Kalgid südamed. Шарон Сала

mulle. Ta oli väga endast väljas ja …” Mack peatus. Äkitselt taipas ta selle ristküsitluse põhjust. „Kas tema oli ka koos isaga tolles avariis?”

      „Jah. Ja nende tüdruksõbrad ka. Dicki tüdruk Connie sai tol ööl surma. Tema oli roolis. Teine tüdruk oli su isa tüdruksõber Betsy. Seesama Betsy, kes on nüüd minu ema.”

      Macki suu vajus ammuli.

      „Sinu ema? Sinu ema oli kunagi mu isa tüdruk?”

      Trey noogutas.

      „Mida tema selle kõige kohta ütleb?” päris Mack.

      „Mitte midagi. Võib-olla tead, et need, kes ellu jäid, said nii raskelt vigastada, et keegi neist ei mäletanud midagi, mis juhtus pärast lõpuaktust.”

      „Kas sa tahad öelda, et keegi on nad sihikule võtnud?” päris Mack.

      Trey kehitas õlgu. „Ma ei tea, kas avariil oli Dicki surmaga mingi seos või mitte, aga ma olen politseinik. On üks asi, kui üks tolles avariis olnud mees mõrvatakse. Kui aga kaks meest ühe kuu jooksul surevad, siis see tundub olevat midagi enamat kui kokkusattumus.”

      Mack oli rabatud.

      „Kas koroner saab välja selgitada, kas mu isa mõrvati?”

      „Ma ei tea. Aga kui me saame kinnitada, et tõstukil pole mingit mehaanilist viga, peame eeldama, et keegi kukutas selle talle peale.”

      „Ma tean firmat, kus isa lasi seda hooldada. Kontaktandmed on kodus tema kabinetis. Ma annan need sulle,” ütles Mack.

      „See oleks väga hea,” kostis Trey. „Kui sa isa asju läbi vaatad ja juhtud leidma mingi päevaraamatu või midagi sellist, siis ma pean seda nägema.”

      „Ma vaatan ta asjad üle, aga ma tõesti ei usu, et midagi leian. Pärast ema surma olime väga lähedased ja ma võin, käsi südamel, öelda, et meil ei olnud teineteise ees saladusi.”

      Trey noogutas.

      „Ma mõistan, aga pea lihtsalt seda silmas ja ära unusta, et see vestlus peab jääma täielikult meie vahele. Kui need surmajuhtumid on tolle avariiga seotud, siis me ei taha kohe kindlasti mõrvarit ette hoiatada, et oleme seosele jälile saanud.”

      Mack oli üdini vapustatud. Alles oli ta pidanud isa surma kõige hullemaks, mis juhtuda sai, kuid mõelda nüüd, et võib-olla ta hoopis mõrvati … See oli veel hullem, lausa räige.

      „Selge,” pomises ta.

      „Sa ilmselt jääd ülejäänud päevaks siia?” küsis Trey.

      „Ma jään kindlasti seniks Mysticisse, kuni isa on maha maetud,” vastas Mack.

      Trey kulm läks kipra. „Ma ei tea, millal koroner surnukeha välja annab.”

      „Arusaadav.” Mack heitis pilgu aknast välja rahvahulgale, kes oli teisele poole tänavat kogunenud. „Ma ei ole kunagi mõistnud, miks inimesed tahavad teiste leina pealt vaadata.”

      „Tõsi ta on, mõned tahavad olla esimesed, kes uudiseid kuulevad,” kostis Trey.

      Just sõna „esimesed” viis Macki mõtted sellele, kes üldse oli isa leidnud.

      „Kes surnukeha leidis?”

      „Melissa Sherman. See oli tema auto, mis kukkus, ja ta elab seda raskelt üle. Ta süüdistab ennast, sest su isa oli lubanud õhtul töötada, et auto oleks hommikuks valmis.”

      Mack oli vapustatud. Ta nägi vaimusilmas Lissa nägu, meenutas neidu sellisena, nagu ta oli olnud nende armuhetkedel, mäletas tema naeru ja seda, kuidas väike sünnimärk Lissa suunurga kohal oli alati tõmmanud tema tähelepanu neiu lopsakatele huultele, ja siis meenus talle, kuidas nad olid lahku läinud. See oli olnud inetu ja ta kandis ikka veel sügavat vimma. Nüüd pidi ta paratamatult naisega kohtuma, tahtis ta või mitte. Kui veider, et nad kohtuvad uuesti niisugusel põhjusel.

      „Ma ei teadnud, et ta on siia tagasi kolinud,” ütles Mack.

      Trey noogutas. „Nüüdsama sellel aastal. Kui ta ema suri, päris ta oma lapsepõlvekodu. Ta on algkoolis esimese klassi õpetaja.”

      Mack vajus äkitselt rindu löönud valu all kühmu. Ta ei tahtnud sellest naisest hoolida, kuid ta ei saanud peast mõtet, kui kohutav võis naise jaoks olla surnukeha leida. Lissale oli Macki isa alati meeldinud ja nüüd süüdistas naine ennast. Mack ei suutnud neid mõtteid kõrvale tõrjuda.

      „Kas sa räägid talle tõstukist?” küsis ta.

      „Praegu ma ei räägi midagi enne, kui seda on kontrollitud, ja sina ei tohi ka öelda edasi midagi, millest me siin rääkisime. Isegi mitte selleks, et teda lohutada. Me saame tõe niikuinii varsti teada.”

      Mack noogutas. „Selge, aga minu arvates pole õiglane, kui keegi peab kannatama väära süütunde all, muud midagi.”

      „Sa võid rääkida talle mida tahes, aga mitte seda,” ütles Trey. „Ja veel kord, ma tunnen südamest kaasa. Ma hoolitsen selle eest, et koroneri bürool oleksid su kontaktandmed. Nad annavad teada, kui surnukeha välja antakse. Siin on mu visiitkaart. Kui mind vajad, helista ühel neist numbritest.”

      „Tänan,” kostis Mack ja sisestas numbrid kiiresti oma telefoni. Siis võttis ta taskust oma visiitkaardi ja ulatas Treyle. „Siin on mu mobiilinumber, kui sul on vaja mind kätte saada.”

      Nad tõstsid pilgu ja nägid koroneri hoonest välja tulemas, tema järel aga kahte meest laibakotiga. Nad panid selle kaubikusse, lõid uksed kinni ja sõitsid minema.

      Macki hääl värises. „Pean ilmselt uksed lukku panema.”

      „On sul võtmed?” küsis Trey.

      Mack noogutas. „Sa tahad arvatavasti, et kõik jääb nii, nagu on?”

      „Jah, vähemalt seniks, kuni lasen tõstukit kontrollida,” vastas Trey.

      „Saadan sulle selle info sõnumiga, kui koju jõuan.”

      „Kui sa oled uksed lukku pannud, panen turvalindid peale,” ütles Trey. „Ütle oma isa töötajatele, et nad ei tuleks siia, kuni ma loa annan.”

      Mack ronis välja, võtmed käes, läks otsejoones eesukse juurde ja keeras selle lukku, seejärel tegi hoonele ringi peale, veendudes, et ka tagumised uksed on lukus. Kui ta tagasi töökoja ette jõudis, tundus kollane politseilint uksel talle sürreaalne. Ta tajus endal teisel pool tänavat oleva rahvahulga pilke, kuid läks ilma üles vaatamata oma autosse ja sõitis minema.

      MARCUS Silver tuli näost kahvatu ja vapustatuna hommikusöögilauda. Ta vajus oma toolile ning keeldus toidutaldrikust, mille teenija talle tõi.

      „Ainult kohv, palun,” ütles ta.

      Teenija pani taldriku puhvetikapile, valas talle ruttu kohvi ja lahkus toast.

      Marcuse poeg T.J. neelas alla vahvliampsu ja kirtsutas kulmu. „Mis lahti?”

      „Kuulsin just halbu uudiseid,” kostis Marcus. „Paul Jackson on surnud.”

      T.J. pani kahvli käest. „Mis juhtus? Infarkt?”

      Marcus raputas pead. „Ei, auto, mille kallal ta töötas, kukkus talle peale.”

      T.J. ahhetas. „Jumal küll, suremine pole just kõige parem viis päeva alustada!”

      Marcus vaatas üles. „Oi, ei. See ei juhtunud täna hommikul. Arvatakse, et ta töötas eile hilisõhtul selle auto kallal ja tõstuk läks rikki. Auto kuulus Melissa Shermanile. Tema leidiski täna hommikul surnukeha.”

      T.J. süda jättis löögi vahele. Lissa! Kui kummaline, et tema oli segatud nii koledasse surmajuhtumisse. Nad olid käinud mõnel kohtingul, kui naine oli linna tagasi kolinud, aga siis oli Lissa edasistele kutsetele ei öelnud. T.J. ei küsinud enam, miks, aga tal kripeldas ikka veel, et naine oli talle korvi andnud. T.J.-le meeldis ise otsustada.

      „Kole küll, et Paul Jacksoniga nii juhtus. Mul on väga kahju. Ta oli su klassivend, jah?”

      Marcus noogutas.

      T.J.