Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas. Anu Elmer-Ehin

Pärast piiriületust muutub kõik: majad, maastik ja inimesed. Meenuvad Tallinna 21. keskkooli kunstiajaloo tunnis vaadatud biidermeierstiilis teosed. Väikesed pelargoonidega kaunistatud puurõdud, hoolikalt korrastatud lilleaiad, justkui emaileeritud punapõskedega õndsalt naeratavad pisipõnnid, ererohelised mägiaasad lumiste mäetippude taustal. Kuidagi ebareaalne.

      Rattad teevad ratata-ratataa ja ratataa. Helesiniroheline mägijärv. Ratata-ratataa ja ratataa. Õitesse uppuv org. Ratata-ratataa ja ratataa. Kirikutorn. Ratataaaaa… Sulen silmad ja varsti keerlen nagu Julie Andrews „Helisevas muusikas“ alpiaasal. Minu ettekujutustes saab Šveits olema täpselt niisugune. Ma olen noor, vaba ja muretu.

      „Teie piletid, palun!“ Minu ette on ilmunud meeskonduktor. Lõbusad ülespoole keeratud vuntsid – temagi sobib hästi minu unelusse. Ulatan hoogsalt ümbriku, mille sees on mu sõbra Reto kinnituse kohaselt kõik rongisõiduks vajaminevad paberid.

      Uuriv pilk, kulmukortsutus, köhatus.

      „Vaadake, preili – see pilet pole kehtiv.“

      „Kuidas siis nii?“

      „Tänasel kuupäeval peaksite te hoopis vastassuunas sõitma – Zürichist Frankfurti. Alles kahe nädala pärast tohite te sellesuunalises rongis istuda.“

      „Kuidas siis nii… ma ei saa aru. Oodake, mulle tundub, et pileti väljastamisel on lihtsalt kuupäevad segamini läinud. See pole ju probleem?“

      „Preili, kui te vales suunas sõidate, EI OLE teie pilet kehtiv.“

      „Miks ei ole kehtiv? Pilet on ju makstud.“

      „Ei ole kehtiv. Reeglid on niisugused. Valed kuupäevad.“

      „Ja nüüd?“

      „Mul on väga kahju, aga ma pean teid järgmises jaamas rongist maha tõstma. Te peate seal endale uue pileti… maksab umbes kakssada franki^[1.]… ostma. Sellest rongist jääte te kahjuks maha, Zürichisse saabute seega kolm tundi hiljem.“

      Niisugust rahasummat minu valduses loomulikult ei ole, ja mis veel hullem – rahakotist ei leia ma esimese ehmatusega paberitükki, millele olen Reto aadressi ja telefoninumbri kirjutanud. Vahemärkus noorematele lugejatele: selle peatüki tegevus toimub ajal, kus kellelgi, eriti tudengitel, mobiiltelefone polnud.

      Paanikavoog lainetab üle terve mu keha ja ma püüan veel kord lahket, kuid rangelt teenistusmäärustikust kinni pidavat konduktorit veenda, et segadus kuupäevadega ei olegi nii hull, kui paistab. Ta on vankumatu. Kord on kord! Seletan, et mul ei ole raha ega sõbra telefoninumbrit. Selle peale pomiseb ta „es-tut-mir-leid“^[2.] – ja läheb edasi.

      Kümne minuti pärast tõstetakse mind rongist maha. Vaatan aknast välja ega näe mitte midagi, pisarad on ees. Ratataa… ratataaa… „Heliseva muusika“ meloodiate asemel vasardab peas Ruja laul:

      No mida sa teed, kui oled k õigile võõras

      ja koduni miljoneid miile on tee.

      Tea, sa kaotad pea.

      Dokumentideta võõras linnas. Dokumentideta võõras linnas. Dokumentideta võõras linnas…

      „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ Keskealine meesterahvas järgmisest pingireast istub otse minu vastu.

      „Ja… nein… ja… doch…“^[3.] pomisen pisaratega võideldes.

      „Ma kuulsin teie vestlust pealt, see mees on tõeline bürokraat. Ärge nutke, ma jooksen jaamas korraks välja ja ostan teile uue pileti.“

      „Aga mul ei ole raha…“

      „See pole mingi probleem. Maksan teile pileti kinni.“

      Minus tõstab pead tervislik või siis haiglane postsovetlik umbusk. Vaatan tema siirastesse tumepruunidesse silmadesse ja taipan, et sellel abipakkumisel ei ole tõesti mingit tagamõtet. Hätta sattunud kaasinimesi, ka võhivõõraid, abistatakse.

      „See ei sobi mulle kuidagi. Kuidas ma teile raha tagasi maksan?“

      „Väga lihtsalt. Annan teile oma aadressi. Kui raha saate, saadate mulle tagasi.“

      „Konduktor ütles, et pileti ostmiseks on vähe aega – te jääte ju nii rongist maha?“

      „Ei jää, ma tunnen seda jaama. Seal peatub rong kauem.“

      Veerand tunni pärast on mul uus pilet ja uhiuus usk inimeste headusesse. Zürichisse ja Reto rõõmsasse kaisutusse saabun ma täpselt. Reto vanematel on maja Grütis – külas Zürichist neljakümne kilomeetri kaugusel. Rampväsinuna kukun voodisse. Märkan vaid kuskil tagaplaanil mustavaid mäetippe.

      Järgmisel hommikul ärkan üles kiriku- ja lehmakellade helina peale ning vaatan aknast välja. SUUR VALGE LUMINE MAJESTEETLIK MÄGI. Lehvitan talle. Ta ei vasta. Hiiglane on juba terve igaviku, umbes kolmkümmend viis miljonit aastat väikeste inimeste tühiseid tegemisi jälginud.

      Lehitsen kodust kaasa võetud 1911. aastal välja antud punases nahkköites Baedekersi reisikäsiraamatut ja arutlen selle üle, milline nägi välja Šveits, mida külastasid mu vanavanemad 1939. aastal. Puhkemas oli teine maailmasõda ning minu vanaisale Alfred Ehinile, tollasele maksude valitsuse asedirektorile ja Eesti esindajale Rahvaste Liidu konjunktuurikomisjonis, tehti ettepanek Genfi jääda. Loomulikult ka minu vanaemale Alice Ehinile.

      Lapsepõlves rõõmustas mind see, et Alfred ja Alice siiski Eestisse tagasi tulid. Muidu ei oleks ma kunagi saanud mängida selle reisi otstarbeks õmmeldud ulatusliku garderoobiga, mis koosnes imekohevatest mahedatoonilistest ballikleitidest, siidistest tänavariietest, elegantsetest smokingitest, mustadest frakkidest. Šveitsil oli minu jaoks liiga kaua kapis seisnud mererohelise siidkleidi lõhn. Selle peale, et kui nad oleks vastupidise otsuse teinud, poleks mind võibolla kunagi olemas olnud, ma eriti ei mõtle.

      Kas mina olen nüüd nende asemel Šveitsi kolimas? Reto tudeerib keskkonnateadusi Zürichi tehnikaülikoolis ja pärast pooleaastast praktikat Tallinnas peab ta oma õpingud kodumaal lõpetama. Tule ajutiselt, esimesel võimalusel kolime tagasi Eestisse, palub ta. Olgu, teeme nii, aga ajutiselt.

      Tol ajal ei tea ma veel, et kõik ajutine kipub olema püsiv. Olen noor ja kadestusväärselt muretu ega mõtle pikalt oma otsuse tagajärgede üle. Äkki peaksin hoopis vastassuunas sõitma, nagu rongi konduktor soovitas? Või hoopis mingis täiesti teises suunas? Üldse mitte midagi tegema? Neid küsimusi ma endale selles vanuses ei esita – küll elu näitab. Lasen kõrvust mööda ka kunagiste Kopenhaageni ülikoolikaaslaste hoiatused selle kohta, et Šveits on väga nõme maa, eriti selle saksakeelne osa, ja „sina sellesse keskkonda kohe kindlasti ei sobi“.

      Nagu juba mainitud, toimub filmi „Helisev muusika“ tegevus Austrias ja mitte ükski šveitslane, keda ma kahekümne Šveitsis elatud aasta jooksul kohtan, pole seda näinud.

      Ma seisan luitunud heleroosakas-beežis ruumis. Paks vaip, tüllkardinad, seinad on kaotanud igasuguse konkreetse värvuse. Minu vastas seisab punapäine Jimi Hendrixi soenguga keskealine mees. Seljas päevalillekollane pluus, taevasinine pintsak, heleroheline lips ja oranžid püksid, jalas Hiina lipu värvi punased kingad. Puudub vaid punane klouninina. Räägib midagi saksa keeles.

      Minu kõrval seisab tõsise näoga Reto, heledad lokkis juuksed korralikult kammitud, habemeajamisest paar kriimu lõual. Uues tumesinises ülikonnas, üliõpilase jaoks suur väljaminek.

      Mina hoian käes väikest maitsetut lillekimpu, tammun jalalt jalale – heledad Itaalia kingad pigistavad. Kirun mõttes külajuuksurit. Nancy Reagani soeng teeb mind umbes kakskümmend aastat vanemaks.

      Klounininata kloun, tegelikus elus vallavalitsuse ametnik, köhatab, vaikib, köhatab ning sorib paberites.

      „Tänasel ilusal oktoobrikuu päeval on mul au paari panna kaks toredat noort inimest… ääähh, preili, preili…“ Pilk paberitesse. Veel üks pilk paberitesse.