Teadliku elu meistriklass. Maria Katariina Kuusing

protsess võib tuua – ja kindlasti toobki – üles palju valu ja emotsioone. Ei tasu ehmuda, kui see kõik on lausa füüsiliselt tunnetatav: tegemist on vaid vaimse arenguga kaasnevate tervenemiseks vajalike etappidega. Ka keha peab end tervendama, vabastama ja puhastama. Hoolitse enda eest hästi ja paku oma kehale protsessi toimumise ajal erilist tähelepanu.

      Mitte ühegi valgustunud meistri teekond ei ole olnud kerge. See on alati täis väljakutseid, katsumusi ja raskusi. Ära kohku valu ees, sest valu puhastab hinge ja lubab meil lõpuks leida meis peituva hiilgava aarde. See ei ole katsumuste rada kuni surmani, nagu räägitakse. Vastupidi. Kirjeldatud valulik, kuid väga individuaalne ja eriline protsess, mida läbima asud, on vaid üks etapp, ning sellele järgnev on väärt kõiki pingutusi ja veel rohkematki!

      Raamatus toodud harjutusi võib julgelt endale sobivamaks kohandada. Võibolla tuled välja isegi veel parema versiooniga. See oleks suurepärane, sest me kõik oleme kogenud väga erinevaid teekondi ning kõigile lihtsalt ei saagi sobida üks ja sama meetod. Oluline on jälgida, et kohandamisest ei saaks laiskus ja ülejala tegemine, sest niisugune lähenemine maksab lõpuks kätte vaid tegijale endale ning tervenemine ei ole siis täielik.

      Kui soovid mõne asja kohta nõu küsida või oma lugu minuga jagada, olen alati olemas.

      Enne raamatu sisu juurde asumist tooksin välja mõned põhialused, mida käsitleb Steve Rother oma teoses ,,Vaimne psühholoogia“. Leian, et need vaimsed alused aitavad paremini mõista käesolevas raamatus esitatud informatsiooni. Soovin juhtida sinu tähelepanu järgnevatele kontseptsioonidele ning palun, et tõlgendaksid neid oma sisemisele mõistmisele toetudes:

      1 Me oleme vaimsed olevused, kes saavad elu kogemuse inimese vormis.

      2 Me oleme lihtsalt energia, mis ei saa surra. See muudab vaid oma vormi. Hinge ei saa tappa.

      3 Me elame polaarsuses. Seetõttu näeme, et oleme üksteisest eraldatud, ehkki tegelikult oleme ühtne, jagamatu tervik. Kõik hea ja halva, õige ja vale, valge ja musta, armastuse ja hirmu jms mõisted on vaid polaarsuse illusioon.

      4 Inimkond läbib praegu oma evolutsioonis suurt hüpet, mis sunnib meid otsima märgatavalt kõrgemaid tõdesid, toetamaks meie uut kõrgema olemise seisundit.

      5 Inimvaim on uskumatult võimas Loomise allikas, elu aga on oma olemuselt isetäituv ennustus.

      ,,Tänases kiirelt muutuvas maailmas ei määratleta edu enam nii nagu varem. Edu määratletakse selle järgi, kui palju kirge ja rõõmu igaüks teist suudab iga päev tunda.“ – Steve Rother

Rahu lapsepõlvega

      Enne kui asume põhjaliku teemakäsitluse juurde, soovin tuua teieni loo ühest väga vaprast ja tugevast naisest, kes on terve elu kandnud endas kohutavaid mälestusi lapsepõlvest ning pidanud tegelema selle tulemusel tekkinud raskete tagajärgedega.

      Olgu teil au tutvuda Jasmiiniga, keda ahistas seksuaalselt tema enda lihane vanaisa kuni Jasmiini 12-aastaseks saamiseni. Naine ei mäleta, millal see alguse sai, kuid ta usub, et kõik algas juba väga varases eas.

      ,,See on trauma, mis on saatnud mind terve elu. Üks kõige hullemaid mälestusi on korrast, kui ema ja isa läksid linna ning mina jäin vanaisa ja tema naisega. Nad elasid Venemaal ning me käisime üksteisel sageli külas. Niisiis jäin mina vanaisaga, teised läksid linna. Tol ajal olin ma koolieelik – viie- või kuueaastane. Vanaisa ei kuulnud, kui teised tagasi tulid, ning kui ema tuppa astus ja aru sai, mis toimub, siis karjus ta nii kõvasti, et mul tekkis väga võimas šokk ja hüsteeriahoog ning ma ronisin lahtikäiva diivanvoodi alla. Nad ei saanud mind sealt muudmoodi kätte, kui pidid voodi ümber pöörama. Olin sinna külge klammerdunud. Ma ei mäleta, mida ma tookord tundsin või mõtlesin, aga sel hetkel muutus minu jaoks – minu kehas ja mõtteis – midagi kardinaalselt. Ema viskas vanaisa välja. Kuidas nad koju tagasi jõudsid, seda ma ei tea. Ent kummalisel kombel suheldi pärast intsidenti ikka edasi. Tõenäoliselt oli neil mitmeid tõsiseid jutuajamisi ja kokkulepe, mida vanaisa võib ja mida ei või. Aga tema tegevus jätkus.

      Mäletan, et olime neil taas külas, mängisin oma onutütrega ning siis ta tuli jälle, püksid rebadel. Rohkem kordi mul meeles pole, kuid mingid alateadlikud mälestused kinnitavad, et see toimus ikka väga pikka aega.“

       Küsisin Jasmiinilt, kas ta mäletab ka mõningaid tundeid, mida ta sel ajal tundis või kuidas vanaisa talle seda kõike seletas.

      ,,Vanaisa oskas minuga väga hästi manipuleerida, öeldes, et kui ma kellelegi räägin, siis tema väidab, et ma ise tahtsin seda ning et kõik toimus minu initsiatiivil. Minu tolleaegsed tunded olid segu lapselikust põnevusest ja häbitundest, kas see, mis me teeme, on ikka lubatud. Ma ei mäleta, et oleksin tema ees hirmu tundnud. Viha tekkis alles hiljem, kui ma sain aru, mis minuga tehti. See viha tema vastu oli meeletu. Kui teised pereliikmed kunagi hiljem küsisid, kas ma mäletan, mida vanaisa tegi, võtsin vastu otsuse neid säästa ja ütlesin, et ei mäleta. Ma olin siis umbes 6–7-aastane. Praegu on mulle arusaamatu, miks ma tahtsin lapsena neid kõiki säästa või kaitsta. Ärakasutamine lõppes, kui oli teismeline. Olin siis juba võimeline enda eest seisma ja ütlesin vanaisale näkku, et ta ei puutu mind enam.“

      Kuidas on Jasmiin tulnud toime taolise teadmise ja mälestuste kandmisega oma kehas ja alateadvuses?

      ,,Usun, et minevikus toimunu tõttu ei ole ma saanud lapsi. Noorena elasin end meeste peal välja – mul oli palju partnereid ja ma justkui maksin neile kätte. Kõige selle tulemusena tekkisid mul ka tugevad ärevushäired, mille iseloom on ajas muutunud. Varem ei suutnud ma inimeste ees rääkida, absoluutselt. Piisas ühest läheduses viibivast võõrast ja ma ei saanud sõnagi suust. Hiljem probleem muundus. Ma ei suutnud enam toidupoes käia, kohe tabas mind ärevushoog, millega ma toime ei tulnud. Tänu neli aastat kestnud psühholoogiaõpingutele sain oma ärevushoogudest ja kõneprobleemist jagu. Muidugi esineb väikeseid tagasilööke, aga nendest tulen välja.

      Läksin ülikooli õppima psühholoogiat ja eripedagoogikat. Olen terve elu tegelenud oma alateadvusega, kogu probleemistikuga, et paremini mõista, andestada ja sellest teemast vabaneda. Olen käinud paljudel erinevatel kursustel, teinud meditatsioone ja rännakuid, rääkinud vanaisaga hingetasandil, andestanud, küsinud temalt küsimusi jne. Paljud, kes minu probleemist kuulevad, nutavad ning on südamepõhjani šokeeritud. Mina ise ei ole kunagi sellepärast nutnud, võtan olukorda rahulikult ja tegelen sellega nii, nagu oskan.

      Üks tõsine probleem, mis mind muretsema paneb ning millele ma pole leidnud vastust ühegi arsti, ravitseja, sensitiivi ega teadja käest, sai alguse 15 aastat tagasi. Minu kehaga hakkas toimuma midagi väga imelikku. Sellel haigusel ei ole nime. See haigus ilmutab end umbes iga kahe aasta tagant: kõigepealt kaob uni, siis tekib hommikune iiveldus ja sellele omakorda järgneb samal või järgmisel päeval oksendamine. Ma ei saa midagi süüa, isegi mitte vett juua. Vahel ei saa ma kuude kaupa süüa: võtan kaalus 10–15 kilo alla ja mu lõualuud hakkavad kohutavalt valutama. Valu kandub kehasse laiali ning lõpuks tekivad krambid. Nii satun ma iga natukese aja tagant haiglasse. Mind on püütud ravida kõikvõimalikul moel: nõelraviga, neuroloogias tilgutite all, antidepressantide, epilepsiaravimite ja kõige muuga. Ma ei tea siiani, mis see on. Miks mu keha hakkab iga paari aasta tagant surema?“