Название | … kes pole kunagi söönud homaari |
---|---|
Автор произведения | Aliis Jõe |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789985346495 |
Õues oli tekkinud midagi talvele sarnanevat. Ilmastik muutus, nagu üritaksid kõik aastaajad mahtuda 24 tunni sisse. Alles mõned päevad tagasi oli maha sadanud rekordeid purustav lumekiht ja tõusnud torm. Eelmisel päeval oli olnud aimata pajutibude puhkemist ja nüüd…
Aknast välja vaadates kirus Aliis oma mõtlematust. Nüüd polnud tal enam isegi seda luitunud riidetükki, seda mantli paroodiat. Soliidseim ese kiiruga pakitud kohvris, must kleit, oli oma töövõime ammendanud ja nõudnud korralikku pesu. Mõtlikult sikutas Aliis välja midagi, mis oleks sobinud igale ta lapsepõlve nukule – sinine-valge mummuline muster ja kahar seelikuosa. Kuid vähemalt olid sel rõival pikad varrukad ning ta kattis mingigi osa jalgadest. Ülejäänud asjad, kõik soetatud Inga, mitte Aliisi maitse järgi, olid kas liiga sügava dekolteega, liiga kitsa seelikuosaga või liiga läbipaistvad. Aliis kahetses südamest, et ta poja õnnetusest kuuldes nii suures šokis oli, et lasi teisel oma kohvri pakkida. Kohe pärast haiglaskäiku otsib ta üles mingi suure kaltsuka ning ostab endale ühe hea paari karupükse koos lohmaka kampsuniga. Mantlit oli tal ju nagunii vaja. Kuigi tema majanduslik seis oleks võimaldanud külastada ka linna kallimaid butiike, leidis ta, et riiete peale raiskamine on ilmne arutus. Pealegi polnud tal plaanis kellegi tähelepanu võita.
Isegi Kristin vilistas, kui Aliis talt midagi õueminekuks peale paluma tuli: „Kuule, sa näed välja noorem kui mina.” Aliis kohmetus veelgi.
„Ma ei tea, mul pole midagi muud, kõik teised asjad on nii väikesed, et neisse ei saa isegi nina nuusata.”
„Miks sa alati nii sähmi lähed, kui keegi sulle hästi ütleb? Sa näed väga hea välja.”
„Nojah, ma ei tea. Mida vanem eit, seda… Mul see mantel… Jätsin vist sinna peiede pidamise kohta. On sul midagi selga laenata?”
Kristinil, eduka pere lapsel, kelle puhul võinuks arvata, et ta supleb külluses, oli väga vähe riideid. Aliisil tuli leppida Matu koju jäänud jopega. Poja lõhn tõi talle pisarad silma. Kristin kallistas teda südamest. „Kuule, ära muretse. Kõik saab korda.”
Haiglas polnud ametlik külastusaeg veel alanud, aga tippkirurgi tütre positsioon avas neile kõik uksed. Matu jume oli parem kui eelmisel õhtul. Põletikunäidud olid langenud ning nüüd oodati ainult eriarstide otsust, et poiss aparaatidest lahti ühendada. Kunstlik kooma oli andnud noorele organismile taaskäivitumiseks piisavalt aega ning kladet lappav õde arvas, et numbrid näitavad kõigi funktsioonide taastumist. Kristin surus kinnitavalt Aliisi kätt. Suur mure vähenes väiksemaks hirmuks. Aliis otsis hooldusõena pojas ohtlikke märke, aga peale loomuliku, kiiresti tekkiva lihaste kärbumise ei märganud ta midagi. Kristin masseeris juba poisi jalgu. Aliis naeratas. Tüdruk töötas süvenenult, kulm kortsus. Matu tõstetakse jalule ja jookseb sellel aastal veel maratonigi ära.
Naine lasi silmadega üle palati. Tema väikest musta käekotti, mis eile oli maha jäänud, ei paistnud kusagil.
Korraga tekkis õdede lauas elevus. Mitmekeelsed neiud viskasid juukseid selja taha ning kihistasid nagu ikka siis, kui haiglasse oli saabunud mõni noor meesarst, kes pidi kohe-kohe osakonda sisenema. Läbi ukseklaasi joonistus enesekindel mehefguur. Tuttav hoogne kõnnak. Vari reetis, et käsi kohendas prilliraami. Alateadliku kaitsereaktsioonina viskus Aliis Matu voodi taha ja sikutas üle ääre ulatuvat tekki allapoole. Kristin jõudis potentsiaalse ämma käitumise peale vaid üllatusest õhku ahmida, kui palatiuksed lahti sõitsid.
Kingad lähenesid rahulikult voodile ja Aliis hoidis hinge kinni. Kristin ei üritanudki mehega kontakti luua, vaid lasi tal arvatavasti rahus tegutseda. „Püha püss, mida tal seal nii kaua vahtida on?” oigas Aliis mõttes, kui kleidi vööpannal ribide vahele auku vajutas. Tundus, et see intern kavatseb välisel vaatlusel kõik Matu vead kindlaks teha. Pisiasjadeni. Lõpuks kostis pastaka klõpsatus ning mees pöördus Kristini poole. „Tervist, olete Mathias Jõe lähedane?”
Kristin tutvustas ennast, mille peale mehe hääles kostis esimest korda siirast rõõmu ja soojust. „Teie isa on suurepärane inimene. Ta aitas mind väga palju, kui ma alustasin. Kuidas tal läheb? Ma ikka püüan kursis olla, kuidas tuttavatel läheb, aga tal pole feissbuuki. Ega mujalt ju teada saa.”
Kristin rääkis oma isast ja mees küsis innustunult täpsustusi tervise, vaba aja, hobide kohta. Aliisi peas koitis hirmus tõsiasi, et see kallites nahkkingades mees, kes teisel pool voodit seisab, ei ole mitte haiglasse miinimumpalgale saadetud praktikant. Et tema prillid pole lahke ema või isa kingitus arstikarjääri valinud andekale, aga ilmselt puudega järeltulijale, kes on valmis järgnevad kümme aastat elatuma leiva asemel teadmistest. Ostma allahinnatud kaupu ning lükkama pereloomise kuhugi tulevikku, kui õnnestub pangalt nii palju laenu taotleda, et osta ühetoaline korter paneelmajja.
Kristini isa kiitja oli seesama oodatud maailmanimi. Aliis oli valmis just ennast püsti ajama ning alanduma täielikuks idioodiks, kui mees ootamatult teemat muutis. „Mis teie sõpra puutub, siis näitajate järgi on tal kõik hästi. Noor inimene, taastusperiood on eeldatavasti lühike. Õnne on tal ka roppu moodi olnud. Tomograaf ei näita ajus kahjustusi. Me teeme veel mõned impulssuuringud, aga nendega ei ole kiiret. Pigem…” Arst köhatas ja tõstis veidi häält. „Pigem tuleks vältida inimesi, situatsioone, mis tema taastumist takistavad. Te saate aru? Eile õhtul oli siin üks hull neiu, kes nutta ulgus ning segaselt käitus. Mul õnnestus ta garderoobi toimetada, aga ta varastas sealt mantli! Me nägime seda hiljem turvalintidelt. Kuid on selge, et tegemist on äärmiselt ebastabiilse inimesega, sest ta viskas mantli kohe ka ära. Kogu minu austuse juures teie isa vastu on minu siinviibimine mõttetu, kui sellised inimesed patsienti külastavad. Kas te mõistate?”
Kristinil ei tulnud nähtavasti pähegi, et kirjeldus viitas tema potentsiaalsele ämmale. Igatahes kinnitas ta tulihingeliselt, et see on täiesti arusaadav. „Paps on teile väga tänulik. Ta lubas ise kohale ilmuda, niipea kui tal väike paus tekib.” Mees naeris. Tundus, et tal on siiski mõned inimlikud omadused. „Seda hetke ei teki. Teda tundes. Tööd on kogu aja. Valikute küsimus. Ma olen ise täpselt samasugune. Kuigi – mul on hea meel, kui ma saan teda kuidagi rõõmustada. Ta on natuke samasugune kui minu isa. Vaimses mõttes.”
„Kauaks te jääte?”
„Nii lühikeseks ajaks kui võimalik, nii kaua kui peab. Ärge siis unustage – patsiendile on oluline, et teda ümbritseksid stabiilsed inimesed. Mitte sellised, kellel on luulud roosadest käekottidest ja kristallidest ükssarvikutest.” Viimased laused kostsid eriti rõhutatult selgelt. Aliis ei liigahtanudki, enne kui automaatselt avanevate uste kahin mehe lahkumist kinnitas.
Kui Aliis end seina ja voodi vahelt üles ajas, peksis ta süda nii, nagu oleks ta ise elu esimest maratoni jooksnud. Sama tormiliselt oli süda töötanud siis, kui ta Prantsusmaal iseseisvate jooksuretkedega algust tegi. Kristin, see maailma kõige tolerantsem olevus, ei pööranud hetkegi tähelepanu tõigale, et Aliis oli viisteist minutit voodi all lamanud, vaid rõõmustas välismaalt saabunud arsti üle. „Kuule, see on ju super-super. Ma peaks kohe papsile helistama. Tead, parem on vist, kui ma teen seda väljast.” Tüdruk viipas kuhugi ukse taha. „Segab muidu neid…”
„Patsiente…” täpsustas Aliis automaatselt.
Kristin haaras mobiili ning kadus ukse taha.
Aliis silitas poja pead. Mida suuremaks poiss kasvas, seda harvem sai ta nii