Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

ole küll. Passi kaotamine välisriigis garanteerib õudusunenäo. Viiekümnekordse.

      Politseinik kuulis „isiklikest paberitest”, kuid ta oli sellel samal praktilisuse lainel kui Willgi. Tegelikult polnud oluline, mida Kelly kaotanud oli, sest röövel oli ammu läinud. Naine vajas ometi politseiraportit, mille väljakirjutamine oli sandarmile vastumeelne, kuna kurjategija leidmise tõenäosus oli praktiliselt nullilähedane. Kuid Will hangib talle selle, et Kelly saaks hakata asenduspassi taotlema.

      See ei juhtu üleöö.

      „Je sais,” ütles Will kuivalt. Ta teadis. Ameerika bürokraatia ja Prantsusmaa bürokraatia – isegi, kui see mõte tundus prantslastele vastumeelne – olid vastikult sarnased. Õudne. Aeganõudev, saamatu, meelehärmi tekitav jne.

      Politseinikul oli Willi jaoks tõlkimiseks mõni küsimus… Kas Kellyl on piisavalt tagavarasid, et ellu jääda; kedagi, kes saaks talle raha saata; võimalus kuidagi ära elada seni, kui paberimajandus korda saab; millisel aadressil ta hetkel peatub. Kogu see bla-bla-bla.

      „Kas teie olete ka South Bendist?” Vihjas Kelly mehe dressipluusile.

      „Jah.” Nagu see oleks oluline olnud? Ta neelatas, kui naise hotelli aadressi kuulis. Naisel oli kuratlikult vedanud, et seal polnud keegi teda paljaks varastanud.

      „Oh jumal. Mu toa võti oli ka käekotis. Ma ei saa isegi tuppa.” Ta oli siiani end hästi valitseda suutnud, või üsna hästi. Kuid nüüd, mida rohkem ta taipas, kui palju ta kaotanud on, seda enam tabas teda paanika. „Mul pole mitte midagi. Mul pole isegi raha, et lõunat süüa. Või õhtust. Või selleks, et osta uus juuksehari. Või huulepulk. Isegi mitte selleks, et koju telegramm saata. Mul pole isegi mu mantlit…”

      Mida rohkem ta paanikasse sattus, seda kiiremini sandarm rääkis. „Mis me teha saame? Meil pole isegi selget tunnistust kurjategija kohta. Te teate küll neid ameeriklasi, järgmisena ütleb ta, et Prantsusmaal pole miski turvaline. Ma teen avalduse, muidugi, kuid isegi jumal –” ta lõi endale risti ette „ – ei saaks talle kohe sel hetkel asenduspassi. Kus oli tema kaine mõistus, et kogu oma raha ühes kohas hoidis? Ja kott, mida ta lohakalt üle õla kandis?”

      Kelly oli hoopis teisel lainepikkusel. „Ma kandsin neid kirju alati endaga kaasas,” ütles ta kurvalt. „See oli kõik, mis mul isast oli. Muust ma ei hooli…”

      Will üritas oma taskust salvrätti õngitseda. Läks õnneks. Kui pärast ninanuuskamist vaatas Kelly mehele ootusärevusega otsa.

      Nagu nende vahel oleks mingi kummaline maagia, leidis mees ka ennast teda vaatamas. Neid silmi. Seda suud. Tema sära.

      Ta andis endale käsu mujale vaadata.

      Ta ütles endale, et sandarm transpordib ta saatkonda või konsulaati või kuhu iganes naisel vaja minna oli, ja ülejäänu pole tema probleem. Küll ta hakkama saab. Selle jaoks saatkonnad ja konsulaadid ning politseinikud ongi, et inimeste eest hoolitseda.

      See polnud tema probleem. Naine ei saanud ju sugugi tema mure olla.

      Ta ütles endale, et õed olid talle korralikult selgeks teinud, et hädas neiukestega tuleb kokkupuutumist vältida. Samal ajal mõtles ta jälle naise välimusele. Tema juuksed olid kui läikiv mass lahtisi tumedaid laineid, millel polnud mingit kindlat joont. See paistis lihtsalt pehme ja siidine. Loomulikult seksikas.

      „Monsieur?” Sandarm mõmises kannatamatult, otsekui oleks mehele mõni hetk tagasi küsimuse esitanud ning Will polnud tähele pannud.

      See oli ka täiesti võimalik.

      Võimalik, et naine rääkis midagi ning Will ei kuulnud teda.

      Ja siis tegi ta selle päeva kolmanda vea – see oli palju hullem, kui appi tõttamiseks peatumine, palju hullem, kui suutmatus tähelepanu pöörata.

      „Ta ei saa lihtsalt siia tänavale seisma jääda,” ütles ta sandarmile. „Ma võtan ta kaasa.”

      Kohe, kui ta need sõnad välja oli öelnud, taipas ta, et on täielikult aru kaotanud. „Tähendab, natukeseks ajaks. Ma annan talle süüa. Lõunat. Aga te peate lubama, et saate politseiraporti siva valmis, nii et ta saab passi asjus konsulaati minna.”

      „Bien, bien,” ütles sandarm. Nüüd, mil too oli probleemi enda kaelast ära saanud, oleks ta ilmselt lubanud ükskõik mida.

      Ta kadus kiiremini kui keravälk. Samuti kõrvalseisjad.

      Ja Will jäi tüdrukuga kahekesi.

      2. peatükk

      „Ma olen kihlatud. Ma ütlesin sulle seda, on ju nii?” ütles Kelly.

      „Jah. Umbes kolm korda viimase poole tunni jooksul.”

      See ei saanud tõsi olla, sest Kelly teadis, et pool tundi tagasi ta polnud veel närvis. Alles nüüd, mil nad mehe tänavasse keerasid ja otse tema kodu poole suundusid, hakkasid naise närvid krussi minema.

      Enne tundus, et on väga ahvatlev lahkuda sündmuspaigalt kena, pika, suure, tugeva, kaitsva kutiga. Eriti kui tüüp oli samuti ameeriklane. Kelly otsustusvõimel polnud mehe kenadusega midagi pistmist. Või seksikusega. Tegemist oli ainult meeletu hirmutundega, mis kohtumine röövliga talle jättis.

      Alles nüüd, mehe maja esiuksele lähenedes, polnud tema otsustusvõime enam päris endine. See esiuks oli lahe. Vanast, väga vanast tammepuust. Kaarekujuline. Link oli oksüdeerunud messingist lõvi. Nagu Willgi. Mitte oksüdeerunud ega messingist, vaid nagu kollakaspruun lõvi. „Ma pean tunnistama, et mul on veidi imelik tunne siin olla,” ütles naine naerdes. „Esiteks on täiesti hullumeelne, et sa nüüd minuga kimpus oled, kellegagi, keda sa põrmugi ei tunne.”

      „Kelly. Sa ei arva ometi, et tegu on külgelöömisega? Ma panin ette siia tulla ainult seetõttu, et see oli lähedal. See oli kiireim võimalus jõuda kohta, kus sa saaksid jalad seinale visata, juua tass kohvi ning samal ajal helistada. Asi pole mitte selles, et muud moodi poleks seda lahendada saanud, aga sul on terve hulk kõnesid vaja teha, ning tänaval pole see kõige lihtsam.”

      „Ja pealegi oled sina South Bendist.”

      „Ja pealegi olen mina South Bendist.”

      „Mis tähendab, et sa oled sama hästi kui pereliige.”

      Mees pani võtme lukuauku ning lükkas ukse lahti, et Kelly saaks esimesena siseneda. Tüdruk tegi seda, riivates möödudes mehe kätt, mõeldes, et Will võiks tunduda pereliikmena, kui sajaks nagu oavarrest.

      Ta teadis väga hästi, et jahvatas nagu tatraveski. Muidu tunneks ta end häbelikuna või süüdlasena, kuid tegelikult oli ta hakanud umbes veerand tundi tagasi värisema ning see polnud veel järele jäänud. Ega iga päev röövli ohvriks langeta. Ta ei suutnud unustada tõpra haisvat hingeõhku ja kehalõhna, tunnet, kuidas mehe käsi tema kaela kägistab ning see pani ta jälle võbisema.

      Need olid kõigest väikesed värinad. Mitte suured. Ta polnud ometi argpüks ega midagi. Vähemalt enne polnud ta kunagi seda olnud ja Kelly mõtles, et on väga tänulik, et Will oma abi pakkus. Avastada end järsku võõras riigis rahata ning dokumentideta oleks üksi olles olnud üsna hirmutav.

      Ta sai vaid korraks korteri sisemusele pilgu heita, kui mingi veider instinkt sundis teda ümber pöörama ning tuldud teed tagasi minema – või püüda tagasi minna. Will seisis ikka veel ukselävel, blokeerides naise põgenemistee. Kelly nina oli järsku tolli kaugusel mehe lõuast. Ta oli nendest imeilusatest sinistest silmadest vaid ühe hingetõmbe kaugusel. Ja nendest õlgadest. Ja nendest halva kuulsusega blondidest habemekarvadest.

      „Ma olen kihlatud. Kas ma mainisin seda?”

      „Jah, sa tegid seda. Mis siis nüüd lahti on?”

      „Ei midagi, ei midagi. Sul on tõesti huvitav elamine.” Kuid huvitav polnud õige sõna. Üks pilk ja Kelly iseloomustas seda kui poissmehe pelgupaika. Kogu korter karjus saaki jahtivast vallalisest mehest.

      See võttis enda alla vana maja kolmanda korruse. Kitsast koridorist nägi ta vaid niipalju, et seal tundus olevat terve hulk tube,