Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

ilmselt oli see vaid tavaline kevadtuul ja ilmselt oli tema teadvus nii erootilisuse kui eksootilisuse sinna juurde pookinud, kuid Kellyle nii ei tundunud. Tõde oli see, et Willist õhkus tugevat seksapiili.

      Kelly üritas keskenduda uudishimutsemisele, mis oleks pidanud olema talle iseloomulik. Elutuba oli pisike, tahmaplekilise nurgakamina ja elegantselt laotud koldega. Diivan oli vanast nahast, üleni kortsuline ja pehme. Paks ja narmastega ääristatud, punastes ja tumesinistes toonides pärsia vaip nägi tõeliselt vanaaegne välja. Ühes seinas olid sisseehitatud riiulid, mis olid maast laeni raamatutega koormatud.

      Tolmukord polnudki paksem kui pool tolli ning Will haaras ühelt toolilt särgi. „Vaata ringi, tunne end kui kodus, okei? Vannituba asub vasakut kätt. Ma pean tööle helistama ning panen kohvi hakkama. Siis keskendume sellele, mida sa edasi peaksid tegema.”

      Will pigistas möödudes ta õlga – erootiline, eksootiline pigistus, kihlatud naise jaoks täiesti kohatu.

      Või õigemini oli kohatu pigem tema vastus. Nägu külma veega värskendada tundus sel hetkel hea mõttena ja ta suundus vannituppa.

      Loomulikult nuhkis ta ringi. Tualetil oli laest langev antiikne loputuskastikett – huvitav, mõtles ta, kui oli aru saanud, kuidas see töötab. Valge alusel kraanikauss ja vann olid vanamoodsalt jalgadega. Ta pani tähele, et mees kasutas habemenuga. Vannitoakapis polnud tal peale deodorandi ja esmaabitarvete ning ühe ravimi eriti midagi. Ta arvas, et rohi oli külmetusvastane, käsimüügiravim, ning üle kahe aasta vana; ta peaks selle minema viskama. See ei kõlvanud enam.

      Tema teadvus tõreles temaga häbematuse pärast, aga tõesti, ringinuuskimine oli etem kui täheldada seda, et vann on piisavalt suur, et selles orgiaid pidada. Mitte et ta oleks eales ühelgi orgial osalenud. Või veetnud kaua aega nende üle mõtiskledes. Või plaaninud nende üle mõtisklemist päevakavva võtta.

      Kannatamatult pritsis ta oma näole jahedat vett, seejärel haaras meresinise käteräti, et end kuivatada. Käterätt oli peaaegu sama suur kui voodilina. Paks sinine vaip kattis suurema osa marmorpõrandast. Polnud kahtlustki, et Willile meeldib sinine värv ja oma loodud mugavus.

      Ta avas ukse ning reetev kriiksatus andis tema tulekust märku

      Kohe hüüdis Will: „Üle koridori ja teine uks. Ma olen köögis.”

      Seega… polnud Kelly süü, et ta sai korterit veelgi uudistada. Vasakule jäi võlvkäik, mis viis alkoovi. Võimatu oli ära arvata, milleks see veidra suurusega tühik tegelikult mõeldud on, kuid Will oli sinna mahutanud väikese laua, lambi, tooli, sülearvuti – niisiis toimis see minikontorina. Siiski polnud see tavapärane. Seinte viimistlus meenutas linast kangast; nikerdatud laed tundusid olevat tehtud käsitsi. Kõikjal olid kriiksuvad põrandad, kaetud idamaiste vaipadega. Mitte miski ei tundunud uus. Arhitektuur paistis olevat vanem kui paar sajandit, praktiliselt vanem kui Ameerika. Kõikjalt paistis silma Willi armastus siniste toonide ning mugavate tekstuuride järele. Ja tolmupühkimine ei olnud talle ilmselt meeltmööda, kuid üldiselt oli ta mees, kes asju lohakile ei jätnud.

      „Mida? Kas sa eksisid ära?” Will astus köögist välja.

      „Ei. Ma lihtsalt uitasin siin ringi. Süütunne pole mul kunagi takistanud uudishimulik olemast. Ja mulle meeldib väga su elamine – see on väga huvitav.” Ringivaatamine oli talle andnud ka võimaluse hinge tõmmata. Tal polnud ehk veel suutnud end täielikult kokku võtta, kuid adrenaliini enam ei voolanud. „Will… aitäh, et mind aitad. Tõsiselt, suur tänu.”

      „Jah, noh, kui ma ise esimest korda Pariisi kolisin, vääratasin ma päris palju. Oleksin ehk suurtesse sekeldustesse sattunud, kui mõned inimesed poleks appi tulnud. Igatahes…” Ta pööras ümber ja hakkas keraamilistesse kruusidesse auravat vett kallama. „Kas ta tegi sulle haiget?”

      Naine pilgutas silmi. Mehe hääletoon oli nii sundimatu, et ta peaaegu ei kuulnudki küsimust, kuid samas ei olnud Will otsekohene heategija. Ta oli hoopis õrn, leidis viisi, kuidas ebameeldiv küsimus vestlusesse poetada ja see kaelast ära saada. Enamik võõraid poleks hoolinud, veel vähem vaevaks võtnud ebamugava teema poole tüürida.

      Kelly mõtles, et ehk oli külgetõmbe põhjuseks midagi enamat kui vana hea seksapiil. Neetud, ta jättis tõeliselt hea poisi mulje.

      Ja siis üritas ta küsimusele vastata. „Homseks ilmuvad kahtlemata mõned sinikad, kaelale, võib-olla on mõni isegi väga kole. Kuid ma ei vaja arsti. Mitte midagi tõsist.” Ent järsku tundis ta vajadust oma käed tihedalt rinna alla ristata. „Kuigi, ma pean tunnistama, et mul on imelik… tunne. Mind pole kunagi varem röövitud, kunagi pole keegi mulle kätt külge pannud eesmärgiga haiget teha. Ma ei suuda sellest tundest vabaneda. Lihtsalt selline suur… öäk… tunne.”

      „Istu. Ma kavatsesin kohvi teha, kuid siis mõtlesin, et see oleks rumal. Kofeiini on sul täpselt sama palju vaja kui kuuliauku pähe. Nii et tegin teed. Prantsuse moodi. Rohke suhkruga. Šoki puhul suhkrut, eks ole?”

      „Tegelikult pole mul suhkru tarvitamiseks kunagi ettekäänet vaja, aga sinu oma käib küll.”

      Köök oli suures osas vasekarva ning sinine, valgete liistudega. Nõudepesumasinat seal polnud ning üllatusega märkas ta, et selle jaoks poleks ruumigi. Kraanikauss oli nõusid täis, kuid alles hiljuti puhastatud, ja kapipealne nägi välja nagu ühele kutile kohane, nõud kogunenud eelmisest õhtust. Ta pani järjest uusi detaile tähele. Väike külmik, paar avamata veinipudelit, värske leiva luksuslikult seksikas lõhn, kauss terve kuhja värskete puuviljadega. Söögilaua ääres oli ruumi vaid kahele toolile ning laud oli vaevu nii suur, et sinna taldrikud ära mahuksid, kuid selle äärest avanes vaade alla bulvarile, vaade tihedatele, vanadele puudele, autode ning tänavaliikluse lõppematule jadale. Päike piilus läbi värskete roheliste lehtede.

      „Alates hetkest, kui ma siia jõudsin,” pomises Kelly, „olen ma kogenud täpselt samu asju, mida ma näen kodus. Autosid. Inimesi. Hooneid. Kevadlilli ja -lõhnu. Kuid miskipärast on kõik ikkagi uskumatult erinev.”

      „See on Pariis,” vastas mees, nagu seletaks see kõik.

      Ja võib-olla seletaski. Taevas teab, et tema vastus Willile oli erinev vastusest ükskõik millisele teisele võõrale. Ta ei suutnud sellele põhjust leida. Võib-olla pärssis röövli ohvriks langemine ära tema tavapärase reaktsiooni. Võib-olla muutsid šokk ja hirm tema meeled lihtsalt teravamaks, lõid tema emotsioonid lõkkele.

      Ja võib-olla juhiks keele ärakõrvetamine teega tema tähelepanu neist idiootlikest mõtetest eemale.

      „Parem,” ütles Kelly, kui oli kolm lonksu kanget tõmmist alla neelanud.

      Mees toetus vastu kapipealset. „Okei, ma arvan, et peaksime tegevusplaani välja mõtlema. Selge on see, et esimeseks prioriteediks on sulle pass hankida. On sul kusagil passi number kirjas ja mõni teine isikut tõendav dokument, nagu sünnitunnistus või autojuhiluba?”

      „Noh, mul oli. Aga kogu see kupatus oli mul käekotis.”

      „Okei. Aga kas sa jätsid midagi koju? Näiteks passi koopia?”

      Ta noogutas. „Ma jätsin emale ümbriku tähtsama informatsiooniga – aadressi, kus ma peatun, krediitkaartide koopiad, koopia oma sünnitunnistusest. Ma pole varem kunagi välisriiki reisinud. Mulle ei tulnud pähegi, et peaksin midagi veel enamat tegema.”

      „Loomulik, et ei tulnud. Nii et esimene asi, mida sa tegema peaksid, on helistada emale, las ta faksib need andmed siia. Selle aja peale peaks meil olema politseiraport. Need me peame konsulaati viima, et sulle kiiresti ajutine pass hankida.”

      Kelly kortsutas kulmu. „Ajutine?”

      „Noh, kui sa tavalist passi tahad, siis sellega läheb aega. Siinne bürokraatia ei ole Ühendriikide omast kiirem. Kuid ajutisega saad sa kohe koju lennata, ilma ootamise ja sekeldusteta.”

      „Ja see oleks küll imetore,” ütles ta aeglaselt, „aga ma ei taha otsekohe koju minna. Will, pole ju minu süü, et nii läks. Ja ma ei tulnud siia heast peast. Ma olen selleks reisiks kaua võimalust oodanud.”

      „Okei… noh…” Mees uudistas Kellyt tükk aega, otsekui