Aed, armastus ja maksud. Heather Cochran

peal, kuid mitte väljaspool.

      „Sasha Gardner kuuleb,” ütlesin, rõõmustades ise, et sain ettekäände sulgeda kaust enda eest.

      „S on siis järelikult Sasha,” tähendas mehehääl. See polnud Kevin.

      „Minu puhul küll,” kinnitasin. Ma ei saanud hästi aru, mida ta sellega mõtles. „Kas ma saan teid aidata?”

      „Te pole isegi mees,” jätkas helistaja. See kõlas nagu solvang.

      „Tõsi ta on,” nõustusin. „Kuigi, nagu te ilmselt teate, on Sasha mitmes Ida-Euroopa osas mehenimi. Kuidas ma teid aidata saaksin, söör?” Püüdsin töö juures alati viisakas olla. Maksukontrolli ajal ning vajalikus kirjavahetuses enne ja pärast seda püüdsin jääda viisakaks, kuid ametlikuks. Ütlesin inimestele „söör” ja „madam” ning pöördusin nende poole tervituse ja perekonnanimega, kui ma seda teadsin. Avalikkusega suhtlemisel tuli järgida rangeid käitumisreegleid ja ma tundsin neid omaks võttes isegi teatud uhkust. Inimesed haaravad kinni igast võimalusest maksuametit vihata ja üks minu ülesanne oli jätta nad tühjade pihkudega.

      „Minu nimi on Gordon ja ma helistan selleks, et te lõpetaksite selle, mida teete. Lõpetage! Lakake olemast ja loobuge!”

      Heitsin pilgu paberilehele enda ees. Olin ajaviiteks sirgeldanud. Purjekad ja tormine meri. Juurtega maast kistud puud. „Mida ma teen?” kordasin.

      „Kiusate ausat ja lugupeetud tööinimest,” vastas Gordoni-nimeline mees.

      „Kas ma tunnen teid?” küsisin. „Kas ma kiusan teid?”

      Gordon kärgatas telefonitorru: „See ju meeldib teile, kas pole? Teile meeldib ajada oma kämblaid meie kõigi kallale. Aga see ei õnnestu teil. Igatahes mitte siis, kui mina midagi ette saan võtta…”

      „Aga,” üritasin sekkuda.

      „Te põhjustate pahandusi inimestele, kes pole seda ära teeninud ega suuda seda endale lubada. Te kaevate ja nuhite, aga mille nimel?”

      „Söör…” alustasin uuesti.

      „Teil pole tarvis teada muud, kui et mina maksan oma makse, nii et mul on täielik õigus seda öelda.” Toru pandi hargile.

      Põrnitsesin telefoni, nagu oskaks see äsjajuhtunut selgitada. Maksuamet saab igal maksuhooajal terve hulga kaebusi, kuid need laekuvad kliendiosakonnale, mitte inspektoritele. Kas minu töö kohta oli tulnud kaebus? Kas ma olin minevikus Gordonit kontrollinud? Mulle tundus, et ta oleks seda öelnud, kui see nii olnuks. Pealegi arvasin, et oleksin siis ta hääle ära tundnud. Libistasin praeguse maksuhooaja mõttes läbi. Mida olin ma teinud nii kohutavat? Praegu ei suutnud ma üldse suurt midagi teha.

      „See küll rõõmus nägu ei ole.”

      Minu boksiuksel seisid Ricardo ja minust paar aastat noorem inspektor Susan.

      „Mulle tuli praegu üliveider kõne,” ütlesin, püüdes Gordoni häält peast välja saada. „Oli teil asja ka?”

      „Meil on küsimus,” ütles Susan.

      „Susan ei uskunud, et mõned inimesed söövad raseduse ajal mulda,” ütles Ricardo.

      „Mulda?” kordas Susan. „Jäta nüüd.”

      „Mitte ainult raseduse ajal,” vastasin, „kuid nähtavasti on see siis tavalisem. Seda nimetatakse maitsehäireks. Kui ma õigesti mäletan, siis diagnoosi saamiseks peab inimene olema söönud rohkem kui kuu jooksul mittetoiduaineid. Teate küll, muld, kriit, paber…”

      „Paber?” kordas Susan.

      „Märkmepabereid?” lisas Ricardo ja muigas.

      „Ja jutt on täiskasvanutest?” täpsustas Susan.

      Eirasin Ricardot ja vastasin Susanile. „Maitsehäire ingliskeelne nimi „pica disorder” tähendab ladina keeles harakat,” lisasin. „Nähtavasti söövad need linnud kõike.”

      Ricardo pöördus Susani poole, lai naeratus näol. Ta sirutas üles keeratud peopesaga käe.

      „Olgu, sina võitsid,” tunnistas Susan.

      „Mille sa võitsid?” küsisin.

      „Vedasin Susaniga kihla, et ta võib valida ükskõik millise teema ja sina tead selle kohta mõnd veidrat fakti,” selgitas Ricardo. „Ja mul oli õigus. Sa oled meie kohapealne kasutu info ladu.”

      „Maitsehäired ei ole kasutu info,” protesteerisin. Mõne aasta eest olin kontrollinud üht selle häirega inimest. Küsimus oli olnud selles, kas psühhoteraapia kulusid võis tuludest maha kanda. Toimikus olid ka mõned leheküljed pisut näritud. „Ükski info pole kasutu,” jätkasin. „Kõik sõltub sellest, milleks sa seda vajad.”

      „Oleksin pidanud küsima koodimurdmise kohta,” pomises Susan.

      „Nagu Enigma?” küsisin, enne kui sõnasabast kinni sain.

      Ricardo pahvatas naerma.

      Ärritusin. „Ma pean tööd tegema,” nähvasin, astusin demonstratiivselt laua juurde ja võtsin virnast ühe toimiku.

      „Kullake, see oli kompliment,” kinnitas Ricardo mulle. „Meie mõlema poolt. Kas pole nii, Susan?”

      „Muidugi,” ütles ka Susan, ainult mitte nii veenvalt.

      Mõtlesin Martina märkusele selle kohta, et mehed väldivad tarku tüdrukuid. Võib-olla polnud tal õigus. Ricardo väitis end mu harakamõtlemist hindavat. Muidugi polnud ma tulnud selle peale, et ta kasutab seda raha teenimiseks. Pealegi olid Ricardo eelistused teistsugused.

      Uurisin demonstratiivse innuga laualt võetud kausta.

      „Me peame vist kõik tagasi tööle minema,” arvas Susan. Nägin, et ta kiikas mu kaustavirna. „Mõned meist rohkem kui teised.” Nad jätsid mu üksi.

      „Kohapealne ladu,” pomisesin.

      „Kas sa ütlesid midagi, Sasha?” hüüdis Cliff läbi vaheseina.

      „Ei midagi,” hüüdsin vastu. Silmitsesin uuesti virnast välja tõmmatud kausta, panin selle siis kinni ja viskasin tagasi lauale. Kõik toimikud esindasid kedagi, kellele oli eelseisvast maksukontrollist juba teatatud. Need ei saanud oodata, kuni mu inerts kaob.

      Siis helises telefon uuesti. Võib-olla on see Kevin.

      „Sasha Gardner kuuleb,” vastasin.

      „Sasha Gardner,” kordas naine liini teises otsas. Ta hääl oli ebakindel ja vesine, sõnad seevastu vägagi otsustavad. „Helistan selleks, et öelda, et on teil vast närvi.”

      „Kas tõesti?” Ma pole end kunagi iseäranis julgeks pidanud.

      Naine ei vastanud, vaid lasi samas vaimus edasi. „Te kiusate üht parimat inimest, keda ma olen eales tundnud. Kui te oleksite vaid vaevunud teda tundma õppima, temaga rääkima, siis näeksite ise.”

      „Kellest te räägite?” küsisin, taibates kohe, mis laadi närvi ta silmas pidas. Mu põsed lõid õhetama. „Kes räägib?”

      „Aga ei, te peate ta elu ära mürgitama. Ma ei tea, millises peres te kasvasite, preili Gardner, kuid loodan, et te mõtlete järele, kuidas te raiskate endale antud aega jumala rohelise maa peal ning teete tulevikus midagi paremat. Tal on olnud niigi raske. Tal on selja taga raske aasta. Mõelge ainult, millest kõigest ta loobus. Ja mille nimel? Selle nimel, et teie teda tüütaksite? Kuidas oleks, kui külvaksite vahelduseks pisut rõõmu ja loobute sellest hädast, mida olete seni levitanud?”

      „Kes te olete?” küsisin uuesti. „Kust te mu nime saite? Kas te tunnete Gordonit?”

      „Olen murelik kodanik, kes tundis olevat kohustatud teile teatama, et töötate meie valitsuse kõige hullemas harus.”

      „Maksuamet ei ole omaette haru,” täpsustasin. „Me kuulume rahandusministeeriumi alla, mis kuulub…” Naine oli toru hargile pannud. „Vahet pole.”

      Panin toru hargile tagasi. Senise kuue tööaasta