Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas. Anu Elmer-Ehin

      Autoriõigus: Anu Elmer-Ehin ja Petrone Print OÜ, 2018

      Toimetaja: Ruth Mägi

      Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias

      Kujundaja: Heiko Unt

      Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

      Küljendaja: Aive Maasalu

      Makett: Madis Kats

      Albumi fotod: Anu Elmer-Ehin ja Christian Schärer

      Trükk: Greif OÜ

      ISBN 978-9949-651-20-7

      ISBN 978-9949-651-21-4 (epub)

      ISBN 978-9949-651-22-1 (epub)

      www.petroneprint.ee

      SISSEJUHATUS

      Istun sõpradega Tallinnas teletorni restoranis ja jutuks on mu plaan „Minu“ sarjas Šveitsist raamat kirjutada. Ene jutustab oma töökaaslasest, kes käis hiljuti Zürichis komandeeringus. Reisijärgne kommentaar selle maa kohta kõlas: „Tuleb hapukurki peale hammustada.“

      Nõndaks, kallis lugeja, varu raamatu lugemise juurde endale suur purk jahedaid krõmpsuvaid hapukurke. Mitte neid äädikasi, vaid korralikke: mustasõstralehtede, mädarõika, tilli ja küüslauguga hapendatuid. Riigis, kus olen elanud juba kakskümmend aastat, on kurkide sisse tegemine keeruline logistiline ja alkeemiline ülesanne. Kust saada suuri õitsvaid tillitaimi? Mitte kuskilt. Lahendus – Eestist kaasa tuua ja pärast kuude viisi kohvrit tuulutada. Mustasõstralehti? Äia-ämma aiast. Väikseid kurke? Jälle sealtsamast, aga seemned tuleb Eestist tuua ning artriidihaiget äia nende kasvatamisega koormata. Mädarõigast mahepoest eraldi tellida. Siis tuleb välja, et Šveitsi suvi on liiga palav, et kurgid õigesti hapneksid. Pärast kogu seda jamamist tuleb pehmed ligaollused prügikasti visata.

      See on väike lehvitus minu kallitele sugulastele, kelle keldrid on alati täis ahvatlevaid kolmeliitrilisi hapukurgipurke, ja sõpradele Eestis, pärast kellega kohtumist ma tihti neid purke tühjendanud olen. Ja sina, kallis lugeja, mõtle selle peale, milline privileeg elus on üks jahe hapukurgipurk.

      Šveits,

      august 2018

      On ja ei ole ka

      Kiirülevaade sellest, mida Šveitsis on ja ei ole. See peatükk peaks pisut abiks olema neile, kes kaaluvad siia reisimist või sootuks elama tulemist.

      Alustame sellest, mida siin ei ole – nii šveitslastele kui ka eestlastele meeldib ajaviiteks viriseda. Kui jutt juba söögiga algas, siis jätkame sel teemal.

      Šveitsis ei ole musta leiba. Su kaebehüüetest saavad väga hästi aru siin elavad põhjasakslased. Šveitslased vangutavad pead ja teatavad uhkelt, et „meil on küll, Wallise kantonis küpsetatakse ja süüakse rukkileiba iga päev, ostke seda“. Nooguta selle peale viisakalt pead ja ütle „ach soo-oo“ (eesti keeles: „ah nii“). Kui olin veel noor ja roheline kahepaikne, hakkasin kohalikele pikalt ja laialt seletama, et see saepuruse konsistentsiga kuiv ja kõva päts ei oma mingit sarnasust leivaga. Selle peale nad solvuvad. Äsja saabununa ei saa sa aga isegi pihta, et su vestluskaaslane pisut mossi on vajunud. Selleks on vaja orienteeruda kohalike lingvistiliste salakoodide ja mitmetähenduslike naeratuste süsteemis.

      Tagasi leiva juurde. Kui mainitud pätsikest veel päeva kapis hoida, võib sellega närvidele käiva naabri maha lüüa. Mis siin on suhteliselt tõenäoline. Mitte küll naabrite maha nottimine – Šveits on üks maailma turvalisemaid riike –, vaid see, et keegi majaelanikest erinevatel ning sulle arusaamatutel põhjustel sinuga õiendama tuleb. Eriti üürimajade pesuköökides, mis on kohalike tülide kasvulava. Sellest aga pisut hiljem.

      Hapukoore otsingutest võiks kirjutada doktoritöö. Pärast aastaid mitmete algainete segamist, lahjendamist ja tempimist leian ühest suuremast supermarketiketist Migros segadusttekitava nimega toote M-Dessert. Hapukoor mis hapukoor. Kohalikud kasutavad seda magustoitude valmistamisel, näiteks maasikad hapukoorega. Keefiri ei tasu üldse otsima hakata, leiad ainult topsi tulihaput piimvalget tarretist, millesse võib lusika sisse seisma panna.

      Mida on, tihti ka restoranides – juustu-vorstisalatit. Haki üks sardell ja tükk juustu ning lisa hakitud sibulat, majoneesi, soola ja pipart. Minu arvates jäle, aga maitse üle ei vaielda – proovi!

      Juustu on siinmail palju ning kui siia saabud, pakuvad kohalikud seda sulle piiramatutes kogustes. Näiteks fondüü ehk kuumaks aetud valgest veinist ja juustust supi kujul, kuhu kastetakse saiatükke. Sinna juurde kõvasti pipart, kirsinapsi ja kuuma musta teed. Viimased lühendavad söögijärgset tunnet, et sulle on kõhtu topitud suur kivi, kolmelt päevalt kahele.

      Sama tihti serveeritakse sulle ilmselt rakletti. Harjutamiseks osta spetsiaalne ahjuke, kus väikeste pannide peal juustuviile sulatada. Vala sulatatud juust keedetud kartulite peale. Nippe, kuidas vältida suukuivust ja rasket tunnet kõhus, ei tea ma kahjuks siiamaani. Vast aitaks paar päeva kõva füüsilist tööd.

      Kartul, sai ja juust on aastasadu olnud šveitsi talupoegade põhitoit. Tänapäeva linnavurlede jaoks on see menüü aga paras pähkel. Ah jaa, veel midagi – kui sa suvel neid kuumi juusturoogi tellid ja sööd, näiteks Zürichi vanalinnas asuvas restoranis Swiss Chuchi, siis on kõigile silmapilk selge, et tegemist on turistiga. Kohalikud vaatavad sind narrivalt-naerusuiselt. Mis aastaajal mida süüa tohib, on siin paika pandud. Nagu enamik teisigi asju.

      Kui hetkeks virisemine kõrvale jätta, on Šveitsi köök saanud meeldivaid mõjutusi nii Itaaliast kui ka Prantsusmaalt. Tõeliselt halba toitu on siin raske saada, isegi tavaline külakõrts serveerib enam-vähem mõistliku, väga hügieenilistes tingimustes valmistatud – ja mujalt Euroopast tulnu jaoks hingehinda maksva – eine. Seda loomulikult söömiseks ette nähtud kellaajal.

      Arvesta, et valel ajal söömist siin ei ole. Pärast varahommikust kohvi ja sarvesaia tohib kõht uuesti tühjaks minna ajavahemikul poole kaheteistkümnest kaheni. Muudel kellaaegadel tuuakse sulle restoranides „väike menüü“, sealt saad tellida näiteks sedasama juustu-vorstisalatit ja lihtsaid võileibu. Ametiasutuste, firmade ja koolide kohvikud täituvad hämmastava täpsusega kell üheksa hommikul ja kell neli pärastlõunal kohvi- ja snäkipausiks. Lasteaedades ning koolides pakivad lapsed nendel kellaaegadel kotist välja kodust kaasa pandud õunad ja kooritud porgandid. Z’nüni^[1.] ja z’vieri^[2.] on omavahelise suhtlemise jaoks väga tähtsad rituaalid, kõik töötab nagu kellavärk. Õhtusöögiks on ette nähtud ajavahemik kuuest kaheksani, sel ajal kellelegi helistamist – isegi perekonnaliikmetele – peetakse väga ebaviisakaks. Pühapäeviti on mitmed söögikohad suletud. Kes siis enne töönädala algust läbustama läheb.

      Siin riigis on olemas Kartulipannkoogi Kraav (Röstigraben). Tegemist on ühelt pool kulinaarse erinevusega saksa ja prantsuse keelt kõneleva Šveitsi vahel. Väga maitsvat kartuliröstit (vaata retsepti lisas) saab peamiselt schwitzertüütsch’i ehk Šveitsi saksa keelt kõnelevas osas.

      Teisalt on see aga poliitiline piir. Prantsuse keelt kõnelevad šveitslased hääletavad Euroopa Liidu poolt ja paremäärmuslike initsiatiivide vastu, teisel pool kraavi hääletatakse pigem vastupidi. Miks siis Šveits Euroopa Liidus ei ole? Saksa keelt – täpsemalt selle šveitsi murret – rääkivad inimesed on enamuses.^[3.] Ka itaalia keelt kõnelev vahemerelise kliimaga Tessin on poliitiliselt konservatiivne, osaliselt tänu sinna vanaduspuhkust veetma kolinud saksa-šveitslastele. Šveits ei taha loobuda neutraliteedist, otsedemokraatiast ja rahast, mida Euroopa Liit rikkalt riigilt vaesemate liikmete toetuseks välja nõutaks.

      Otsedemokraatiat on palju. Vaja bussipeatust paar meetrit nihutada? Hääletame! Kindlasti selle vastu. Lisada üks parkimisplats väikelinna uue spordihalli sissepääsu ette? Teha avaldus Berni, avaldada plaan kohalikus ajalehes ja oodata