Kraken ärkab. John Wyndham

Tulekera-Watsoniks ristitud. Loomulikult minu reportaaži pärast. Nad tõid mulle paksu kausta pabereid ja ütlesid, et kuna mina selle põhjustasin, pidin nüüd midagi ette võtma.

      Maailmas on vist palju inimesi, kes janunevad pidevalt hämmelduse järele ja veel enam, tunnevad kohe hingesugulust kõigiga, kes on vähegi sarnast hämmeldust väljendanud. Ma ütlen «vähegi», sest neid kirju lugedes sai mulle selgeks, et seda saab klassifitseerida. Hämmeldusel on mitu astet. Üks mu sõber, kes pidas kõne kõhedast kogemusest, valati üle levitatsiooni, telepaatiat, materialiseerumist ja usu läbi tervenemist kirjeldavate kirjadega. Mina olin sattunud teistsugusele soonele. Enamik mu korrespondente arvasid, et tulekerade nägemine pidi äratama huvi mitte ainult lendavate taldrikute, vaid ka konnasadude, salapärase tuhavihma, igasuguste taevaste tulede ja merekoletiste vastu. Pärast kirjade läbi vaatamist jäi sõelale pool tosinat, mis võisid ehk viidata millelegi meie tulekerade sarnasele. Olin üsna kindel, et üks neist, mis viitas hiljutisele kogemusele Filipiinide lähedal, kinnitas Guinevere'i kapteni juttu. Ka teised näisid uurimist väärivat, eriti üks üsna ettevaatlik sõnum, mille autor kutsus mind La Plume d'Ori, kus tasub alati lõunat süüa.

      Nädal hiljem läksin temaga kohtuma. Mu võõrustaja osutus minust kaks-kolm aastat vanemaks meheks, kes tellis neli klaasi Tio Pepet ja alustas ülestunnistusega, et kirjutas mulle valenime all ning oli tegelikult kuningliku õhuväe piloot.

      «Keeruline lugu, mõistate,» seletas ta. «Praegu arvatakse, et ma nägin mingisugust hallutsinatsiooni, aga kui leitakse piisavalt tõendeid näitamaks, et see polnud hallutsinatsioon, tehakse asjast peaaegu kindlasti ametisaladus. Ebamugav, saate aru.»

      Nõustusin selle hinnanguga.

      «Ikkagi,» jätkas ta, «üks asi paneb mind muretsema ja kui te kogute tõendeid, tahaksin, et seda teaksite – ehkki võib-olla ei maksa seda otseselt kasutada. Tähendab, ma ei taha, et mind vaibale kutsutakse. Ei usu, et mõni määrus keelaks oma hallutsinatsioone arutada, aga ei või iial teada.»

      Noogutasin mõistvalt. Ta jutustas edasi:

      «See oli umbes kolme kuu eest. Lendasin tavalises patrullis, paarsada miili Formosast ida pool…»

      «Ma ei teadnud, et me…» alustasin ma.

      «Paljudest asjadest ei räägita avalikult, kuigi need pole iseenesest salajased,» tähendas tema. «Igatahes, seal ma siis olin. Radar märkas neid asjandusi, kui nad olid veel minu taga nägemisulatusest väljas, aga nad lähenesid kiiresti lääne poolt.»

      Piloot otsustas asja uurida ja tõusis nende teed ära lõikama. Radar näitas lennukeid jätkuvalt otsekursil tema taga ja kohal. Ta üritas nendega ühendust võtta, aga ei saanud vastust. Kui ta neist kõrgemale tõusis, ilmusid nad nähtavale, kolm punast laiku, isegi päevavalguses üsna eredad – ja need lähenesid kiiresti, kuigi ta ise lendas peaaegu viiesajaga. Ta üritas veel kord raadio kaudu, aga edutult. Need lihtsalt liikusid edasi ja jõudsid visalt lähemale.

      «Noh,» lausus piloot, «ma olin seal patrullis. Ütlesin baasile, et tegu on täiesti tundmatut tüüpi lennukitega – kui need üldse olid lennukid – ja kuna nad polnud nõus rääkima, pakkusin, et avan tule. Kas seda, või siis lasen neil lihtsalt minna – ja sel juhul polnud ju üldse mõtet patrullida. Baas nõustus üsna ettevaatlikult.

      Üritasin veel kord ühendust võtta, aga nad ei teinud mind ega mu signaale märkamagi. Kui nad lähemale jõudsid, hakkasin kahtlema, kas nad olid üldse lennukid. Just sellised, nagu te raadios ütlesite: roosakas hämu tumepunasema keskmega, minu poolest oleks võinud olla tillukesed punased päikesed. Igatahes, mida paremini ma neid nägin, seda vähem nad mulle meeldisid, nii et ma lülitasin relvad radarijuhtimisele ja lasin nad endast ette.

      Minust möödudes pidi neil küll seitsesada või rohkemgi sees olema. Paar hetke hiljem lukustas radar kõige eesmise ja relvad avasid tule.

      Mingit viivitust polnud. See asjandus lendas õhku peaaegu samal hetkel, kui ma tulistasin. Ja oh sa poiss, kus alles lendas! See paisus korraga üüratuks, muutus punasest roosaks ja siis valgeks, paari punase tähniga siin-seal. Siis tabas mu lennukit lööklaine ja võib-olla ka osa rusudest. Kaotasin päris mitu sekundit ja ilmselt oli mul palju õnne, sest toibudes taipasin, et kukun kiiresti alla. Miski oli kolmveerandi tüürpoordi tiivast minema viinud ja teise tiiva otsa lõhkunud. Mõtlesin, et on aeg katapultistet proovida ja minu suureks üllatuseks see isegi töötas.»

      Ta tegi mõtliku pausi. Siis lisas:

      «Ma ei tea, kui palju see teile annab, peale kinnituse, aga paar asja siiski on. Esiteks, nad võivad liikuda palju kiiremini kui need, mida teie nägite. Ja veel, mis need ka poleks, nad on väga haavatavad.»

      Arutasime kogu asja üksikasjalikult läbi, aga need olid enamvähem ainsad üksikasjad, mida ta mulle andis – lisaks sellele, et kerad ei lagunenud tabamusest tükkideks, vaid plahvatasid üleni, mis oleks ehk pidanud rohkem ütlema, kui tollal tundus.

      Järgmised paar nädalat sain veel pisut kirju, mis eriti ei aidanud, aga siis hakkas paistma, et kogu lugu läheb Loch Nessi koletise teed. Kõik asjaga seotu saadeti mulle, sest EBC oli üldiselt otsustanud, et tulekerade värk oli minu lapsuke. Mitu observatooriumi tunnistasid hämmeldust väikeste kiiresti liikuvate punaste kehade üle, aga valisid väga hoolikalt sõnu. Ükski leht sellest ei kirjutanud, sest toimetajate arvates meenutas kogu lugu liiga palju lendavate taldrikute teemat ja lugejad tahtsid pisut uudsemat meelelahutust. Sellegipoolest hakkas tasapisi killukesi kogunema, aga kulus peaaegu kaks aastat, enne kui need avalikkuse tõsisema tähelepanu pälvisid.

      Seekord lendas neid korraga kolmteist. Kõigepealt märkas neid radarijaam Põhja-Soomes, kus nende kiiruseks määrati hinnanguliselt tuhat viissada miili tunnis ja kursiks edelakaar. Nende teates öeldi lihtsalt «tundmatud lennukid». Rootslased märkasid neid üle oma riigi liikumas, ka visuaalselt, kirjeldades neid väikeste punaste täppidena. Norra kinnitas seda, aga määras kiiruseks alla tuhande kolmesaja miili tunnis. Ühe Šoti radarijaama sõnul liikusid nad tuhat miili tunnis ja olid palja silmaga vaevu märgatavad. Kaks Iiri jaama teatasid, et nad lendasid neist otse üle, edelasuunast pisut lääne poole. Lõunapoolsem jaam märkis kiiruseks kaheksasada ja väitis, et objektid on «selgelt nähtavad». 65. põhjakraadil asunud meteoroloogialaev edastas kirjelduse, mis klappis täpselt varasemate tulekeradega, ning arvutas kiiruseks peaaegu 500 miili tunnis. Pärast seda neid enam ei nähtud.

      See konkreetne lend jõudis lehtede esikülgedele mitte ainult tänu paljudele vaatlejatele, kes selle suunda jälgisid, vaid pigem kursi implikatsioonide tõttu. Aga hoolimata vihjetest ja ka otsesematest väidetest valitses ida pool vaikus. Pärast kiirustatud ja mitte eriti veenvat selgitust, mis järgnes Venemaa esimesele tuumaplahvatusele, pidasid selle riigi juhid mugavaks teeselda sarnastes küsimustes vähemalt ajutist kurtust. Niisuguse poliitika eeliseks oli vähene vaimne pingutus, mis sisendas samas avalikkusele tunnet, et salapära pidi varjama mingisugust jõudu. Ja kuna need, kes olid Venemaa asjadega paremini kursis, ei kiirustanud oma seotust lähemalt selgitama, võis reserveeritud näitemäng hõlpsasti jätkuda.

      Rootslased teatasid hoolikalt täpsustamata, et järgmine taoline sissetung nende õhuruumi kohtab vastupanu, olgu sissetungijaks kes tahes. Briti lehed vihjasid, et kuna üks teatud suurvõim kaitseb omaenda piire nii fanaatiliselt, peaks ta ka teistele samasuguseid meetmeid lubama. Ameerika meedia teatas, et USA kohale ilmunud Vene lennukitele tuleks tuli avada. Kreml näis uinuvat.

      Korraga hakati tulekerasid rohkem märkama. Teateid tuli nii kaugelt, et olin sunnitud piirduma kõige metsikumate fantaasiate välja sorteerimisega, jättes ülejäänud põhjalikumaks kaalumiseks. Märkasin siiski, et mitmel korral mainiti tulekerade merre sukeldumist, mis klappisid mu oma kogemusega – isegi nii hästi, et ma ei saanud täiesti kindel olla, kas need polnud lihtsalt minu reportaažist inspireeritud. Ühesõnaga näis kokku kuhjuvat nii suur posu oletusi, luiskelugusid, anekdoote ja põhjalikke väljamõeldisi, et sain sellest kõigest väga vähe targemaks. Mulle jäi siiski silma üks kindel asi: mitte ainuski tunnistaja ei väitnud, nagu oleks näinud tulekerasid maale maandumas. Ja veel, mitte ühtki neist, mis laskusid vette, polnud märgatud kaldalt, ainult laevadelt või lennukitelt kaugel avamere kohal.

      Paar nädalat