Varjude Jack. Роджер Желязны

on siis pimeduseolend? Mitte inimene?»

      «Mõned ütlevad, et hämaruseolend, kuid lähemal pimedusele – kus alati on varjud.»

      «Sel juhul peame ta ehk saatma Glyve’i Sõnnikuaukudesse.»

      «Julm,» märkis Smage ja itsitas.

      «Tulge, näidake teda mulle,» sõnas Mängude Isand.

      Nad lahkusid telgist. Taevas pea kohal oli hall, muutudes idas hõbedaseks ja läänes mustaks. Stalagmiidisarnaste mägede rea kohal täpistasid pimedust tähed. Pilvi ei olnud.

      Nad kõndisid mööda tõrvikutest valgustatud teed, mis viis läbi piirdega ümbritsetud maa-ala, ja suundusid Põrguleegi paviljoni poole. Läänes sähvatas korraks välk, paistis, et piiril asuva koha läheduses, kus seisid abitute jumalate pühamud.

      Kui nad lähenesid paviljoni avatud küljele, puudutas Quazer Benoni käsivart ja noogutas. Mängude Isand vaatas tema viibatud suunas sinna, kus telgi kandeposti vastu nõjatudes seisis üks pikk kõhn mees. Tema juuksed olid mustad, jume tõmmu, näojooned kuidagi kotkalikud. Ta kandis halle rõivaid ja tema paremalt õlalt rippus alla must keep. Ta suitsetas mingit sigariks rullitud pimeduserohtu, mille suits oli tõrvikuvalguses sinine.

      Benoni uuris teda hetke, tajudes seda tunnet, mis tekib inimestel, kui nad satuvad vastamisi olevusega, kes on sündinud mitte naisest, vaid tundmatust pimeduseolendist, ja kohas, mida inimesed väldivad.

      Ta neelatas korra ja ütles siis: «Hea küll. Võite nüüd minna.»

      «Tahaksime aidata…» alustas Quazer.

      «Võite nüüd minna!»

      Ta jälgis nende lahkumist ja pomises siis: «Kas peaks usaldama seda, kes teise reedab?»

      Ta läks, et kokku koguda oma vahimehed ja tuua mitu tosinat heledat laternat.

      Jack tuli arreteerimisrühmaga kaasa vastupanu ja vaidluseta. Ümbritsetud relvastatud meestest ja tabatud keset valgussõõri, noogutas ta aeglaselt ja täitis nende korraldused, lausumata kogu selle aja jooksul sõnagi.

      Nad viisid ta Mängude Isanda heledasti valgustatud telki. Ta tõugati laua ette, mille taga istus Benoni. Vahimehed rivistusid jälle, et ümbritseda teda oma laternate ja varjusid hävitavate peeglitega.

      «Sinu nimi on Jack,» lausus Mängude Isand.

      «Seda ma ei eita.»

      Benoni jõllitas mehe tumedatesse silmadesse. Need ei liikunud. Ta ei pilgutanud neid üldse.

      «… Ja mõnikord kutsutakse sind Varjude Jackiks.»

      Vaikus.

      «Noh?»

      «Meest võib kutsuda mitut moodi,» vastas Jack.

      Benoni vaatas kõrvale. «Tooge nad sisse,» ütles ta ühele vahimeestest.

      Vaht lahkus ja tuli mõne hetke pärast tagasi, kaasas Smage ja Quazer. Jack heitis neile pilgu, kuid tema ilme ei muutunud.

      «Kas te tunnete seda meest?» nõudis Benoni.

      «Jah,» vastasid nad kooris.

      «Kuid pole õige kutsuda teda meheks,» jätkas Quazer, «sest ta on pimeduseolend.»

      «Öelge tema nimi.»

      «Tema nimi on Varjude Jack.»

      Mängude Isand muheles.

      «On tõsi, et meest võib kutsuda mitut moodi,» sõnas ta, «kuid sinu puhul oleme märkimisväärselt üksmeelsed – mina olen Benoni, Mängude Isand, sina oled Varjude Jack, varas. Vean kihla, et tulid siia Põrguleeki varastama.»

      Jälle vaikus.

      «… Sul pole tarvis seda eitada ega kinnitada,» jätkas Benoni. «Sinu kohalviibimine näitab su kavatsusi piisavalt.»

      «Ma võisin ju tulla võistlustel osalema,» pakkus Jack.

      Benoni naeris.

      «Muidugi! Muidugi!» nõustus ta, varrukaga pisaraid pühkides. «Ainult et siin pole varastamisvõistlus, nii et meil puudub kategooria, milles saaksid kaasa lüüa.»

      «Te suhtute minusse eelarvamusega ja see pole aus,» ütles Jack. «Kui ma olengi see, kelleks te mind peate, pole ma teinud midagi halba.»

      «Veel mitte,» ütles Benoni. «Põrguleek on tõepoolest kena asjake, eks?»

      Jacki silmad paistsid hetkeks särama löövat ja suu tõmbus tahtmatult naerule.

      «Enamik nõustuks sellega,» sõnas ta kähku.

      «Ja sa tulid siia selleks, et see võita – su omal viisil. Sul on kõige osavama varga kuulsus, pimeduseolend.»

      «Kas see välistab, et oleksin avalikul üritusel aus pealtvaataja?

      «Kui mängus on Põrguleek, siis jah. See on hindamatu ning nii valguse- kui ka pimeduseolendid ihaldavad seda. Mängude Isandana ei saa ma lubada, et viibiksid kusagil selle läheduses.»

      «See on see häda halva mainega,» märkis Jack. «Pole tähtis, mida sa teed, ikka oled kahtlusalune.»

      «Aitab! Kas tulid seda varastama?»

      «Ainult loll võiks vastata jah.»

      «Siis on ju võimatu sinult ausat vastust saada.»

      «Kui «aus vastus» tähendab seda, et ütlen, mida tahate minult kuulda, on see siis tõde või mitte, siis võiksin öelda, et teil on õigus.»

      «Siduge ta käed selja taha,» käskis Benoni.

      See sai tehtud.

      «Mitu elu sul on, pimeduseolend?» küsis Mängude Isand.

      Jack ei vastanud.

      «No lase tulla! Kõik ju teavad, et pimeduseolenditel on rohkem kui üks elu. Mitu sinul on?»

      «Mulle ei meeldi, kuidas see kõlab,» sõnas Jack.

      «Sa ei jää ju igavesti surnuks.»

      «Glyve’i Sõnnikuaukudest maailma Läänepooluselt on pikk tagasitee ja seda tuleb jala käia. Mõnikord võtab uue keha hankimine aastaid.»

      «Sa oled seal siis varem käinud?»

      «Jah,» vastas Jack, oma köidikuid proovides, «ja ma parem ei teeks seda jälle.»

      «Sa siis tunnistad, et sul on vähemalt üks elu veel. Väga hea! Sel juhul ei tunne ma süümepiinu, käskides sind viivitamatult hukata…»

      «Oota!» hüüatas Jack, pead kuklasse heites ja hambaid näidates. «See on naeruväärne, sest ma pole midagi teinud. Aga unustage ära. Kas ma tulin siia Põrguleeki varastama või mitte, igatahes olen nüüd ilmselt olukorras, kus ma seda teha ei saa. Laske mind vabaks ja ma lähen Põrgumängude ajaks vabatahtlikult pagendusse. Ma ei tule üldse isegi Hämarikku, vaid jään kogu ajaks Pimedusse.»

      «Mis tagatis mul selleks on?»

      «Minu sõna.»

      Benoni naeris jälle.

      «Sellise pimeduseolendi sõna, kes kuulub kuritegeliku folkloori hulka?» lausus ta viimaks. «Ei, Jack. Ma ei näe trofee kaitsmiseks muud moodust peale su surma. Kuna minu võimuses on seda käskida, siis teengi nii. – Kirjutaja! Saagu üles märgitud, et käesoleval tunnil olen ma kohut mõistnud ja selleks käsu andnud.»

      Sõõrhabemega kühmselg, kelle silmade kissitamine muutis tema näojooned sama rabedaks kui pärgamendi, mille ta kätte võttis, haaras sule ja asus kirjutama.

      Jack ajas ennast täies pikkuses sirgu ja kinnitas oma poolsuletud silmade pilgu Mängude Isandale.

      «Surelik mees,» alustas ta, «sa kardad mind sellepärast, et ei mõista mind. Sa oled päevaolend, kellel on ainult üks elu, ja kui see on läinud, siis rohkem sul pole. Räägitakse, et meil, pimeduseolenditel, pole sellist hinge, nagu teil väidetakse olevat. Siiski elame meie palju kordi selliste vahendite abil, mida teie kasutada ei saa. Ütleksin, et sa oled sellepärast kade, kuna kavatsed