Ilusalongi saatusejumalanna. Anna Jansson

mõne tuntud isiku!“ Võtan välja oma kalendermärkmiku. „Ühelt asjalt teisele üle minnes. Ma tahaksin testida sinu peal uut soengut. Tasuta loomulikult.“

      „Aga ma alles käisin su juures juukseid lõikamas!“

      „Ma tean, Gunnar. Aga see on tassssuta,“ sisisen nagu madu Kaa ja üritan teda pilguga hüpnotiseerida. „Mul on täiesti kogemata broneeringuraamat kaasas ja just sel nädalal on meil fantastiline pakkumine. Lepime kokku kümnes lõikuses ja iga teine lõikus on tasuta. See kehtib vaid siis, kui me need nüüd kirja paneme. No mis sa arvad? See säästaks sulle telefonijärjekorras istumise aja, kui sa meile helistad.“

      Sellega ma veidi liialdan, loomulikult. Aga nõudlus tekitab nõudlust juurde ja ma pean ta konksu otsa saama.

      „Kas te olete hakanud kliente otsima, kas salongil läheb nii halvasti? Ma mõtlen, et ma pole eriti järjekorda näinud, Angelika. Aga olgu pealegi.“

      Rahul oma uue strateegiaga värvata kliente mitmekorralõikustega, jalutan mööda Adelsgatani tänavat Södertorgi platsi suunas. Ja jõuan just uksest sisse, kui porganditega Åsa helistab aja kinnipanemiseks. „Üks hetk,“ ütlen ma ja pilgutan Rickyle silma. Asi edeneb nagu õlitatult.

      „Lõikus,“ kordan ma, harilik pliiats hammaste vahel. „Homme kell 17.30, kas sobiks?“ Kui olen toru hargile pannud, ei suuda ma end tagasi hoida ja teen pirueti äsjavahatatud põrandal. Mul on õnnestunud nad broneerida samale ajale. Gunnar ja Åsa. Nüüd hakkab asju juhtuma.

      Ricky tõstab pilgu kliendilt, kelle juukseid ta lõikab. See on minu naaber. Vanem kindral, kellel on olnud sama soeng kindlasti aastast 1900, aga kes nüüd äkitselt tahab selle vahetada millegi nooruslikuma ja ägedamalt hoidva vastu, želeega viimistletud nagu Eurovisiooni noormeestel. Meie hinnangu järgi on ta klienditüüp I0 ja ei otsi endale kedagi – nii palju, kui meie teame. Kindral on kuulnud, et võib lõigata lühemad tugijuuksed, nii et ülejäänud juuksed seisaksid püstiselt, ja Ricky üritab teda veenda, et ta vajab igat juuksekarva, mida ta omab, et saada üldse mingi soeng. Kahtlustan, et Kindralil on midagi muud, mis vajaks püstist hoiakut. Tal on kevad südames, sel vanal mehel.

      „Sain sellega hakkama,“ maigutan suud Ricky peegelpildile.

      „Millega?“ teeb ta grimassi Kindrali selja taga.

      „Kohting Gunnarile!“ Teen veel ühe pirueti, lihtsalt inertsist. Samal hetkel näen ma Jalgrattakiivrit, kes pargib oma jalgrattakorviga terashobu salongi ette kõnniteele. Ta on sisse tulemas. Enda järel veab ta koera. Tõenäoliselt naabri paksu taksi, keda ta on korvis sõidutanud. Koer jaksab vaevalt end üle lävepaku vedada ja viskab põrandale pikali, kõik käpad laiali nagu tiigrinahk.

      „Ma hoolitsen naabri palvel Trulle eest,“ ütleb ta ja võtab karvase Helly Hanseni kampsuni seljast. „Naabrivanamehel on vaja välja magada. On väga tülikas tõusta igal öösel, et anda koerale korralikult valmistatud toitu.“

      „Miks ta seda siis teeb?“ ei saa ma küsimata jätta. Minu jaoks on koera ületoitmine puhas loomapiinamine.

      „Trulle on harjunud saama sooja toitu kell kaks öösel, muidu jääb liiga pikk vahe söögiaegade vahele ja siis hakkab ta esikus kingi närima. On väga oluline olla loomi dresseerides järjepidev ja näidata, kes on karja juht,“ ütleb ta ühetoonilise häälega ja võtab istet vabas juuksuritoolis, ootamata selleks minu märguannet. „Mul on sooduskupong. Sain selle ühelt inimeselt kaalunõustaja juures.“

      „Loomulikult. Said selle minult. Kust me alustame?“ küsin ma, sest ta pole ikka veel kiivrit peast võtnud. Mõni eksinud salk ulatub kiivriserva alt välja ja ma mõtlen endamisi, kas ta tahab kiivri järgi potilõikust.

      „Kõike, mida on võimalik saada 200 krooni eest koos käibemaksuga.“ Ta võtab kiivri peast ja paljastab kõige rasvasemad juuksed, mida eales olen näinud. „Õhuline ja kergesti hooldatav soeng ja meelsasti mõni hele salk tukas. Olen kuulnud, et on võimalik lõigata tugijuukseid.“

      Kui keegi veel tugijuukseid mainib, siis plahvatan.

      „Tugijuuksed on müüt. Arvan, et me võime alustada pesuga,“ ütlen ma ja sõlmin peleriini tema kaela ümber, mõeldes samal ajal, kas Jalgrattakiiver on enesetapuni viiv ülesanne ja kas me peaksime selle üldse ette võtma.

      „Jah, aga teil tuleb nobedalt tegutseda, sest mu mees tuleb kohe mulle järele.“

      „Ma pean küsima, millist šampooni sa kasutad.“ Kui tal on nii rasvane pea, siis peab midagi valesti olema.

      „Ma ei kasuta mitte kunagi šampooni. See on nii mõttetult kallis, kui tegelikult on võimalik kasutada sama seepi igal pool. Lux seepi, ma kasutan Lux seepi kogu kehal. See on minu nõuanne sulle. Saad selle tasuta. Mulle lihtsalt meeldib aidata oma kaaskodanikke heade nõuannete ja soovitustega.“

      Täpselt samal hetkel, kui oleme saanud juuksepesuga ühele poole, on akna taga kuulda signaalitamist. Ühel veokastiga mopeedil istub nirgisarnane mees pika punase põskhabeme ja terava ninaga. Ta viskab õhku suudluse, kui läbi akna Jalgrattakiivrit näeb. Jalgrattakiiver rebib peleriini jõulise liigutusega kaela ümbert ja lendab uksest välja. Koer tõuseb vastumeelselt ja tuigub järele.

      „Teeme selle lõikuse mingil teisel korral!“ kuulen teda hüüdmas. Siis näen, kuidas nirgimees annab pruntis huultele musi. See näeb väga armas välja.

      „Mis see veel oli?“ küsib Ricky ja teeb sammu akna poole parajasti sel hetkel, kui Jalgrattakiiver veokasti istub ja õnnelikku naeratust naeratab.

      „See näeb välja nagu armastus.“

      Olen sama imestunud nagu Ricky ja pärast väikest järelemõtlemispausi lisan: „Ja ma arvan, et see tähendab julgust eksida. Üritada, ebaõnnestuda ja üritada uuesti. Jalgrattakiiver ei anna alla, kuigi eksib kord korra järel. See on oluline omadus. Kui püüad piisavalt kaua, siis lõpuks läheb korda. Amor vincit omnia.“

      „Ja ta on sellega hakkama saanud ilma meie abita.“ Ricky on väga üllatunud.

      Pudelpost tundmatule armastatule

      Pärast lõunat on mul broneeritud aeg Jonnale triipude tegemiseks ning ripsmete ja kulmude värvimiseks. Jonna on hommikulehe ajakirjanik ja saare teravaim pliiats. Tal on tegelikult kõige imelisemad suured lokid, millest võib vaid unistada, aga see, kellel on lokid, tahab sirgeid juukseid, ja kellel on sirged juuksed, tahab lokke. See on peaaegu loodusseadus.

      Jonna Bogren tahab sirgendatud, ebaühtlase pikkusega juuste ning salkus tukaga sünge ja keeruline välja näha. Mis tähendab, et ta peab värvima kulme ja ripsmeid, et mitte kummaline välja näha. Loodus tavaliselt hoolitseb selle eest, et kaasasündinud värviskaala sobiks.

      Kui Jonna esimest korda salongi tuli, oli ta oma heledad kulmud ära raseerinud ja tõmmanud silmapliiatsiga uued kulmud enda omadest kõrgemale. Tulemuseks oli, et ta nägi välja nagu kogu aeg üllatunud väike nukk. Ta ei tahtnud, et teda võetaks kui nukku, ja ma aitasin tal välimust korrigeerida.

      Broneeringuraamatus seisab E5. E nagu eneseimetleja ja seejärel number viis südame sees. Jonnal on umbes sama probleem nagu Rickyl. Nad saavad hakkama, et hankida endale partner üheks ööks, aga mitte pikaajaliseks suhteks. Ricky jaoks on rekord üks nädal, Jonna puhul kulub paar tundi ja siis on ta hinnanud mehe sobimatuks, ning ta ei tundu olevat huvitatud ka oma sugupoolest. Selleks et näidata väga selgelt oma suhtumist vastassoo esindajatesse, on ta tätoveerinud oma paremale käsivarrele „Fuck you man“. Ma ei ole teda kunagi näinud kandmas pikkade varrukatega riideid.

      Vahel ma mõtlen, et selle raevu abil kaitseb ta end millegi eest. Keegi on talle väga haiget teinud. Mustaks värvitud silmade taga on teinekord aimata hirmunud väikest tüdrukut, kes kardab, et ta ei ole piisavalt hea, ja keda mitte keegi ei armasta. Aga seda on näha vaid hetketi – enamasti on ta enesekindel ja teadlik oma suurepärasusest ja valmis andma kõigile luuseritele jalaga, kui nad on selle ära teeninud. See raskendab veidi talle sobiliku kandidaadi otsimist, aga ma ei kavatse alla anda.