Kraken ärkab. John Wyndham

põhja pool, võib-olla Kuuba kohal. Ainsateks häälteks olid laevasöökla kõlarite summutatud pomin, vintsi vaikne sumin ja tekimadruse harvad hüüud, mis kuulutasid süldade hulka.

      Sööklas istujad rääkisid vähe – nad jätsid sõna sukeldujatele sügaval laeva all.

      Komandör küsis aeg-ajalt:

      «Teie seal all, kõik korras?»

      Ja kaks häält vastasid korraga:

      «Just nii, sir!»

      Korra küsis keegi:

      «Kas Beebe'il oli elektrilise soojendusega ülikond?»

      Keegi ei osanud vastata.

      «Müts maha tema ees, kui ei olnud,» lausus kõneleja.

      Komandör hoidis mõõdikutel ja ekraanil teraselt silma peal.

      «Läheneme poolele miilile. Kontroll,» lausus ta.

      Hääl sügavikust hakkas lugema:

      «Nelisada kolmkümmend kaheksa… Nelisada kolmkümmend üheksa… Nüüd! Pool miili, sir.»

      Vints keerles edasi. Seal polnud kuigi palju näha. Vahetevahel vilksatasid läbi kalaparved, mis kiirustasid hämusse kaduma. Hääl kurtis:

      «Kohe, kui kaamera ühe akna alla viin, tuleb mõni neetult tore kala teise akna taha sisse vaatama.»

      «Viissada sülda. Te möödute Beebe'ist,» lausus komandör.

      «Hüvasti, Beebe,» vastas hääl. «Aga kõik on endiselt üsna samasugune.»

      Sama hääl jätkas peagi:

      «Siin on rohkem elu. Palju kalmaare, suuri ja väikeseid. Te ilmselt näete neid. Ja siinpool veel midagi, mis luusib valguse serval. Midagi suurt. Ma ei saa täpselt… Võib-olla hiidkalmaar… Ei! Jumal! See ei saa olla vaal! Mitte nii sügaval!»

      «Ebatõenäoline, aga mitte võimatu,» tähendas komandör.

      «Noh, sel juhul… oh, pööras niikuinii minekule. Jessas! Küll me, imetajad, jõuame ikka igale poole, mis?»

      Nagu ette nähtud, saabus hetk, kui komandör teatas:

      «Te möödute Bartonist.» Ja ta lisas ootamatult tooni muutes: «Edasi sõltub kõik teist, poisid. Kindel, et olete seal rahul? Kui teid miski häirib, siis öelge vaid.»

      «Pole midagi, sir. Kõik töötab korralikult. Läheme edasi.»

      Ülevalt tekilt kostis vintsi ühtlast undamist.

      «Läheneme ühele miilile,» teatas komandör. Kui see oli vastu võetud, uuris ta: «Kuidas te end nüüd tunnete?»

      «Peame kenasti vastu. Meri on rahulik. Lainetust pole.»

      Kaks meest pidasid allpool nõu.

      «Me läheme edasi, sir. Järgmiseid selliseid olusid tuleks mitu nädalat oodata.»

      «Hästi – kui te olete kindlad.»

      «Oleme, sir.»

      «Väga hea. Oma kolmsada sülda veel.»

      Tekkis paus. Ja siis:

      «Surnud,» märkis hääl sügavikust. «Nüüd on kõik must ja surnud. Midagi pole näha. Veider, et need kihid on nii hästi eraldatud. Ahaa, nüüd näeme midagi allpool… Jälle kalmaarid… Helendavad kalad… Väike parv, seal, näed? Ja seal on… Heldus!»

      Ta jutt katkes ja samal hetkel maigutas ekraanil suud luupainajalik kalapeletis.

      «Üks looduse hooletumaid hetki,» tähendas hääl.

      Ta rääkis edasi ja kaamera pakkus meile pilguheite uskumatutele monstrumitele, nii suurtele kui väikestele.

      Peagi kuulutas komandör:

      «Nüüd tuleb teid peatada. Kaks tuhat sülda.» Ta võttis telefonitoru ja andis tekile korraldused. Vints aeglustus ja jäi siis seisma.

      «Ongi kõik, poisid,» ütles ta.

      «Hm,» vastas hääl sügavikust pärast pausi. «Noh, mida me siia ka otsima ei tulnud, see jäi igatahes leidmata.»

      Komandöri nägu oli ilmetu. Ma ei saanud aru, kas ta oli oodanud käegakatsutavaid tulemusi. Arvasin, et mitte. Tegelikult mõtlesin, kas üldse keegi meist seda ootas. Lõppude lõpuks olid kõik need tulipunktid süvikud. Seega tundus loogiline, et põhjus peitub päris põhjas. Sonogrammi järgi aga jäi põhi ikka veel oma kolme miili kaugusele sealt, kus kaks meest parajasti rippusid…

      1

      Alfred Tennyson, «The Kraken», Märt Väljataga tõlge.