PS. Pariisist. Марк Леви

aitaksid mind pisut?“

      „Aitaksin küll, aga siin on kottpime.“

      „Halleluuja! Ta märkas seda.“

      Daisy kobas pimeduses teed. Püüdes lauast mööda minna, koperdas ta tooli otsa ja oigas, enne kui jõudis lõpuks köögiletini toa kaugemas otsas. Ta kobas ikka veel ringi ja leidis pliidi, võttis riiulilt tikutoosi ning süütas gaasitule.

      Sinakas halo valgustas kohta, kus ta seisis.

      Mia prantsatas laua äärde istuma.

      Daisy sobras sahtlid ükshaaval läbi. Lõhnaküünlad olid ta korteris rangelt keelatud. Ta kirg gastronoomia vastu nõudis palju hoolt, kui leebelt väljenduda, ja ta oli järeleandmatu selles, et miski ei tohi toidulõhna segada. Kui mõni restoranipidaja võis panna uksele sildi „Krediitkaarte vastu ei võeta“, siis Daisy oleks võinud rõõmsalt kirjutada: „Liiga palju parfüümi kasutavad külastajad suunatakse otsekohe uksest välja“.

      Viimaks leidis ta lõhnastamata küünlad ja pani need põlema. Eredad leegid peletasid pimeduse toast minema.

      Daisy armastas oma kööki, eriti sellepärast, et see hõlmas kogu korteri. See täitis elutoa aset, sest oli suurem kui kaks väikest magamistuba ja nendega ühendatud vannituba kokku. Ta köögiletil olid savipotid tüümiani, loorberi, rosmariini, tilli, oregano, bergamoti ja Espelette’i pipardega. See köök oli Daisy labor, kus ta leidis elevust ja lõõgastust. Siin arendas ta välja uued retseptid oma klientidele, kes käisid ta väikeses restoranis Montmartre’i nõlval, mis asus otse selle korteri nurga taga.

      Daisy polnud käinud üheski peenes kulinaariakoolis; ta amet oli inspireeritud perekonnast ja kodukohast Provence’is. Lapsena veetis ta tunde oma ema jälgides ja õppides ta tehnikaid, samal ajal kui ta sõbrad piiniate ja oliivipuude varjus mängisid.

      „Kas sul on kõht tühi?“ küsis ta Mialt.

      „Jah. Võib-olla. Ma ei tea.“

      Daisy avas külmkapi ja võttis välja taldriku kukeseentega ning pundi lehtpeterselli, seejärel tõmbas ühe küüslaugu nööri küljest, mis rippus temast paremal.

      „Kas sa pead küüslauku lisama?“ küsis Mia.

      „Miks mitte, kas sa kavatsed täna õhtul kedagi suudelda?“ andis Daisy vastulöögi, tükeldades peterselli. „Kuidas oleks, kui senikaua, kui süüa teen, räägiksid mulle, mis toimub.“

      Mia hingas sügavalt sisse.

      „Ei midagi. Mitte midagi ei toimu.“

      „Just siis, kui sulgen oma bistrood, ilmud sa välja ei tea kust, ööriided kaasas ja näol ilme, nagu oleks maailm just äsja miljoniks killuks purunenud. Ja sellest peale pole sa hetkekski virisemist lõpetanud. Ma arvan, et sa ei tulnud ainuüksi seetõttu, et igatsesid minu järele.“

      „Mu maailm ongi miljoniks tükiks purunenud…“

      Daisy katkestas äkki tükeldamise.

      „Nüüd küll aitab, Mia! Ma tahan kõigest kuulda, aga jäta järele see virin ja soigumine. Jäta see kaamera jaoks.“

      “Sinust saaks päris hea režissöör,” ütles Mia.

      “Lõpeta see aja raiskamine ja räägi.“

      Ja samal ajal, kui Daisy seeni viilutas, jutustas Mia kõigest.

      Nad mõlemad võpatasid, kui elekter tagasi tuli. Daisy keeras tuled hämaramaks, avas elektrilised aknaluugid ja nähtavale tuli vaade Pariisile.

      Mia sammus akna juurde.

      „Kas sul sigarette on?“

      „Kohvilaual. Ma isegi ei tea, kust need tulid.“

      „Sa kohtud järelikult paljude meestega, kui ei suuda järge pidada, kes mida siia jätab!“

      „Kui tahad suitsetada, mine rõdule.“

      „Kas sa tuled ka?“

      „Ma pean teada saama, mis edasi sai. Nii et mul pole vist valikut.“

      „Niisiis jätsid tule oma toas põlema,“ kordas Daisy üle, kui oli veini juurde valanud.

      „Jah, aga garderoobis kustutasin ära. Ma panin sinna tooli, et kuuleksin kolinat, kui ta tuleb.“

      „Oo. Ma unustasin ära, et sul on magamistoa kõrval garderoob.“ Daisy turtsatas. „Igatahes. Mis siis sai?“

      „Ma teesklesin magamist. Ta võttis vannitoas riidest lahti ja käis pikalt duši all, hüppas siis voodisse ja kustutas tule. Ma ootasin, et ta midagi sosistaks, suudleks mind. Aga võib-olla polnud ta „patareid“ täielikult täidetud, sest ta jäi kiiresti magma.“

      „Minu arvamust tahad kuulda? Ära vasta, ma ütlen niikuinii. Sa abiellusid tõpraga. Küsimus on vaid selles, ja see pole lihtne, kas head küljed kaaluvad halvad üles. Ei, unusta ära. Küsimus on selles, miks sa üldse oled temasse armunud, kui ta teeb su nii õnnetuks. Kui sa just seetõttu teda ei armastagi, et ta su nii õnnetuks teeb…“

      „Ta tegi mu väga õnnelikuks… alguses.“

      „Ma tõesti loodan seda! Kui kõik suhted algaksid halvasti, siis prints valgel hobusel kaoks igast muinasjutust, mis on kunagi kirjutatud, ja romantilised komöödiad mattuksid õudukate alla. Ära vaata mind niimoodi, Mia. Kui sa tahad teada saada, kas ta sind petab, siis tuleb sul küsida temalt, mitte minult. Ja pane see ära – sa ei leia armastust sigaretikonist.“

      Pisarad voolasid mööda Mia põski alla.

      Daisy istus oma sõbra kõrvale ja pani talle käe ümber.

      „Lase käia – lase see endast välja, siis läheb enesetunne paremaks. Murtud süda teeb kuradi moodi haiget, ma tean, aga see on parem, kui olla nii tühi, et sul pole millegipärast nuttagi.“

      Mia oli vandunud, et jääb selles olukorras väärikaks, aga Daisyga oli teistmoodi. Nad olid sõbrad olnud nii kaua aega, et olid nagu õed.

      „Millest sa räägid – tühi?“ küsis ta pisaraid pühkides.

      „Oo. Kas see on sinu viis lõpuks minult küsida, kuidas mul läheb?“

      „Ära ütle mulle, et sina oled ka üksi. Oh, Daisy, ma kardan, et me ei saa kunagi õnnelikuks.“

      „Mulle tundub, et sina olid neil viimastel aastatel sellele üsna lähedal. Sa oled kuulus, lugupeetud näitlejanna, kes teenib ühe filmiga rohkem kui mina terve elu jooksul… ja sa oled abielus. See tähendab, viska pilk uudistele ja sa näed, et maailmas juhtub kohutavaid asju, nii et sa näed, et me ei tohiks hädaldada.“

      „Miks, mis juhtus?“

      „Mul pole aimugi, aga kui oleks olnud head uudised, siis inimesed oleks tänavatel tähistamas. Mis sa mu kukeseentest arvad?“

      „Ma arvan, et need on paremad kui antidepressandid.“

      „Muusika mu kõrvadele. Igatahes, nüüd on uneaeg. Homme helistan su jobust mehele, räägin talle, et ma tean kõike ja et ta on reetnud kõige imelisema naise, keda ma tunnen, ja et nüüd lähed sa temast lahku – mitte kellegi teise pärast, aga lihtsalt seetõttu, et temast lahti saada. Ja siis on tema on see, kes nutab selleks ajaks, kui olen temaga ühele poole saanud.“

      „Sa kavatsed seda tõesti teha?“

      „Ei kavatse. Sina teed seda.“

      „Ma ei suuda, isegi kui tahaksin.“

      „Miks, sellepärast et sa tegelikult tahad veel rohkem aega kulutada sellele viletsale melodraamale?“

      „Ei, sellepärast, et see suure eelarvega film, kus me mõlemad oleme peaosades, tuleb kuu aja pärast ekraanile, mäletad? Ma mitte ainult ei pea pressiga pidutsema, ma pean mängima oma osa ka väljaspool ekraani: kõige õnnelikum naine Inglismaal. Kui tõde minu ja Davidi kohta tuleb ilmsiks, siis kaovad sädemed ka ekraanilt. Produtsendid, minu agent… nad ei andestaks mulle iialgi. Ja ehkki ma ei kavatse istuda, käed rüpes, tegemata ta