PS. Pariisist. Марк Леви

kauaks, kui sa mind välja kannatad.“

      3

      Porte de la Chapelle’i juures sõitis Saab diagonaalselt üle kolme sõidurea, ignoreerides teiste autode vilkuvaid esitulesid, lahkus ringteelt ning sõitis maanteele A1, mis viis Roissy Charles de Gaulle’i lennuvälja poole.

      „Miks mina pean alati talle lennuväljale vastu minema? Me oleme juba kolmkümmend aastat sõbrad, aga Arthur pole mind kunagi lennujaamast ära toonud. Ma olen liiga hea. See on minu probleem. Kui mind poleks olnud, poleks tema ja Lauren isegi mitte koos. Kas näidata üles natukenegi tänulikkust on liiga palju palutud? Ilmselt on!“ pomises Paul Barton, vaadates end hetkeks tahavaatepeeglist. „See tähendab, muidugi, ma olen nende Joe ristiisa, aga keda nad veel oleks saanud paluda? George Pilguezi? Haa! Palju edu sellega.

      Tead, kui see kutt mu taga veel korra vilgutab, siis tõmban pidurit! Ma pean selle endaga rääkimise järele jätma. Aga jällegi, kellega ma siis peaksin rääkima? Oma romaanide kangelastega? Jumal küll – ma kõlan nagu mingi vanamees. Vähemalt saavad nemad oma laste või lastelastega rääkida. Ma peaksin selle asja korda ajama, lapsi saama. Enne kui olen vana ja seniilne.“

      Ta vaatas end jälle tahavaatepeeglist.

      Saab sõitis tolliautomaadi juurde ja Paul haaras masinast pileti. „Tänan,“ ütles ta harjumusest ja sulges akna.

      Saabuvate lendude tabloo näitas, et lend AF 83 maandub õigel ajal. Paul niheles ja kõndis kannatamatult edasi-tagasi.

      Pagasi kättesaamise alalt hakkasid saabuma esimesed reisijad, aga ainult mõned. Ilmselt esimesest klassist.

      Kui Paulil ilmus esimene romaan, otsustas ta arhitektikarjääri ootele jätta. Ta oli avastanud kirjutamises kujuteldamatu vabaduse. Seda ei saanud ette arvestada; ta lihtsalt nautis kirjutamise protsessi – täita lehekülg lehekülje järel – peaaegu kolmsada lehekülge, kuni kirjutas LÕPP. Igal õhtul leidis ta end oma loo haardest. Ta ei käinud enam peaaegu üldse väljas ja õhtust sõi oma arvuti ees.

      Öösiti oli Paul osa kujuteldavast maailmast, kus ta oli õnnelik koos tegelastega, kellest olid saanud ta sõbrad. Kui ta kirjutas, oli kõik võimalik.

      See kõik algas siis, kui ta esimene romaan oli vaid paberivirn kirjutuslaual.

      Pauli elu muutus tervenisti mõni nädal hiljem, kui Arthur ja Lauren olid end tema juurde õhtusöögile pressinud. Õhtu edenedes sai Lauren kõne ühelt haigla administraatorilt. Et mehed saaksid jätkata vestlust elutoas, küsis Lauren Paulilt luba rääkida tema kabinetis.

      Telefoniga rääkides leidis Lauren käsikirja ja hakkas seda lugema. Ta oli nii haaratud, et kaotas vestluses järje.

      Pärast kõnet professor Krausiga jätkas naine lugemist. Möödus üle tunni, enne kui Paul pea kabineti ukse vahelt sisse pistis, et vaadata, kas kõik on korras, ja leidis naise omaette naeratamas.

      „Oh, vabandust, kas ma segasin sind?“ hüüdis Paul, nii et Lauren võpatas.

      „Sa ikka tead, et see on võrratu, eks?“

      „Sul ei tulnud pähe luba küsida, enne kui lugema hakkasid?“

      „Kas ma võin selle koju kaasa võtta ja lõpuni lugeda?“

      „Ära vasta mu küsimusele küsimusega.“

      „Sina alustasid! Nii et ma siis võin selle koju kaasa võtta?“

      „Kas see tõesti meeldib sulle?“ küsis Paul, kahtlus hääles.

      „Jah, tõesti meeldib!“ vastas Lauren, lehti kokku korjates.

      Seejärel võttis Lauren käsikirja ja läks tagasi elutuppa, möödudes Paulist ühtki sõna lisamata.

      „Ma ei mäleta, et oleksin lubanud!“ protesteeris Paul, kui ta naisele järele jõudis.

      Ja seejärel ütles ta tasa, et ärgu Lauren seda Arthurile mainigu.

      „Jah? Mis jah?“ sekkus Arthur püsti tõustes.

      „Ma ei mäleta,“ ütles talle Lauren. „Lähme. Kas oled valmis?“

      Ja enne kui Paul sai mahti midagi öelda, seisid Arthur ja Lauren juba maja ees, tänasid teda toreda õhtu eest ja olidki läinud.

      Ilmusid teised reisijad, seekord oli neid palju. Vähemalt kolmkümmend, aga ikkagi mitte need, kellele ta oli vastu tulnud.

      „Mis nad seal teevad, võtavad tolmuimejaga lennukit üle? Jumal küll, juba neile mõtlemine toob nii palju mälestusi. See paneb mind mõtlema, mis mul tegelikult vajaka on, kui kodu meenutan. See maja Carmelis… Mulle meeldis seal nädalavahetustel käia, nendega koos olla, vaadata rannal päikeseloojangut. Sellest on peaaegu seitse aastat, kui Pariisi kolisin… Skaip on parem kui mitte midagi, aga see pole ikkagi sama kui külaskäigud. Tegelikult ma peaksin tõesti Laureniga oma pidevatest migreenidest rääkima – see on tema ala. Ei, ta tahaks, et läheksin kontrolli. See on ainult migreen. Naeruväärne – iga peavalu ei tähenda veel ajukasvajat. Ja kui see on kasvaja, siis ma arvan, et saan niikuinii varem või hiljem teada. Kas nad kunagi selle lennuki pealt maha ka tulevad?“

      Sellel saatuslikul ööl oli Green Street inimtühi. Pärast Ford Focuse parkimist avas Arthur Laurenile ukse ja koos ronisid nad trepist üles väikese Victoria-aegse maja ülemisele korrusele, kus nad elasid. See oli ebatavaline, et paar jagas sama korterit, enne kui nad olid teineteisega kohtunud, aga see oli hoopis teine lugu.

      Arthur pidi lõpetama mõned visandid ühe suurkliendi jaoks. Ta palus Laurenilt vabandust ja suudles teda, enne kui oma arhitektilaua taha istus. Lauren ei kaotanud aega ja läks voodisse ning jätkas sealt, kus ta oli Pauli romaaniga pooleli jäänud.

      Mitu korda arvas Arthur, et kuulis teiselt poolt seina naeru. Iga kord vaatas ta kella ja võttis siis jälle pliiatsi. Hiljem, kuuldes seekord nuukseid, tõusis ta püsti, avas vaikselt magamistoa ukse ja leidis oma naise voodis midagi lugemas.

      „Mis see on?“ küsis ta murelikult.

      „Ei midagi,“ vastas naine käsikirja sulgedes.

      Ta haaras voodi kõrvalt laualt pabersalvräti ja ajas end istukile.

      „Kas sa ei ütleks mulle, miks sa nii kurb oled?“

      „Ma pole kurb.“

      „Kas sa said mõne patsiendi kohta halbu uudiseid?“

      „Ei, häid uudiseid, tegelikult. Väga häid uudiseid.“

      „Kas sa nutadki nende heade uudiste pärast?“

      „Miks sa voodisse ei tule?“

      „Mitte enne, kui sa mulle ütled, miks sa ikka veel üleval oled.“

      „Ma ei usu, et võin sulle seda rääkida.“

      Arthur seisis otse Laureni ees, olles otsustanud temalt ülestunnistus välja pressida.

      „Asi on Paulis,“ purskas naine lõpuks välja.

      „Mida, kas ta on haige?“

      „Ei, ta on kirjutanud…“

      „Mille ta on kirjutanud?“

      „Ma tõesti peaksin temalt luba küsima…“

      „Pauli ja minu vahel pole saladusi.“

      „Tegelikult on. Ära selle pärast muretse. On juba hilja, tule voodisse.“

      Järgmisel õhtul, kui Paul oli tööl, helistas talle Lauren.

      „Ma pean sinuga rääkima. Mu vahetus lõpeb poole tunni pärast. Saame kokku kohvikus haigla vastas.“

      Hämmeldunult pani Paul jaki selga ja lahkus kontorist. Ta põrkas Arthuriga lifti juures kokku.

      „Kuhupoole sa lähed?“

      „Oma naist töölt ära tooma.“

      „Kas ma võin sinuga kaasa tulla?“

      „Kas sa oled haige või