Varjude Jack. Роджер Желязны

Jack. «Või lase oma käsk täita ja siis oled sina lõpuks kaotaja.»

      Kühmselg katkestas kirjutamise ja pöördus Benoni poole.

      «Jack,» lausus Mängude Isand, «sa tulid ju seda varastama, eks?»

      «Muidugi tulin.»

      «Miks? Sellest oleks raske lahti saada. See on nii äratuntav…»

      «See oleks sõbra jaoks, kellele jäin teene võlgu. Ta soovis seda nipsasjakest. Lase mind lahti ja ma ütlen talle, et ma ei saanud hakkama, mis on vähemalt tõde.»

      «Ma ei soovi sinu viha tunda pärast su tagasipöördumist…»

      «Sinu soovid ei tähenda suurt midagi, võrreldes sellega, mida sa saad, kui muudad selle rännaku vajalikuks.»

      «… Siiski ei saa minu positsiooniga inimene sundida end nii lihtsalt usaldama meest, keda tuntakse ka Valetaja Jackina.»

      «Siis ei tähenda mu sõna sulle midagi?»

      «Kardan, et mitte.» Ja kirjutajale lisas ta: «Jätka oma tööd.»

      «… Ja mu ähvardused ei tähenda ka midagi?»

      «Need teevad mulle natuke muret. Kuid ma pean kaaluma nii su kättemaksu – mitme aasta pärast – kui ka viivitamatut karistust, mis mulle määratakse siis, kui Põrguleek varastatakse. Proovi mu olukorda mõista, Jack.»

      «Muidugi proovin,» sõnas Jack Smage’i ja Quazeri poole pöördudes. «Sina, eeslikõrvadega, ja sina, günandromorf – ka teid ei unustata.»

      Smage vaatas Quazeri poole ning Quazer plaksutas ripsmeid ja naeratas. «Võid seda öelda meie patroonile, Nahkhiirte Isandale,» tähendas ta.

      Jacki nägu moondus, nagu oleks lausutud tema iidse vaenlase nime.

      Kuna maagia on Hämarikus aeglasem, sest seal algab juba teadus, möödus arvatavasti pool minutit, enne kui nahkhiir telki sisenes ja nende vahelt läbi lendas. Selle aja jooksul oli Quazer jõudnud öelda: «Me võistleme Nahkhiire lipu all.»

      Eluka möödumine katkestas Jacki naeru. Kui Jack teda nägi, langetas ta pea ja tema lõualihased tõmbusid pingule.

      Järgnenud vaikust häiris üksnes sule kriipimine.

      Siis ütles Jack: «Olgu nii.»

      Nad viisid Jacki tarastatud piirkonna keskele, kus seisis Blite’i-nimeline mees oma tohutu kirvega. Jack vaatas ruttu kõrvale ja niisutas huuli. Siis tõmbas kirvetera hele serv tema pilgu vastupandamatu jõuga endale.

      Enne, kui tal oleks palutud paku ette põlvitada, lõi õhk tema ümber kihama nahksete tiibadega mürskudest, kelle ta teadis olevat tantsivate nahkhiirte hordi. Läänest tuli neid veelgi juurde, kuid nad liikusid liiga kiiresti, et talle arvestatavat varju heita.

      Ta vandus siis teadmisega, et vaenlane on saatnud oma alamad teda lahkumisel mõnitama.

      Mis puutus varastamisse, siis enamasti see tal õnnestus. Teda ärritas mõte raisata üks oma eludest untsuläinud tööle. Lõpuks oli ta ju see, kes oli…

      Ta põlvitas ja langetas pea.

      Oodates juurdles ta, kas võiks tõsi olla, et sekundiks või paariks pärast seda, kui pea on juba kehast eraldatud, jääb teadvus pähe alles. Ta püüdis seda mõtet minema ajada, aga see tuli muudkui tagasi.

      Aga kas see oli ikka kõigest untsuläinud töö? mõtles ta. Kui Nahkhiirte Isand oli talle lõksu seadnud, võib see tähendada ainult üht.

      2

      KOTTPIMEDUST LÄBISTASID valgusjooned – valged, hõbedased, sinised, kollased, punased – peamiselt sirged, aga mõnikord ka võbelevad. Nad kirjasid kogu pimedusevälja ja mõned neist olid eredamad kui teised…

      Aeglasemalt, aeglasemalt…

      Lõpuks ei olnud jooned enam lõputud teerajad ega võrguniidid.

      Need olid pikad peenikesed ridvad… siis kepikesed… valguskriimud…

      Viimaks olid neist jäänud vilkuvad punktid.

      Pikka aega silmitses ta tähti, midagi mõistmata. Alles tüki aja pärast imbus sõna «tähed» kuskilt tema teadvusesse ja jõllitavate silmade ees hakkas miski veidi sirama.

      Vaikus ja ei mingeid muid aistinguid peale nägemise…

      Ning jälle tüki aja pärast tundis ta ennast langevat – langevat justkui suurest kõrgusest, materiaalseks muutuvat, kuni ta mõistis, et lamab selili ja jõllitab ülespoole – oma täies kaalus, kogu olemus uuesti tema juurde tagasi pöördunud.

      «Ma olen Varjujack,» ütles ta endamisi, suutmata ikka veel liigutada.

      Ta ei teadnud, kus lamab või kuidas ta oli sellesse pimedasse tähisesse kohta sattunud. Tunne tundus siiski tuttav, tagasitulek näis millegi läbielatuna, kuigi kaua aega tagasi.

      Soojus südame ümber levis väljapoole ja ta tundis kripeldust, mis tugevdas kõiki tema aistinguid. Koos sellega ta teadis.

      «Neetud!» oli esimene sõna, mille ta ütles, sest koos lõhnataju tagasipöördumisega saabus täielik teadlikkus oma olukorrast.

      Ta lamas maailma Läänepoolusel Glyve’i Sõnnikuaukudes, õela Parun Drekkheimi valdustes, kelle kuningriigi pidid läbima kõik, kes ihkasid ülestõusmist.

      Ta mõistis seda, kuna viibis väljaheidete mäel keset virtsajärve. Õel muie libises üle ta näo, kui ta sajandat korda mõtles, et kuna inimesed alustavad ja lõpetavad sellisel kombel, ei saa pimeduseolendidki midagi paremat nõuda.

      Kui ta juba paremat kätt liigutada suutis, hakkas ta kõri hõõruma ja kaela masseerima. Valu ei olnud, kuid see viimane õõvastav mälestus kerkis elavalt meelde. Kui kaua aega tagasi see juhtunud oli? Kõige tõenäolisemalt mitu aastat, otsustas ta. See oli tema jaoks tavaline. Ta võbistas ennast ja tõrjus eemale mõttevälgatuse ajast, mil saab otsa tema viimane elu. Sellele võbinale järgnes värin, mis ei lõppenudki. Ta kirus rõivaste kaotust, mis praeguseks olid kas koos endise kehaga kõdunenud või siis tõenäolisemalt mõne teise mehe seljas räbalateks kantud.

      Ta tõusis aeglaselt, vajades õhku, kuid soovides, et võiks hingamise mõneks ajaks lõpetada. Ta viskas minema munakujulise kivi, mida oli peos hoidnud. Pikemalt sellesse kohta jäämisest polnud enam kasu, kui ta oli nüüd jälle peaaegu endaks saanud.

      Kõigis suundades oli ida. Hambaid kiristades valis ta tee, mille lootis olevat kõige kergema.

      Ta ei teadnud, kui kaua aega kulus tal kaldale jõudmiseks. Kuigi tema varjusilmad harjusid kiiresti tähevalgusega, polnud siin päris varjusid, mis oleksid võinud teda abistada.

      Ja mis ajal ta ärkas? Aasta on planeedi üks täistiir ümber oma päikese. Ühe aasta mistahes alajaotusi sai määratleda vastavuses planeedi muude liikumistega… või siis selle asukate liikumistega.

      Jacki jaoks kujutasid Hämariku neli iga-aastast muutumist endast aastaaegu. Täpsemalt määratleti kuupäevi alati tähtede põhjal – mis olid pidevalt nähtaval – ja maagiliste põhimõtete rakendamise abil, et määratleda neid juhtivate hingede tujusid. Jack teadis, et päevaolenditel oli aja arvestamiseks mehhaanilisi ja elektrilisi seadmeid, sest ta oli mõned neist varastanud. Aga kuna need seadmed pimedusevallas üles ütlesid, polnud talle neist kasu olnud, ainult kui nipsasjakestest, mida jagada kõrtsitüdrukutele amulettideks, millel on vägev rasestumisvastane toime.

      Alasti ja haisev, seisis Jack sellel pimedal ja vaiksel kaldal. Hinge tõmmanud ja jõudu kogunud, alustas ta ida poole rühkimist.

      Kui ta edasi läks, kerkis maapind laugelt ülespoole ning siinseal leidus kõikjal ümberringi virtsalompe. Jõgedena voolas seda järve, kuna kogu mustus viimaks Glyve’i kogunes. Aegajalt hakkasid purskama geisrid, kõrgele kerkides ja Jacki pritsides, kui ta möödus. Leidus pragusid ja lõhesid, millest hoovas pidevalt väävlilehka. Edasi kiirustades hoidis ta nina kinni ja palvetas oma kaitsejumaluste poole. Ta kahtles siiski, kas tema pöördumist kuuldakse, kuna ta ei uskunud, et jumalad võiksid kuigi tähelepanelikult jälgida midagi,