Kraken ärkab. John Wyndham

pidevalt,» rääkisin talle, «mida kuulus Holmes mu nimekaimule ütles, aga nüüd on siis minu kord: «Kui võimatu on kõrvale jäetud, siis see, mis üle jääb, olgu see kuitahes ebatõenäoline, peab olema tõsi.» Tähendab, kui seda ei tee ükski maine riik, siis…?»

      «Sellised seletused ei meeldi mulle,» lausus ta.

      «Sellised seletused ei meeldiks kellelegi,» nõustusin. «Aga ikkagi,» jätkasin siis, «tundub kuidagi pingutatud väita, et miski on meresügavuses hoopis omaette evolutsiooni läbi teinud ja ühtäkki arenenud tehnoloogiaga lagedale tulnud. See tundub ainsa järelejäänud võimalusena.»

      «Ja isegi pisut väheusutavamana kui see teine,» märkis ta.

      «Sel juhul peame mõne võimaluse võimatu pähe maha kandma. Merepõhi oleks hea peidukoht, kui tehnilised raskused ületada,» sõnasin ma.

      «Kahtlemata,» oli ta nõus, «aga üks neist tehnilistest raskustest on neis paigus juhtumisi nelja- või viietonnine rõhk ruuttolli kohta.»

      «Hm. Võib-olla peaksime veel järele mõtlema,» tunnistasin ma. «Ja teine ilmselge küsimus on, mida nad teevad.»

      «Jah,» lausus tema.

      «Tähendab, teil pole aimugi?»

      «Nad tulevad,» ütles Winters. «Võib-olla lähevad. Aga peaasjalikult tulevad. See on enam-vähem kõik.»

      Langetasin pilgu kaartidele, joonte rägastikule ja punaste punktide kogumitele.

      «Kas te võtate midagi ette? Või ei tohiks küsida?»

      «Oh, sellepärast te siin oletegi. Tahtsin just selleni jõuda,» kinnitas ta mulle. «Me proovime lähemalt uurida. Praegu ei taheta sellest otseülekannet teha ega seda üldse avalikustada, aga see tuleks salvestada, ka meie jaoks. Kui teie omad oleksid piisavalt huvitatud, et saata teid koos varustusega…»

      «Kus see toimuks?» uurisin ma.

      Ta joonistas kaardile sõrmega ringi.

      «Ee… Mu naine armastab kirglikult troopilist päikesepaistet, eriti Lääne-India oma,» sõnasin ma.

      «Mulle nagu meenuks, et teie naine on päris häid dokumentaalfilmide stsenaariume kirjutanud,» märkis tema.

      «Ja EBC kahetseks kibedalt, kui nad selle maha magaksid,» mõtisklesin ma.

      Alles siis, kui viimane vile oli antud ja maa ammu silmist kadunud, lubati meil näha suurt eset, mis seisis ahtris just selle jaoks ehitatud spetsiaalsel alusel. Kui tehniliste operatsioonide eest vastutav kaptenmajor andis käsu katteriide maha võtta, algas tõeline esitlustseremoonia. Aga saladuse paljastumine jättis soovida: see oli lihtsalt umbes kümnejalase läbimõõduga metallkera. Mitmel pool paistsid ümmargused illuminaatorisarnased aknad, kõige peal aga kerkis väljaulatuv osa, mis moodustas tohutu sanga. Kui kaptenmajor oli seadeldist mõnda aega uhke emana silmitsenud, pöördus ta meie poole, nagu peaks loengut.

      «Instrumenti, mida te enda ees näete,» seletas ta dramaatiliselt, «nimetatakse batüskoobiks.» Ta jättis meile aega seda hinnata.

      «Kas mitte Beebe…?» sosistasin ma Phyllisele.

      «Ei,» ütles tema. «See oli batüsfäär.»

      «Aa,» tegin mina.

      «See on valmistatud selliselt,» jätkas kaptenmajor, «et panna vastu kuni kahetonnisele survele ruuttolli kohta, mis teeb teoreetiliseks maksimumsügavuseks tuhat viissada sülda. Praktikas ei kavatse me laskuda sügavamale kui tuhat kakssada sülda, jättes ohutuse huvides varuks 720 naela ruuttolli kohta. Isegi sellega arvestades ületame märkimisväärselt dr Beebe’i saavutuse, kes laskus pisut üle viiesaja sülla sügavusele, ning Bartoni, kes jõudis seitsmesaja viiekümne sülla peale…» Ta jätkas mõnda aega samas vaimus, nii et mul järg käest kadus. Kui ta oli tükk aega seletanud, kaebasin Phyllisele:

      «Ma ei suuda süldades mõelda. Kui palju see jalgades teeb?»

      Ta uuris oma märkmeid.

      «Nad kavatsevad laskuda seitsme tuhande kahesaja jala sügavusele, aga võiksid minna üheksa tuhande jalani.»

      «Mõlemal juhul pagana palju jalgu,» tähendasin ma.

      Phyllis on mitmes mõttes minust täpsem ja praktilisem.

      «Seitse tuhat kakssada jalga on natuke üle ühe ja kolmandiku miili,» teatas ta mulle. «Rõhk oleks pisut enam kui tonn ja kolmandik.»

      «Minu nutikas tüdruk,» laususin. «Ma ei tea, kus ma ilma sinuta oleksin.» Vaatasin batüskoopi. «Ja ikkagi…» lisasin kahtlevalt.

      «Mida?» küsis tema.

      «Noh, see sell Admiraliteedist, Winters, rääkis nelja-viie tonnilisest rõhust, mis tähendab eeldatavasti nelja-viie miili sügavust kohta.» Pöördusin kaptenmajori poole. «Kui sügav meie sihtkohas on?» uurisin temalt.

      «Seda kutsutakse Caymani süvikuks ja see jääb Jamaica ja Kuuba vahele,» vastas tema. «Mõnes kohas on sügavam kui viis tuhat.»

      «Aga…» alustasin ma, kulm kortsus.

      «Sülda, kallis,» täpsustas Phyllis. «Kolmkümmend tuhat jalga.»

      «Ahaa,» sõnasin ma. «See teeb siis, ee, umbes viis ja pool miili?»«Jah,»kinnitaskaptenmajor.

      «Ahaa,» ütlesin ma jälle.

      Ohvitser jätkas oma kõnepidaja toonil.

      «See,» selgitas ta kokku kogunenud kuulajatele, «on praegu meie visuaalse vaatluse piir. Kuid…» Ta peatus, et viibata üsna mustkunstniku kombel madruste salgale, ja jälgis, kuidas nad tõmbasid katte teiselt sarnaselt, kuid väiksemalt keralt.

      «..siin,» jätkas ta, «on uus seadeldis, millega loodame vaatlusi läbi viia kaks korda sügavamal kui batüskoobiga võimalik, võibolla isegi veel sügavamal. See on täiesti automaatne. Lisaks rõhu, temperatuuri, hoovuste ja muu sellise mõõtmisele ning andmete pinnale saatmisele on see varustatud viie väikese telekaameraga, millest neli salvestavad kogu horisontaalset vaatevälja ning üks vaatab vertikaalselt kera alla.»

      «Seda instrumenti,» jätkas teine hääl, mis esimest väga usutavalt matkis, «kutsume me teletoobiks.»

      Pilkamine kaptenmajori sugust meest ei heidutanud. Ta jätkas loenguga. Aga instrument oli juba ristitud ja pidi jääma teletoobiks.

      Kolm saabumisele järgnevat päeva kulusid mõlema instrumendi katsetamiseks ja seadistamiseks. Ühel katsel lubati meil Phyllisega kitsas batüskoobis kolmesaja jala sügavusele sukelduda, «et kogeda, kuidas tundub». Me tegime proovi ega kadestanud sugugi neid, kes pidid sügavamale minema. Kui kogu varustus oli põhjalikult üle vaadatud, määrati tõelise sukeldumise ajaks neljanda päeva hommik.

      Peagi pärast päikesetõusu kogunesime oma alusel puhkava batüskoobi ümber. Wiseman ja Trant, kaks mereväe tehnikut, kes pidid alla minema, pugesid läbi kitsa avause sisse. Sügavikuks tarvilikud soojad riided ulatati neile järele, sest neid kandes poleks nad iial läbi mahtunud. Riietele järgnesid toidupakid ja vaakumpudelid kuuma joogiga. Nad tegid läbi viimase kontrolli, teatasid valmisolekust. Ümmargune korgitaoline katteluuk tõsteti kraanaga lähemale, keerati aeglaselt oma pesasse ja neediti kõvasti kinni. Batüskoop vinnati üle parda ja jäi sinna kergelt kõikudes rippuma. Üks pilootidest lülitas oma käsikaamera sisse ja ekraanile ilmusime meie, seadeldise seest nähtuna.

      «Hästi,» ütles hääl kõlarist, «laske nad alla.»

      Vints hakkas keerlema. Batüskoop laskus ja lained riivasid seda. Peagi oli see merepinna alla kadunud.

      Laskumine kestis kaua ja ma ei hakka seda põhjalikult kirjeldama. Laeval ekraanilt nähtuna oli see võhiku jaoks ausalt öeldes üsna igav. Näib, et meres jaotub elu hästi defineeritud kihtidesse. Tihedamalt asustatud tasanditel kubiseb vesi planktonist, mis meenutab pidevat tolmukeerist ja varjab kõike peale eriti lähedale tulnud mereelukate. Mujal, kus planktonit söögiks ei leidu, on seetõttu ka vähe kalu. Lisaks väga piiratud ja üksluisele pildile pimedast tühjusest paneb kergelt kõikuva ja