Käpp ja kapsarulliplaneet. Sandra Vungi

kapsarulliplaneet

      Minu vanaema Ingridile lapsepõlvemälestuste

      ja imeliste maitsete eest

      Sünnipäev, Rästik ja roheliste juustega tüdruk

      Vihma ladistas ja väike tanksaabas astus lombist asfaldile. See oli Käpp. Tal oli täna sünnipäev, ta sai kümneaastaseks. Õlad kössis ja kapuutsiäär vihmast tilkumas, sammus ta vapralt kodu poole. „No loomulikult on just täna selline ilm! Miks ma pidin sügisel sündima?” Seda mõtles ta igal aastal, kui kadestas oma suvel sündinud klassikaaslasi.

      Päev oli alanud muidu toredasti. Läbi une kuulis Käpp, kuidas ema ja isa unistena tema toa ukse taga sünnipäevalaulu laulsid. Kui tal silmad juba rohkem lahti olid ja vastnähtud unenägu haihtuma hakkas, astusid vanemad sisse tema lemmiktordiga – see oli mandariinikreemiga sidrunitort maasikate ja mustikatega. Ema oli selleks puhuks alati oma aia suviseid marju külmutanud, et hilissügisesel sünnipäeval ikka tort marjade all ägaks.

      Käpp kargas istukile ja lai naeratus kaunistas tema armsat nägu. Rästik hüppas ka voodisse ja litsus ennast Käpa unesoojade kintsude vastu. Kui te nüüd mõtlete, et mõni uss oli tuppa pääsenud, siis eksite. Rästik oli Käpa peres elav kass. Loomulikult oli ta selle totaka nime saanud Käpalt, kes pidas seda hirmus naljakaks. Suvel armastas ta külaliste juuresolekul kiljatada, et appi, rästik on ennast pingile kerra kerinud. Kes ei teadnud, et tegu on kassiga, selle nahk sai nii mõnegi piisa hirmuhigiga kaetud. Ka Käpa enda nimi ei olnud just tavaline. Selle oli talle pannud ema, kes lapsele tingimata eesti maakeelset nime soovis. Nii oligi maailmas üks Käpa-nimeline tüdruk.

      Aga tagasi juubelihommiku juurde. Käpp armastas väga oma ema ja isa. Nad olid tema tugi ja maailm. Ta oli tänulik, et oli just sellesse perre sündinud. Tädi oli talle kunagi öelnud, et inimesed sünnivad peale surma kohe uuesti ja siis on neil juba täiesti teine elu. Käpp mõtles alati hirmuga, et tema küll kunagi kuskile teise perre sündida ei taha. Just siin oli tal hea ja mõnus. Kiirelt pühkis ta need mõtted peast ja puhus kogu hingest, et kõik kümme tordiküünalt korraga ära kustutada. Ta saatis mõttes ka ühe soovi teele, aga seda ei saa ju ometi siin öelda. Äkki sõnub veel midagi ära.

      Krabinal avas ta kingi, mis oli pakitud rohelisse paberisse. See oli tema lemmikvärv ja sedasama värvi olid ka tema juuksed. Juba siis, kui Käpp sai kaheksa, otsustas ta raudkindlalt, et peab juuksed roheliseks värvima. Ema ei olnud loomulikult sellega nõus. Aasta hiljem proovis ta uuesti ema moosida ning lõpuks said nad kokkuleppele. Nimelt seni, kuni Käpp kõik oma koolitükid ilusasti ära teeb, võivad juuksed rohelised olla küll. Teised vahtigu, kui tahavad. See andis Käpale hoopis jõudu juurde. Talle ei meeldinud kampa sulanduda, pigem tahtis ta erineda. Võib-olla seetõttu ei olnud tal ka eriti sõpru. Kingiks sai ta tol rõskel sügishommikul oma lemmikbändi pildiga särgi. Koolis ei olnud aga keegi seda särki märganud ja see tegi Käpa kurvaks. Kuigi ta tahtis erineda, otsis ta ikkagi natuke sõbralikku kontakti. Ka sünnipäevasoove oli vahetunnis olnud kesiselt. Nüüd ruttaski Käpp koolist kodu poole, et saaks oma tuju mandariinitordiga parandada. Ehk hiljem veel Rästikuga üks mõnus lõunauinak teha? Mõte tundus ahvatlev!

      Müstiline must ratsu

      Kuigi vihma sadas, otsustas ta täna teist teed koju minna. See oli metsavaheline vana raudtee, kust olid rööpad juba üles kistud. Ükski rong ei sõitnud siin enam, aga kõndida oli sel puudega ääristatud rajal mõnus. Ainuke heli, mis vihmaladinat häiris, oli vareste õõnes kraaksumine. On ikka lärmakad linnud, mõtles Käpp. Armsad ja suured, aga tõesti lärmakad! Tema jalad olid kehalise tunnist väsinud ja vetrusid nagu makaronid ning äkki tundus kodutee väga pikk.

      Kui ta möödus ühest vanast trepist, mis viis alla jõe äärde, nägi ta äkki silmanurgast eemal kahtlast kuhja. See oli nagu tavaline heinakuhi, aga ei olnud ka. Ta pidi ilmtingimata seda lähemalt uurima. Mõni samm edasi märkas ta kuhja all vilksatavat musta värvi. Ta ei saanudki aru, mis materjaliga on tegu, nii võõras tundus see. Käpp astus ettevaatlikult ligemale ning puudutas musta pinda. Mitte midagi ei juhtunud. Ta liigutas paari heinakõrt ja oksa, et rohkem näha. Nende alt paljastus midagi läbipaistva kupli taolist. Käpp ei suutnud oma uudishimu taltsutada ja pühkis kätega kogu segava kraami ära. Tema ees lamas must klaasist kupliga sõiduk. Vähemalt nii talle tundus. Ta ei olnud mitte kunagi oma elus midagi sellist näinud. Käpa silmad olid imestusest pärani. Tal ununes korraks isegi omaenda sünnipäev ja eesootav lõunauinak Rästiku seltsis.

      Ta tegi tiiru ümber sõiduki ja avastas, et sellel pole rattaid. No see peab küll nüüd mingi nali olema. Käpp vaatas igaks juhuks selja taha ja tegi enda ümber ringi, et veel midagi vähegi kahtlast märgata. Kõik oli täpselt nii nagu enne, ainult et tema ees oli nüüd see müstiline kuppel. See ei olnud eriti suur, umbes sama kõrge, kui pikk oli Käpp, ja ta ei olnud pikk tüdruk. Ta libistas veel kord sõrmega üle kupli. See oli vihmast libe. Käpp kükitas, et mõtteid koguda. Ta lõi endale õrnalt käega vastu põske veendumaks, et see ei ole unenägu. Ei olnud, ja tema põsk hakkas selle peale natuke kipitama.

      Kükitanud seal niimoodi oma viis minutit, hakkas ta end vaikselt püsti ajama. Poole peal märkas ta kupli küljes ühte kulunud väikest musta nuppu. Ta süda lõi üha kiiremini. Enne kui ta jõudis mõelda, kas vajutada nuppu või mitte, oli tema näpp juba selle peal ja äkki kaikus tema kõrvus vali kahin. Paar sekundit hiljem oli kuppel üleval ja Käpp nägi musta kolmekohalist diivanit, mille ees oli üksainus hõbedane kang. Nii lihtne ei ole ju ükski kosmoselaev, mõtles Käpp. See on vast kellegi väga suure fantaasiaga inimese mänguasi.

      Kuna kuppel oli juba avanenud ja vihma hakkas pisikesse ruumi sisse sadama, otsustas Käpp oma õnne veel rohkem proovile panna, koolikoti masinasse visata ja diivanil istet võtta. Kui see on kellegi mänguasi, siis mida kurja saab ikka üks kiire istumine korda saata? Käpp naeris omaette ja haaras kangist. Sel hetkel, kui tema käsi kangi puudutas, langes kuppel valju kahina saatel kinni. Äkki saabus täielik vaikus ja kuulda oli ainult vihmakrabinat kuplil.

      Käpp hoidis hinge kinni. See tal küll plaanis ei olnud, ta pidi ju ainult korraks diivanil istet võtma. Miks ta ometi seda kangi pidi puudutama? Nüüd on ta siin lõksus ning iga hetk tuleb omanik oma mänguasjale järele ja siis on ta suures pahanduses. Käpp hingas välja ja asetas väriseva käe veel kord külmale hõbedasele kangile. Äkki piisab jälle ainult puudutamisest, et kuppel avaneks? Mitte midagi ei juhtunud. Käpp hakkas kärsituks muutuma. Ta pidi ju lihtsalt perega kodus torti sööma, mitte siin vihmasel heinamaal mingi tundmatu masinaga jändama. Pilku üle tillukese ruumi libistades ei märganud ta midagi erilist. Ei mingeid vilkuvaid paneele ega värvilisi nuppe. Lihtsalt diivan ja kang. Ta võttis julguse kokku ja lajatas oma pisikese käe veel kord neetud kangile. Liigutas kangi vasakule ja paremale, aga midagi ei juhtunud.

      Lõpuks Käpp vihastas ja hakkas kangi ülespoole sikutama. Täpselt sel hetkel tõusis masin sujuvalt õhku. Hääletult. Ei mingit lärmavat mootorit ega kahinat ega kriginat või vilinat. Vaikus. Masin jätkas tõusu ning Käpal kukkus süda saapasäärde, kui ta alla vaatas. Heinamaa jäi järjest kaugemale ja muidu nii kõrgele sirutuvate kuuskede tipud olid äkki tema all. Ta kõhus oli talumatult õõnes tunne ja laubale kerkis higi. Nüüd oli hirm temast täielikult võitu saanud. Kuhu see masin kihutab? Kuidas ma alla saan? Miks see diivan nii mugav on? Need mõtted vasardasid Käpa roheliste juuste varjus. Ümberringi läks järjest pimedamaks ja heinamaad ei olnud enam allpool nähagi. Ainult mingi aimatav pruun laik ja pisikesed kuusetäpid. Käpp liigutas kangi vasakule ja paremale, aga masin sööstis ikka otse üles. Kindlalt ja kangelt. Käpp neelatas ja tema silmad läksid niiskeks.

      „AAAAAAAAAH!” tuli tema väikesest suust meeleheitlik karje. „Miks just mina? Pidin ma oma nina siia toppima. Praegu saaksin rahulikult kodus olla, aga nüüd ei näe ma oma ema ja isa võib-olla enam kunagi.” Ta hakkas kõõksudes nutma ja tema käeke libises kangilt. Masin sööstis ikka edasi tundmatusse pimedusse. Nüüd oli all näha vaid tumedaid pilvi ja üleval ootas must kosmos.

      Hirmutav ilu

      Käpal oli ajataju kadunud. Ta ei teadnud, kui kaua ta juba selle vaikse masinaga tundmatusse oli kihutanud. Maakera polnud enam ammu näha. Väljas oli pilkane pimedus ja tema hinge näris hirm. Ta ei olnud julgenud enam hõbedast kangi puudutada. Mis siis, kui ta teeb vale liigutuse ja kuppel avaneb? Ta ei tahtnud mõeldagi kokkupuutest külma kosmoseõhuga. Vähemalt oli väikeses mustas kuppelmasinas soe ja mugav. Käpp tabas end mitu korda mõttelt, miks