Varjude Jack. Роджер Желязны

ction>

      On neid, keda

      veetleb vari; suudled teda –

      õnn võib varjuks kahaneda. 1

«Veneetsia kaupmees»

      EESSÕNA

      MINULT KÜSITAKSE VAHEL, kas pealkiri «Varjude Jack2» peaks vihjama mängukaardile, mida kasutatakse mõnes müstilises mängus, näidates samas mu peategelase nime ja geograafilist asukohta. Vastus on: jah. Olen kaua olnud võlutud veidratest kaardipakkidest ja üksvahe oli mul neist ulatuslik kollektsioon.

      «Haa!» vastavad nad tavaliselt seda tunnistust kuuldes. «Siis seob see kaartide värk ja vihje varjudele selle loo mingil sügaval alateadvuslikul tasandil teie Amberi raamatutega, õigus eks?»

      Noh, ei ole. Viimane kord, kui alateadvuse katakombides käisin, ei suutnud ma leida mingit ühendust. Mind köitsid lihtsalt kujundid. Aga teisest küljest – keegi pole mult küsinud: «Miks Jack?»

      Võiksin sellele vastata: Jack Vance.

      Selles raamatus, minu kümnendas, otsustasin proovida midagi niisugust nagu need haruldased ja eksootilised süžeed, mida olen imetlenud nii paljudes Jack Vance’i lugudes. Paistab vaid õiglasena, et kui olin asjad läbi mõelnud, panin pealkirja, milles on «Jack», erilise, avaliku austusavaldusena Vance’ile. Nüüd te kõik teate.

      Arvan, neid järeldusi Amberiga seoses võis tekitada fakt, et see raamat ilmus kahe samasse sarja kuuluva raamatu, «Amberi üheksa printsi» ja «Avaloni püsside» vahepeal.

      Aga kuigi raamatu atmosfääris võis peituda midagi Jack Vance’ilt, siis mitte tegelaskujus. Võtsin oma avatsitaadi «Veneetsia kaupmehest» vaid seetõttu, et see paistis asjakohasena, kui olin seda kontekstivälisena uurinud. Shakespeare’i näidend, millele ma tegelikult tänu võlgnen, ilmus kaheksa aastat pärast «Kaupmeest». Vihjan «Macbethile». Tõsi, Birnami metsa Jack ei juhtu, ja näidendis pole ühtegi tsitaati, mida ma oleksin tahtnud välja võtta ja siin kasutada. Kuid Jacki iseloom teeb läbi huvitava arengu, mis sarnaneb kuidagi Shakespeare’i portreega verisest šotlasest. Ma ei julge sel teemal rohkem rääkida, sest ma arvan, et tutvustused ei peaks jutustuse kohta midagi välja lobisema. Keegi J. I. M. Stewarti-nimeline peaaegu rikkus minu jaoks aastaid tagasi «Edevuse laada».

      See pole üks mu eksperimentaalsetest raamatutest nagu «Valguse ja varju olendid», «Liivauksed», «Tuhasild», «Teemärgid» või «Kassisilm». Neis viies raamatus ma töötasin välja mitmeid meetodeid, mida kasutasin paljudes teistes. See on professionaalsem töö, milles tean täpselt, mida tahan teha ja kuidas selleni jõuda, protagonist nagu alati suunda näitamas. Neist viiest eelnes «Varjude Jackile» vaid «Valguse ja varju olendid». «Jackile» selles valguses tagasi vaadates tunnen, et võisin «Valguse ja varju olendites» omandada teatud oskuse kirjeldada kummalisi asju lühidalt ja impressionistlikult, ja see võis kanduda nii «Üheksasse printsi» kui «Jacki». Ja võib-olla ka mitte. Mulle tundus nii.

      Minu jaoks on ka huvitav vaadata sel viisil aastate tagant üht lugu, uurida seda nii eelnevate kui järgnevate teoste valguses. Ma tunnen, et Jacki vari langes «Täna me valime nägusid» protagonistile. Ja Jacki sardoonilises suhtumises, nagu ka tema ettevaatuses, on midagi hilisemast «Neetud Dilvishist» – veel üks ebaõiglaselt karistatud mees, kelle iseloom seda tehes ära rikuti.

      Minult on ka mitu korda küsitud, kas Jonathan Shade päevavallast seostub kuidagi samanimelise tegelasega Nabokovi «Kahvatust tulest». Kahjuks ei. Kuigi ma naudin juhuslikke kirjanduslikke mõistatamismänge, kirjutasin ma «Varjude Jacki» enne, kui lugesin «Kahvatut tuld».

      Ma kirjutasin kunagi sellele raamatule väikese graafilise eelloo («Varjujacki»), koos kunstnik Gray Morrow’ga, «Illustreeritud Roger Zelazny» jaoks. Ja mitte miski selles eelloos pole vajalik selle raamatu mõistmiseks või nautimiseks. See on üsna lühike ja täiesti omaette jutt. Nii et see romaan siin on lugu, mille ehitas Jack – mida mina veidi aitasin kirja panna. Kujutlege teda, kui soovite, kujutisena mängukaardil. Näiteks taro kaardina. Võib-olla Variseva Tornina…

      1

      SEE JUHTUS SIIS, kui Jack, kes kuuleb, kui tema nime lausutakse varjudes, läks Hämarikumaadel asuvasse Iglesi, et külastada Põrgumänge. Just seal teda märgatigi, kui ta parajasti uuris, kuidas Põrguleeki valvatakse.

      Põrguleek oli sale hõbedasest tulest kaunilt sepistatud urn ja selle leegikujulistes sõrmeotstes paiknes rusikasuurune rubiin. Need sõrmed hoidsid kalliskivi purunematus haardes, millest hoolimata see külmalt sädeles.

      Nojah, muidugi oli Põrguleek välja pandud kõigile vaatamiseks, kuid muret tekitas fakt, et Jacki oli nähtud seda uurimas. Kõigepealt märgati teda laternate vahel teiste pealtvaatajate seas, ilma seinteta paviljonis Põrguleegi eest möödumas. Jacki tundsid ära Smage ja Quazer, kes olid lahkunud oma maagiaväe asupaikadest ja tulnud trofee pärast võistlema. Nad läksid otsekohe temast Mängude Isandale ette kandma.

      Smage tammus jalalt jalale ja sikutas vuntsi, kuni pisarad tema kandilistesse silmadesse tõusid ja ta neid kiiresti pilgutama hakkas. Ta jõllitas üles oma hiiglasliku kaaslase Quazeri poole – kelle karv, silmad ja ihu olid ühtlaselt hallid –, et mitte vaadata Mängude Isanda Benoni värvikat kogu, kelle sõna oli selles paigas seaduseks.

      «Mida teie kaks tahate?» nõudis too.

      Smage jätkas jõllitamist ja pilgutamist, kuni Quazer viimaks oma flöödihäälel rääkima hakkas.

      «Meil on sinu jaoks informatsiooni,» ütles ta.

      «Kuulen sind. Räägi,» vastas Benoni.

      «Me tundsime ära ühe isiku, kelle siinviibimine peaks muretsemiseks põhjust andma.»

      «Kelle?»

      «Peame valgemasse kohta minema, enne kui saan teile öelda.»

      Mängude Isanda pea toeka kaela otsas pöördus ja tema merevaigukollased silmad hiilgasid, kui ta algul ühe, siis teise otsa vaatas.

      «Kui see on mingi nali…» alustas ta.

      «Ei ole,» vastas Quazer silmagi pilgutamata.

      «Hea küll siis. Järgnege mulle.» Ta ohkas, pöördus oma oranži-rohelise kirju keebi lenneldes ja suundus heledalt valgustatud telgi poole.

      Sees pööras ta jälle nende poole. «Kas siin on teie jaoks küllalt valge?»

      Quazer vaatas ringi. «Jah,» ütles ta. «Siin ta ei saa meid pealt kuulata.»

      «Kellest sa räägid?» küsis Mängude Isand.

      «Kas teate seda, keda kutsutakse Jackiks ja kes alati kuuleb oma nime, kui seda lausutakse varjudes?»

      «Varjude Jack? See varas?… Jah, olen lugusid kuulnud.»

      «Sellepärast soovisimegi teiega rääkida heledalt valgustatud kohas. Ta on siin. Smage ja mina nägime teda kõigest mõne minuti eest. Ta uuris Põrguleeki.»

      «Oh taevake!» Mängude Isanda silmad läksid suureks ja suu jäigi hüüatuse järel lahti. «Ta varastab selle ära!» kurtis ta.

      Smage katkestas oma vuntsi sikutamise piisavalt kauaks, et mitu korda noogutada. «… Ja meie oleme siin, et selle pärast võistelda,» pahvatas ta. «Me ju ei saa, kui see on ära varastatud.»

      «Ta tuleb peatada,» lausus Mängude Isand. «Mida ma teie arvates peaksin tegema?»

      «Teie tahe on siin seaduseks,» ütles Quazer.

      «Tõsi… Arvatavasti peaksin ta Mängude ajaks kuskile luku taha panema.»

      «Sellisel juhul,» sõnas Quazer, «vaadake kindlasti, et selles kohas, kus ta kinni võetakse, ja kohas, kus teda vangis peetakse, poleks varjusid. Räägitakse, et teda olevat erakordselt raske kinni hoida – eriti seal, kus on varjud.»

      «Aga varjud on ju igal pool!»

      «Jah. See ongi tema vangis hoidmisel kõige raskem.»

      «Siis paistab lahenduseks olevat kas väga ere valgus või täielik pimedus.»

      «Aga ainult sellisel juhul, kui valgusallikad on seatud täiusliku nurga alla ja on talle kättesaamatud,» ütles Quazer,

1

William Shakespeare, «Veneetsia kaupmees», Georg Meri tõlge, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

2

Jack – mängukaart, soldat, ingl k.