Häda mehega triibulises ülikonnas. Kelly Hunter

Sellele polnud midagi lisada.

      Mia tõmbas pea õlgade vahele, justkui püüdes lööki tõrjuda. „Ma olen mõelnud… kas ta jäi teie… ja teie isa juurde?”

      „Jah,” vastas mees vaikselt, kujutledes mingil määral mõtteid, mis võisid naise peast läbi käia. „Ta suri mu isa käte vahel kuus päeva tagasi.”

      Mia noogutas ja vaatas kõrvale, justkui oleks tal valus vestluskaaslasele silma vaadata. „Minu kaastunne kaotuse puhul.”

      Ethani kaotuse. Mitte Mia oma. „See on kõik?”

      Naine kergitas vaevumärgatavalt õlgu, väljendades sellega pigem segadust kui ükskõiksust. „Ma ei tunne teid. Ma pole kordagi kohtunud oma emaga. Ma ei tea, miks ta ei püüdnud minuga kordagi ühendust võtta, ma ei tea ka seda, miks ta jättis mulle selle hotelli.” Naine silmitses kandelaabrit. „Mul pole aimugi, mida sellega ette võtta.”

      „See on täielikult teie otsustada,” sõnas Ethan, püüdes end mitte lasta naise ebakindlusest mõjutada. Kui Mia tahab hotelli restaureerida, siis ta aitab naist. Kui tahab selle maani maha põletada või lausa maha müüa, ka siis aitab Ethan teda. Ta oli seda Lilyle lubanud. „Ma panin teie jaoks kokku hotelli viimase kolme aasta finantsaruanded.” Ta osutas tüsedale mustale mapile, mis asus sealsamas laual. „Hotell on kahjumis, on alati olnud. Hotelli ja selle all oleva maa hinna leiate tagantpoolt.”

      „Arvatavasti pole teil käepärast mingeid renoveerimiskalkulatsioone?” küsis Mia pärast väikest pausi.

      „Kõik on olemas. Võib-olla soovite maha istuda, enne kui hakkate paberitega tegelema. Juua klaasi jäävett ja võtta lehvik.”

      „Oh,” naeratas naine kuivalt. „Nii palju.”

      „Te peate kõik kalkulatsioonid ja hinnad ise üle vaatama, aga üldiselt on need usaldusväärsed. Ma leppisin kokku, et kohtume juriskonsultiga homme keskpäeval ja loeme teie ema testamendi läbi. Mina olen testamendi täitja. Mingeid üllatusi pole oodata. Hotell kuulub teile ja sellel pole võlgasid. Testamendis on mõned väikesed rahalised annakud hotelli töötajatele. See on kõik.”

      Mia hingas sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja.

      „Võib-olla soovite kohtumisaega muuta?”

      „Ei,” vastas naine nõrgalt. „Keskpäev sobib hästi.”

      Ethan noogutas. „Hotelli töötajad seadsid teie jaoks sviidi valmis. Ka ülemise korruse põhjatiib on olemas. Seda pole küll aastaid kasutatud, aga kui te jääte pikemaks, siis ehk tahate seal olla.” Mees ei teadnud, kuidas öelda vähegi viisakalt seda, mida ta nüüd öelda tahtis, ja otsustas mitte keerutada. „Teie vanemad elasid seal.”

      „Sviit tundub mugav,” vastas Mia viisakalt. „Tänan, et olete kõik ära korraldanud.”

      Nüüd jäi Ethanil teha vaid viimane pakkumine, mille vastuvõtmine polnud sugugi kindel, arvestades seda, et veel kolm päeva tagasi ei teadnud Mia kõigest mitte midagi. Aga Ethan oli andnud lubaduse. „Minu isa esitab teile küllakutse. Tema kodu asub saare teises otsas.”

      Mia vaatas teda vaikides.

      „Te võite alati kasutada Hamiltoni Grupile kuuluvaid ruume, kui vajate. Meie firma lipulaev on siin Georgetownis asuv hotell, kus mina töötan, aga me oleme laienenud ka Kuala Lumpuri, Singapuri, Hongkongi ja Hiinasse.” Ethanile näis, et Mia on segaduses. Justkui ei saaks ta aru, mida talle pakutakse. „Meie isaga tahaksime, et oleksite osa meie perekonnast.”

      Kõik tuli liiga kiiresti. Mees teadis seda tükk aega enne mõtte väljaütlemist.

      „See on teist väga suuremeelne,” vastas naine jahedalt. „Tänan, ei.”

      „Ei millele?”

      „Ei kõigele. Härra Hamilton, mul on perekond olemas, selline, nagu see on. Mul on piisavalt raha. Ma ei vaja mitte midagi juurde.”

      „Miks te siis tulite?”

      „Sest ma pidin,” napsas Mia. „Mul oli ema, kellest ma ei teadnud mitte midagi. Minu isa keeldus temast rääkimast. Äkitselt on mulle kaela langenud see räämas hotell ja ma vajan vastuseid. Öelge mulle, härra Hamilton, mida teie teeksite?”

      Lilyle oleks Mia meeldinud. Ethan naeratas mõtte peale. „Rääkige mu isaga. Tema oskab teie küsimustele vastata.”

      „Ei!” Mia hingas sügavalt sisse, justkui püüdes end maha rahustada. „Praegu on mu hinges põlgus teie isa vastu, ükskõik kas see on õige või vale. Ma hindan tema külalislahkust, kahjuks ei tulnud see kakskümmend neli aastat tagasi, aga praegu ei soovi ma seda. Ma leian vastused ise.”

      „Need ei pruugi teile meeldida,” hoiatas mees.

      Naine vastas talle mõru naeratusega. „Ma tean.”

      Esimene kohtumine Ethan Hamiltoniga oleks võinud kulgeda paremini, mõtles Mia, seistes hotellitoas, kohver kõrval maas. Ta oli valmistunud tasakaalukaks või vähemasti viisakaks ärikohtumiseks. Aga Ethani sihvakas kaunis keha ja öömustad silmad olid ta hüpnotiseerinud ning mehe puudutus oli ta nii tasakaalust välja viinud, et tal oli raskusi oma nime meenutamisega, rääkimata sellest, et ta ei teadnud, kuidas käituda.

      Kui Ethan mainis, et Mia sarnaneb oma emaga, läks naine kaitsesse. Kui mees ilmutas külalislahkust ja pakkus perekonda, muutus okkaliseks. Tundeliseks. Kuigi leidis, et selleks oli põhjust.

      Viimase kolme päeva jooksul oli Mia püüdnud toibuda teatest, et ema polnudki kõik need aastad surnud. Ta oli elus, elas kõik need kakskümmend neli aastat hästi ega võtnud temaga mitte kordagi ühendust, mitte ainsatki korda. Kui Mia tundis valu, siis sellepärast.

      Oma emast ei teadnud ta mitte midagi. Hotelliärist polnud tal aimugi. Penangist teadis vaid marginaalseid fakte. Ta oli väsinud, segaduses ja mitte omas keskkonnas.

      Ehk sellepärast ta ei suutnudki Ethan Hamiltoni käepigistust unustada.

      Mia ohkas ja libistas käega selja tagant üle kaela, vaatas ruumis ringi ja ohkas uuesti. Peenelt krohvitud viieteistkümne jala kõrgusel asuv lagi oli aja jooksul pragunenud ja pudenes, roostes veetorud jooksid piki kahte seina üles, nende kõrval oli väga loominguliselt pandud elektrijuhe. Keegi oli tahtnud seinale panna lambi, õigemini viis lampi, aga polnud oma tööd lõpule viinud, arvas ta, kui vaatas seinast välja ulatuvaid elektrijuhtmete puntraid. Too isik oli jätnud asja pooleli ja loobunud.

      Eeskujulikult üles tehtud laia voodi linad olid paberõhukesed, voodikate, mida kaunistasid tikitud kirsiõite motiivid, oli luitunud. Aga antiikne pronkslamp väikesel poolringikujulisel öökapil voodi kõrval oli imetlusväärne ning peegliraami võis pidada renessansiaja valesse kohta sattunud meistriteoseks.

      Vannituba oli tõeliselt judisema panev: käterätid olid hallid, vann nii ebameeldivalt pruunikat tooni, et Mia poleks mitte mingi hinna eest nõus sinna sisse minema.

      Vanni äärel oli paksus kristallvaasis üksik orhidee.

      See ajas naerma. Koha ekstravagantsus ja tohutu potentsiaal. Kui välja jätta asjaolu, et hotelli renoveerimine polnud mõistlik lahendus, vähemalt mitte rahalises mõttes. Selle mõistmiseks polnud tarvis Ethani arve ja kalkulatsioone täis paksu musta mappi. Ent Mia sulges silmad ja lasi end unistustel edasi kanda.

      Sellest saaks tema projekt, see poleks isa poolt soetatud hingetu vara.

      Ainult tema oma.

      Hetke pärast katkestas unistamise järsk koputus uksele. Jumal tänatud, see polnud torumees, keegi oli ukse taga. Mia väljus vannitoast ja sammus läbi naeruväärselt suure ruumi, meenutades kunstitunde, kus räägiti täiuslikest proportsioonidest, perspektiivist ja ruumilisest illusioonist.

      Aga praegu polnud tegu meelepettega. See ruum lihtsalt tekitas mõttelennu, mis ei kadunud, ükskõik kui ratsionaalne Mia ei püüdnud olla. Ta vangutas pead ja avas toa ukse.

      „Härra Ethan ütles, et laseksime teil puhata,” sõnas Rajah, ikka veel turbanis ja tuunikas. „Aga Ayah tahtis küsida, kas te tunnete end mugavalt. Kõige raskem