Mälestuste maja. Линда Гуднайт

palava suve, enne kui kohtuotsus kõike muutis. Ja ometi oli ta suhete asjus alati umbusklik olnud. Ent miski polnud lollikindel.

      „Mindy ei valetanuks. Ta oli suremas.“

      Eli sulges viivuks silmad. Kuidas võis särtsakas Mindy surnud olla? „Sellest kuulsin alles eile. Ta oli liiga noor.“

      „Vähk ei küsi vanust, noormees.“ Opal tõstis tassi, rüüpas kohvi ja piidles külalist kullipilguga. Mõne ebamugavust tekitava sekundi järel ta jätkas: „Kui ta taipas, et lõpp on ligidal, tõi ta poisi minu, ainukese elusoleva sugulase juurde. Armastan seda last niisama palju, kui armastasin tema ema. Soovin talle parimat.“

      Eli ohkas kergendatult. Vanaproua armastas poissi ja hoolitseb tema eest hästi. „Saadan võimaluse korral raha.“

      „Raha?“ muutus Opali toon teravaks.

      „Lapse toetamiseks.“

      Opal kummardus nii lähedale, et oli peaaegu ümberkukkumise äärel. „Lapse toetamiseks?“

      Kas proual oli kõva kuulmine? „Ma… ei ole veel korralikku tööd leidnud…“ See oli valus ülestunnistus, ehkki Eli oli väärikuse ammu kaotanud. „Kui leian, siis saadan nii palju kui võimalik.“

      „Ma ei soovi teilt raha, Eli Donovan.“

      „Kas see polnudki minuga kohtumise põhjus? Et lapsetoetust küsida?“

      Opal äigas kepiga, ajas end jalule ja komberdas külalise poole, krimpsus näol ähvardav ilme. „Vaadake mind. Ma olen kaheksakümne nelja aastane. Mul on südamepuudulikkus ja diabeet. Suudan selle nõmeda kepi abil vaevu ringi vaaruda.“

      Eli tundis varbaotstes hirmu, mis levis rindkerre ja sealt edasi ajju. Temas tärkas põgenemisinstinkt nagu metsikul täkul. Ta teadis, mis ees ootab. Teadis ega suutnud naist takistada.

      „Mindy tahtis, et võtaksite poisi enda juurde. Te olete tema isa.“ Opal torkas luidra sõrme mehe nina alla. „Ta eeldas, et teie kasvatate oma poja üles.“

      Eli kargas toolilt püsti. „Kas olete aru kaotanud? Kas te ei tea, kus ma olen terve tema eluaja veetnud?“

      Opal sihtis kepiga mehe rindkeret. „Te olete nüüd vabaduses ja peate poja eest hoolitsema.“

      „Mina ja lapsed ei sobi kokku. Ma ei kujuta ette, kas see on üldse seaduslik.“

      „Ärge olge rumal. Ta on teie liha ja veri.“

      „Te ei mõista mind. Ma ei suuda lapse eest hoolitseda.“

      Eli silme ees sähvatas kujutluspilt Jessica tursunud ja kaamest näost. Just sellisena, nagu ta oli näoli vees hulpinud, samal ajal kui Eli oli pleieri kõrvaklappidest Michael Jacksonit kuulanud ja end muusika taktis õõtsutanud.

      „Mul ei ole kodu ega kindlat töökohta ja keegi ei soovi endist vangi palgata. Sõltun oma kriminaalhooldajast, kellele ma eriti ei meeldi.“ Ta tõmbas harali sõrmedega hirmunult läbi juuste. „Ma ei või isegi põit kergendada, ilma et selle kohta aru annaksin!“

      „Minu majas ei tõsteta häält. Kas tahate, et ta kuuleks teie juttu?“

      Eli süda tagus meeletult, justkui oleks hoopis tema liiga kauaks vee alla jäänud. „Kuulge, Opal, olge ometi mõistlik. Te palute minult võimatut. Te ei tunnegi mind. Olen endine vang. Minus pole isasoont. Ma ei oskaks lapsega midagi peale hakata.“

      „Kas arvate, et keegi on lapsevanemaks sündinud? Küll te õpite nagu kõik teisedki.“

      „Võimatu.“ Eli ei võinud kellegi eest vastutada, liiatigi lapse eest. Püha jumal, see naine ei teadnud, mida suust välja ajas!

      „Kas teate, mis poisist saab, kui ma ära suren?“

      Eli raputas pead. „Läheb arvatavasti järgmise sugulase hoole alla.“

      „Kas teil on sugulasi, kes oleksid nõus teda enda juurde võtma? Armastama?“

      Jäine tunne Eli rindkeres paisus jäämäesuuruseks. „Ei.“

      „Hea küll. Sel juhul olete teie tema ainuke sugulane. Ta pannakse lastekodusse.“ Opal sülgas viimase sõna suust välja nagu roppuse.

      „Ükskõik kes oleks minust parem. Kindlasti on olemas häid kasuvanemaid, kes hoolivad lastest.“

      „Mindy ei soovinud oma lapsele säärast saatust.“

      „Andke andeks, Opal, aga ma ei suuda seda teha.“ Eli vantsis ukse juurde ja oli kahevahel, kuigi teadis kindlalt, et tema ei sobi last kasvatama. Mitte iialgi. „Saadan esimese võimaluse korral raha.“

      „Ja Mindy veel kaitses teid. Kinnitas, et olete hea inimene.“ Opali kitsad huuled läksid kõveraks. „Ta eksis.“

      „Jah, ta eksis.“ Eli, kel oli tõtt valus kuulata, tormas majast välja, sööstis üle õuemuru ja maandus turvalisele autoistmele. Hingeldades ja valutava südamega käivitas ta Dodge’i ning kihutas hetkega Honey Ridge’i tänavatele.

      Tänavanurgal tegi ta stoppmärgi ees peatuse ja toetas pea roolile. Ta värises hullemini kui oma esimesel vanglapäeval.

      Ta oli väikesele poisile halvim võimalik lapsevanem, mees, kel polnud midagi pakkuda, mees, kel polnud tulevikku ja kellel oli kole minevik.

      Vastutustunne nööris kõri nagu poomisköis. Tal oli poeg. Poeg, kes vajas teda.

      Ja ta ei teadnud isegi poja nime.

      5

      Virsikuaia farm, 1864

      Haavatud meeste oiged ja karjed äratasid Charlotte’is kaastunnet ning hirmutasid lapsed peitu, et end õudusest säästa.

      Virsikuaia farmis valitses korralagedus, kuni kapten Gadsden käsklusi hõikas ning mehed ennast ja oma kaaslasi majja lohistasid.

      Charlotte otsis salongi ja söögitoa paljastel põrandatel lebavatele haavatutele kapist linu ja rebis neid pikkadeks ribadeks. Teda pahandas sõjaväe kehv varustatus meditsiinitarvetega. Oo jaa, suurem osa sidemeid ja ravimeid saadi Portlandide isiklikest varudest, mitte sõjaväelt.

      Lizzy tumedad nobedad sõrmed haarasid ühe lina. „Tegelge temaga, ma valmistan sidemed ette.“

      Charlotte, kes oli teenijannale abi eest tänulik, valas kaussi vett, mida kokk oli pliidil soojendanud, ning laskus põlvili mehe kõrvale, kes teiste seas söögitoa põrandal lebas. Too polnud ainuke, keda ta oli tohterdanud pikas järjekorras ainukese, tülpinud kirurgi juurde.

      „Kuidas on teie nimi?“ küsis Charlotte ja libistas käärid mehe katkise pluusivarruka alla.

      Mees pressis kokku surutud hammaste vahelt: „Joshua Bates. Kas ma suren?“

      Charlotte’i käsi tardus ja ta vahtis õõvastavat haava, mille seest paistis luu. Tänu ema halastusmissioonidele Londoni slummidesse teadis ta, et säärane haav inimest ei tapa, karta tasus pigem infektsiooni.

      „See on kõigest lihahaav,“ kõlas mehehääl ja Charlotte märkas kapten Gadsdenit, kes laskus haavatud sõduri kõrvale ühele põlvele. Nad vahetasid pilke ja ta taipas, et kumbki tegelikult ei usu neid sõnu. Kapten pani käe lamaja higisele laubale. „Sa võitlesid täna vapralt, reamees.“

      Bates, näost valge nagu marli, sisistas, kui Charlotte ettevaatlikult säbrulist liha tupsutas. Haavast pahises verd. „Kas annaksite talle viskit, palun?“

      Kapten ei lasknud seda kaks korda öelda. Ta hoidis teise mehe pead ja valas talle aeglaselt tuimastavat jooki suhu, samal ajal kui Charlotte kattis kuuliaugu sidemega, mähkis selle ümber linast tõmmatud riba ja tegi sõlme peale.

      „Nii peaks verejooks lakkama.“ Charlotte palvetas mõttes, et see oleks tõepoolest nii, sest tal ei olnud peale palvete muud abi pakkuda.

      „Kas teil on kogemusi meditsiiniõena töötamisest, proua?“ küsis kapten ja keeras viskipudelile korgi peale. Vaevalt Edgar rõõmustab baarikapi sisu kahanemise üle, sest seal leidus rohtu nii tema haigele jalale kui ka muudele tõbedele.

      „Mu