Kuuõde. Lucinda Riley

      Originaali tiitel:

       Lucinda Riley The Moon Sister Tiggy’s Story Macmillan 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Lucinda Riley 2018 © Tõlge eesti keelde. Faina Laksberg, 2019 ISBN 978-9985-3-4577-1 ISBN 978-9985-3-4677-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

       Pühendatud Jacquelynile, sõbrale, kaaslasele ja õele teises elus

       Ole muutus, mida sa maailmas näha soovid.

      Mahatma Gandhi

      Tegelaste loetelu

       Atlantis

      Pa Salt – õdede kasuisa (surnud)

      Marina (Ma) – õdede hoidja

      Claudia – Atlantise majapidajanna

      Georg Hoffman – Pa Salti advokaat

      Christian – kipper

       Õed D’Aplièse’id

      Maia

      Ally (Alküoone)

      Star (Asterope)

      CeCe (Celaeno)

      Tiggy (Taygeta)

      Elektra

      Merope (puudub)

      Tiggy

      Šotimaa, Inverness

      November 2007

       Harilik siil

      (Erinaceus europaeus)

       Briti mustlaskeeles „hotchiwitchi”

      1

      „Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.”

      „Ka mina mäletan, kus ma olin, kui see juhtus minuga.”

      Charlie Kinnairdi sinised silmad jäid mind läbitungiva pilguga puurima.

      „Ja kus te siis olite?”

      „Margareti metsloomade varjupaigas, lükkasin labidaga hirvejunne kokku. Ma soovin kogu südamest, et oleksin olnud paremas keskkonnas, aga mis parata. Aga tegelikult pole see üldse oluline. Ehkki ...” Neelatasin tugevalt, taipamata, mismoodi meie vestlus – või õigemini tööintervjuu – teemast kõrvale kaldus ja Pa Salti surma juurde jõudis. Istusin parajasti umbses haiglasööklas doktor Charlie Kinnairdi vastas. Olin märganud juba siis, kui ta sisse astus, et kõigi pilgud pöördusid talle. Paksude tumepruunide lokkis juustega sale elegantne mees, kes kandis hästi istuvat halli rätsepaülikonda, polnud mitte ainult tapvalt ilus, vaid temast kiirgas ka loomulikku autoriteeti. Mitu minu lähedal istuvat personaliliiget katkestasid kohvilauajutu ja vaatasid talle lugupidavalt pead noogutades otsa, kui ta nende lauast möödus. Kui ta minu juurde jõudis ja tervituseks käe välja sirutas, läbistas mu keha otsekui kerge elektrilöök. Nüüd istus ta minu vastas ja ma vaatasin, kuidas ta pikad sõrmed lakkamatult pihku surutud piipariga mängivad, andes aimu sügavale sisemusse peidetud närvilisest energiast.

      „Ehkki mis, preili D’Aplièse?” ütles Charlie mulle ette, hääles pehme šotipärane kõrin. Mõistsin, et ta ei kavatsegi lasta mind vabaks konksu küljest, mille otsa ma end ise riputanud olin.

      „Hm ... ma pole lihtsalt päris kindel, kas Pa üldse surnud on. Selles mõttes, et muidugi on ta surnud, sest ta on läinud ega hakkaks eales oma surma lavastama või midagi sellist – ta ju teaks, kui suurt valu see meile, tema tütardele, tekitaks –, aga mul on lihtsalt kogu aeg tunne, justkui oleks ta kusagil lähedal.”

      „Kui see teid lohutab, siis minu meelest on see täiesti normaalne reaktsioon,” nentis Charlie. „Leinavad omaksed on mulle sageli öelnud, et pärast kalli inimese surma tunnetavad nad selgelt tema kohalolekut.”

      „Loomulikult,” ütlesin veidi üleolevat kohtlemist tajudes, aga ma ei tohtinud unustada, et räägin siiski arstiga – inimesega, kes puutub päevast päeva kokku surma ja lahkunust maha jäänud lähedastega.

      „Päris naljakas mõelda,” ohkas ta plastkattega laualt piiparit võttes ja seda käte vahel keerutama hakates. „Nagu ma äsja mainisin, suri hiljuti ka minu isa, ning mind kummitavaid nägemusi võin kirjeldada vaid kui õudusunenägu, milles ta sõna otseses mõttes hauast üles tõuseb!”

      „Te polnud vist eriti lähedased?”

      „Ei. Ta võis küll olla minu bioloogiline isa, aga sellega meie suhe piirdus. Midagi muud meil ühist polnud. Teil oma isaga ilmselt oli.”

      „Jah, ehkki nii naljakas kui see ka pole, oleme nii mina kui ka minu õed imikuna tema lapsendatud, nii et bioloogiline side meil temaga puudub. Aga ma armastasin teda kogu südamest. Tõsijutt, ta oli täiesti fantastiline.”

      Seda kuuldes Charlie naeratas. „Mis siis ikka, see lihtsalt tõestab, et bioloogial polegi kõige suurem roll selles, kuidas me oma vanematega läbi saame. See on nagu õnnemäng, kas pole?”

      „Seda ma siiski ei usu,” laususin otsustades, et ei saa olla eales keegi muu kui ainult mina ise ja seda isegi töövestlusel. „Mina arvan, et meid on üksteisele antud kindlal põhjusel hoolimata sellest, kas me oleme veresugulased või mitte.”

      „Te tahate öelda, et meie saatus on ette määratud?” Ta kergitas küüniliselt kulmu.

      „Jah, aga ma tean, et enamik inimesi minuga ei nõustuks.”

      „Kahjuks olen ka mina nende hulgas. Südamekirurgi rollis tuleb mul iga päev tegeleda südamega, mida me kõik peame ka tunnete ja hinge asupaigaks. Mina aga olen kahjuks sunnitud nägema selles tühipaljast lihasekamakat – ning sageli on see talitlushäirega. Mind on õpetatud tajuma maailma puht teaduslikust vaatenurgast.”

      „Ma usun, et teaduses leidub ka vaimsusele ruumi,” vaidlesin vastu. „Ka mina sain teaduspõhise hariduse, aga olemas on nii palju nähtusi, millele teadus pole suutnud selgitust leida.”

      „Teil on õigus, aga ...” Charlie uuris käekella. „Tundub, et me oleme teemast täiesti kõrvale kaldunud ja ma pean viieteist minuti pärast kliinikus olema. Seega vabandage mind, et ma äriasjade juurde tagasi pöördun, aga kui palju Margaret teile Kinnairdi mõisast on rääkinud?”

      „Et seal on üle neljakümne tuhande aakri kõnnumaad ja et te otsite sinna kedagi, kes tunneks hästi seda asustada võivaid kohalikke loomi, eriti aga metskasse.”

      „Just. Isa surma tõttu saab minust Kinnairdi mõisa pärija. Paps kasutas seda maavaldust aastaid oma isikliku mänguväljakuna: pidas jahti, küttis metsloomi, püüdis kala ja jõi kohalikke viskivabrikuid tühjaks, mõtlemata kordagi mõisa keskkonnale. Ausalt öeldes polegi see ainult tema süü: ta isa ja hulk meessoost sugulasi võtsid eelmisel sajandil suurima rõõmuga vastu raha metsatöölistelt, kes müüsid palke laevaehitajatele. Nad kõik hoidsid eemale ja vaatasid lihtsalt pealt, kuidas hiigelsuur maa-ala, mida katsid Šoti männid, lagedaks raiuti. Nemad polekski omal ajal sellega midagi muud teha osanud, kuid meie oleme praegusel valgustusajastul nendest targemad. Ma mõistan, et täielikult pole võimalik kella tagasi keerata, vähemalt minu eluajal mitte, küll aga tahan ma selle asjaga algust teha. Mul on juba olemas Šoti mägismaa parim mõisavalitseja ning tema hakkab juhtima taasmetsastamise projekti. Veel oleme korda teinud jahimaja, kus paps elas, ning selle saame me välja üürida maksejõulistele külalistele, kes soovivad sisse hingata sõõmu Šoti mägismaa värsket õhku ja seal organiseeritult jahti pidada.”

      „Selge pilt,” ütlesin, püüdes alla suruda hirmujudinat.

      „Paistab, et teile mõte karja harvendada eriti ei meeldi?”

      „Ma ei saa süütute loomade tapmist kuidagi heaks kiita. Aga ma mõistan, miks seda