Häda mehega triibulises ülikonnas. Kelly Hunter

preili Mia. Tema truudusetu abikaasa on surnud. Ta suri oma pahelise armukese käte vahel, umbes kahesaja jardi kaugusel sellest kohast.”

      Hea küll, siis on kõik teada.

      „Kahjuks kummitab ta teda ikka veel.”

      „Kujutan ette. Hmm… te vist tahtsite öelda, et mälestus abikaasast painab Ethanit, kas pole? Mitte tõeline kummitus?”

      „Hotellis pole tema kuju kunagi nähtud. Ta on merega seotud.”

      Oh, väga hea. Alice Imedemaal pole selle kohaga kuidagi seotud. „Kas see tähendab, et hotellil on ligipääs rannale?”

      „Muidugi. Meil on oma rand. Kas te seda rõdult ei märganud?”

      „Kas mul on rõdu?” Mia vaatas ringi. Toa ühte seina piirasid kolm puitraamis akent, kust avanes vaade elavale ja askeldavale linnale. Vastasseina taga, kus seisis Rajah, oli koridor. Ruumi kolmandas seinas olev uks viis vannituppa. Neljandat seina katsid puidust seinapaneelid. Aga rõdu…

      „Elutoast,” sõnas mees, astus läbi ruumi ja lükkas kaks puittahvlit kõrvale, siis veel kaks ja veel, kuni kogu sein oli kõrvale lükatud ja Miale avanes päikeseküllane elutuba, mis oli magamistoast isegi suurem. Sealt avanes tõepoolest vaade rõdule, kitsale liivasele rannaribale ja väinale, mille taga oli Butterworth ja selle tagune.

      „Ohoo.”

      „Muidugi,” ütles Rajah. „Hotellil Cornwallis on suurepärane asukoht ja erilised vaated.”

      Kui Mia siia kauemaks jääb, vajab ta kõnekunsti tunde hoolimata sellest, et inglise keel on ta emakeel. Ta astus elutuppa, täis valgust ja avarust, merelõhna ja meretuule puhangut, mis akendest sisse tulvas. „Ütle mulle, Rajah, kui kaua sa oled siin töötanud?”

      „Kuuskümmend kolm suurepärast aastat, preili Mia.”

      „Ja Ayah?”

      „Kuuskümmend üks aastat.”

      „Kui palju inimesi siin üldse töötab?”

      „Kümme, viimasel ajal.”

      Personali tuumik, kui sedagi. „Ja kui palju oli hotelli parimatel päevadel?”

      „Seitsekümmend, sealhulgas elevandipidajad.”

      „Ega meil… oh… ega meil ole praegu ühtegi elevanti?”

      „Ei, preili Mia. Teie kadunud vanaisa, härra Fletcher seenior, saatis nad 1959. aastal loomaaeda.”

      „Oh, väga hea.” Mu jumal. „Ma ei tea, Rajah, kas sa saad mind aidata, aga ma tahaksin saada vanu fotosid hotellist. Kas sa tuleksid koos Ayah’ga umbes poole tunni pärast siia, et pisut vestelda. Ma tahan teada, kuidas seda hotelli juhitakse. Kes mida teeb ja millal. Kes on praegused kliendid. Kes olid varem.” Mia naeratas, nähes, et vana mees paisus uhkusest ja millestki, mis näis lootusena. „Sulle vist meeldiks, kui see koht saaks tagasi oma endise hiilguse, kas pole?”

      Rajah naeratas leebelt. „Kas teie siis ei tahaks?”

      Järgmise päeva hommikupoolikuks teadis Mia kõige halvemat. Hotell oli kuulunud ta isa perekonnale üle saja aasta ja viimased viiskümmend aastat oli toimunud selle aeglane allakäik. Umbes kakskümmend viis aastat tagasi hakkas isa seda ellu äratama, aga Rajah’ sõnul kaotas ta südame. Siis, kui kaotas Lily. Viimaseid sõnu ei öeldud välja, aga Mia mõistis seda.

      Mia sünni järel kinkis isa hotelli Lilyle ja läks elama Austraaliasse, võttes Mia endaga kaasa. Nüüd andis Lily hotelli tütrele, andes selle ka isale tagasi. Võlg oli tasutud. Mitte midagi enamat. Mia jaoks polnud see mitte midagi enamat kui kaja elust, mida ta ei tundnud. Ainult äri. Aga ta jätkas unistamist… kuidas võiks olla siis, kui ta ei sukelduks uuesti Fletcheri korporatsiooni äritegevusse. Mitte ükski mees polnud teda endale võitnud, mitte mingi kirg – muusika, kunst või soov valida mingit teist teed – polnud teda kõrvale kallutanud isa poolt määratud teelt. Talle oli alati meeldinud suure äriga seotud risk.

      Aga see vana hotell… Soov oma emast rohkem teada saada… Need asjad kallutasid ta ohtlikult kõrvale ainsalt teelt, mida tundis.

      Ja soov jääda siia veel veidikeseks.

      Ta isa oleks leidnud sobiva lahenduse. Ta oleks oma rahuliku pehme häälega öelnud ühe muserdavalt lõikava lause, mis justkui nüliks naha maha. Isa ei lubanud endale selliseid sõnu sageli ja inimesed olid nii targad, et ei tõuganud teda tagant, aga kui Mia jääb siia kauemaks… ning ütleb isale, et tahab seda hotelli restaureerida ja ise juhtida… Jah, isa leiaks terava vastulause.

      Võib-olla teab ta rohkem pärast seda, kui on ema testamenti lugenud. Ehk setitab see veidi mõtteid.

      Alati peab lootma.

      Kui Ethan ja juriskonsult keskpäeval Mia sviidi uksele koputasid, oli ta kohtumiseks valmis. Ta oli riietunud hoolikalt, tal oli seljas helesinine puuvillane T-särk, jalas beežid püksid ja sandaalid. Ta ei näinud välja nagu rikka mehe hellitatud tütar. Ka ei näinud ta välja nagu heidutav ärinaine, kes võib hambaid murda, jahtides kasumit ja positiivset bilanssi. Praegu polnud tarvis kumbagi olla. Ta võis olla lihtsalt Mia.

      See oli tõeliselt vabastav.

      „Härra Hamilton.”

      Ethani huuled kaardusid. „Preili Fletcher.” Mees tutvustas Miat oma juriskonsultandile Bruce Tanile, kes noogutas ja sirutas käe.

      Mia surus seda. Mehe käsi oli sama väike nagu naise enda oma, ta käepigistus oli sõbralik ning silmad soojad ja uudishimulikud. Mees meeldis Miale just sellepärast, et ta ei varjanud oma tundeid. „Ni hao,” sõnas naine. Kui ta oli sõnastikust õigesti aru saanud, siis tähendas see „tere”.

      Ethani silmad tõmbusid pilukile. „Ma ei teadnud, et sa räägid mandariini keelt.”

      „See oli minu esimene sõna.” Mia naeratas Ethanile ja Bruce Tanile. „Kui sa homme tagasi tuled, kuuled juba teist sõna.”

      „Milleks oodata?” küsis Bruce Tan kavala naeratusega. „Xie, xie, preili Fletcher. See tähendab „tänan”. Paljud meie maad külastavad inimesed ei õpi mitte ühtegi sõna ära. Kas kavatsete Penangi kauemaks jääda?”

      Hea küsimus. „Kui täiesti aus olla, siis pole mul aimugi. Plaanid võivad iga hetk muutuda. See kõik on mind rivist välja löönud. Tavaliselt olen ma rohkem…”

      „Keskendunud?” küsis Ethan kerge naeratusega.

      „Selgema sihiga,” pareeris Mia. „Keskendumine pole tavaliselt probleem, kui ma tean, mida tahan.” Ta astus sammu tagasi ja viipas mehed sisse. „Astuge edasi. Ma seadsin end sisse elutoas.”

      Bruce Tan sisenes kohe, aga Ethan heitis toale kummalise otsiva pilgu, enne kui edasi tuli.

      Mia pani Bruce’i istuma suurde tugitooli, ilmutades sellega austust, ise aga istus juriskonsultandist vasakule, Ethanile pakkus ta istet oma vasakul käel – nii sai advokaat kõnelda mõlemaga korraga, ilma et oleks pidanud end siia-sinna keerama. Ethani antud finantsaruanded lebasid sealsamas laual. Madalal kapil seisid veekarahvin ja alkohoolsete jookide pudelite rida, mille kõrval olid mõned klaasid.

      „Kas sind alahindavad paljud inimesed?” küsis Ethan vaikselt, kui istus naise kõrvale.

      „Kõik.” Mia kehitas õlgu. Inimeste õige paigutamine laua äärde oli üsna väike asi, aga kohtumised sujusid märksa paremini, kui ka väikestele asjadele pöörati tähelepanu. „Selle põhjuseks on mu hästi juhitud noorus.”

      Mia kuulas vaikides notarit, kes luges ette ema testamendi. Kõik oli selge, nagu Ethan oli öelnud. Ta kuulas ja mõtles sellest vanast hotellist kui äriprojektist, aga osa temast protestis niisuguse mõtteviisi vastu, pidades hotelli millekski palju enamaks.

      Kui notar kõnelemise lõpuks lõpetas, saabus vaikus. Nüüd oli Mia kord.

      „Ethan andis mulle hotelli viimase kolme aasta finantsaruanded,” sõnas ta, tõmmates paberid endale lähemale. „Hotell on olnud igal aastal üsna suures kahjumis,