Ravimine looduse väega. Andreas Michalsen

sattusin esmakordselt siiski alles 2006. aastal. Pean ütlema, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Tundsin end kohe koduselt, seda hoolimata paljudest tabudest ja erinevustest, millega Indias paratamatult kokku puutuda tuleb.

      Nüüdseks töötavad minu osakonnas koos indoloogid ja ajurveda väljaõppega arstid, ajurveda terapeudid ning joogaõpetajad. Olen uhke ka selle üle, et oleme esimese arstiteadusliku asutusena Saksamaal saanud uurimiskoostöö raames rahalist toetust India valitsuselt, et viia läbi väljaspool Indiat siiani suurim ajurveda mõju uurimus. Siinjuures oli meile abiks ka meie asukoht Berliinis, tookordne vastutav minister alustas ootamatult meie vestlust Delhis Charité kiitmisega: „See kliinikum kuulub ju Humboldti ülikooli juurde? Seal on maailma parim indoloogiaõpe!“ Ja me saimegi suure ajurveda uurimuse teadusrahastuse.

      Loodusravi põhimõtted

      Enesetervenemisele aitab kaasa stiimul ja tagasiside

      Loodusravi aluspõhimõte – nagu kõigi traditsiooniliste tervenemismeetodite puhul – on stiimuli ja tagasiside koostoimimine. Veeravi näiteks tekitab külma ja kuuma vee vaheldumisi kasutamisel eesmärgipäraselt stiimuli, mis põhjustab kehas muutusi, stiimul aktiveerib eneseregulatsiooni. Toome ühe täpsema näite. Olete jäänud palavikuga haigeks. Teie arst pelgab, et viiruslik nakkus on tekitanud bakteriaalse kopsupõletiku ning kirjutab teile antibiootikume ning palavikualandajaid.

      Arsti eesmärk on kõrvaldada haigusetekitaja ja pakkuda palavikust kurnatud organismile leevendust. Võimalik, et peate organismi tugevdamiseks võtma veel ka rögalahtistavaid preparaate ja tsinki või C-vitamiini. Kuidas läheneb asjale loodusravi? Teile pannakse rinna peale külm kompress, mis mässitakse kõvasti ümber teie keha ja kaetakse siis soojade tekkidega. Kuuma kehapinna vastas tundub kompress külm ja esialgu hakkate te ehk korraks lõdisema, ent kohe seejärel hakkab teil meeldivalt soe, kuna teie organismi eneseregulatsioon hakkab end tõhusamalt külma vastu kaitsma, ja seda mitte ainult lokaalselt nahapinnal, vaid ka kaugemal kehas. Kui palavik tõuseb, tuleb teha kompress sääremarjadele. Higistamise soodustamiseks tuleks juua ka pärnaõie- ja leedriteed.

      Organismi ergutamine

      Paljud stiimulid töötavad n-ö mittespetsiifiliselt, vastates väga erinevate reaktsioonidega, peamiselt reflekside ja hormoonide vabastamise kaudu. Kuna reaktsioonid võivad individuaalselt palju varieeruda – sõltuvalt stiimulist, selle tugevusest ja läbiviimise sagedusest –, levitavad mõned koolimeditsiini esindajad arvamust, nagu loodusravi ei toimiks. Kuid te ju teate seda põhimõtet: konventsionaalne meditsiin võitleb haigusega väliselt ja saavutab sellega sageli kiireid (kuid lühiajalisi) tulemusi, samas kui loodusravi tegeleb enesetervenemisvõime esilekutsumisega. Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.

      Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.

      See aga nõuab ringiga lähenemist: stiimulite eesmärgipärane ja õigesti annustatud töötlemine raputab keha n-ö ärkvele ja paneb täitma oma ülesandeid. Patsient peab olema kannatlik – teinekord tuleb näiteks kannatada palavikku (nii kaua, kui see püsib kindlates piirides), et anda oma immuunsüsteemile võimalus ärritajaga ise võidelda.

      Palavikualandaja asemel võiks juua higistama ajavat pärnaõieteed. Ning antibiootikumide, mis nagunii ühegi viirushaiguse vastu ei aita, ja vitamiinitablettide võtmise asemel sööte te hoopis aeglaselt keedetud aedviljasuppi ning joote ingveri-kurkumismuutit. Need mõlemad sisaldavad parimaid looduslikke mikrotoitaineid ja mõjuvad seetõttu palju tõhusamalt kui tabletid. Juba selle lihtsa näite põhjal saab ehk selgeks, kui oluline on tugevdada õigesti õigeid stiimuleid.

      Terve lapse jaoks on palavik oluline immuunsüsteemi tugevdaja, vanema inimese puhul, kes ka südamehaiguse all kannatab, võib palavik olla ohtlik. Kui suurt mõju millise annusega saavutatakse, on nüüdseks saanud aktuaalseks rahvusvaheliseks uurimistöö teemaks mõiste all hormesis (kreeka k stiimul, mõju). Juba 16. sajandil märkas Paracelsus, üks uusaja esimesi farmakolooge, et mingil muidu mürgisel ainel võis väga väikese annusena olla positiivne mõju – seda põhjusel, et keha tunneb negatiivse stiimuli (noxa) ära ja aktiveerib kaitsemehhanismid.

      Mainitud põhimõte on laialdaselt tuntud kiirguse puhul: väikeste annuste korral võib kiiritusel olla organismi jaoks teatud piirini isegi kasulik toime. Praeguseks on erinevate stiimulite annuse-mõjuvahekorra kohta siiski liiga vähe uurimisandmeid, nii et ka siin ilmneb selgelt praktilise kogemuse olulisus loodusravis. Loodusravi puhul on endiselt kõige tähtsamateks küsimusteks: kas te kannatasite ja seedisite aedviljasuppi ning mahlakokteili hästi või kas kompressi tehes lähevad teie jalad kiiresti soojaks? Kui vastus küsimustele on eitav, ei ole annus või ravi õiged – hoolimata uurimistöödest.

      Patsiendi kehatüübiga arvestamine

      Milliseid stiimuleid loodusravis tekitada, sõltub, nagu meie arusaama kohaselt ikka, vähem haigusest ja peamiselt isikust, keda haigus on tabanud, selle isiku kehatüübist. Paljud meie patsiendid on juba ise mõne ajakirja veergudel katsetanud, kas nad on vata, kapha või pitta tüüpi kehaga, ent sarnaseid algtüüpe ei kasutata mitte ainult ajurvedas, vaid kõigis traditsioonilistes meditsiinikoolkondades, isegi Euroopa klassikalises loodusravis.

      Kehatüüpide liigitamine tuleneb arusaamast, et inimese kehaehitus, psüühika ja talitluse reguleerimine on kõik omavahel seotud ning võivad tekitada kindlaid sümptomeid ja haigusi. Neid võib aimata juba inimese tüübi järgi, enne veel kui patsient oma probleeme kirjeldama asub, rääkimata näpu vahel olevatest analüüsitulemustest. Lähtepunktina võib niisugustest tüüpideks liigitamistest olla väga palju abi, kuid samas tuleb arvestada, et tegelikus elus oleme me kõik siiski peamiselt segatüübid. Igal ümara kõhuga ülekaalulisel (püknik) inimesel ei ole automaatselt II-tüübi diabeeti ning mitte sugugi iga ülikõhn ja kahvatu nahatooniga inimene ei kannata depressiooni all.

      Samuti ei soovitaks ma inimesele, kellele kuumus on põhimõtteliselt ebameeldiv, tugevat kuumaravi (näiteks infrapuna), seda isegi juhul, kui patsient kannatab pehmete kudede reuma (fibromüalgia) all, kus selline ravi sageli – aga ka mitte sugugi alati – aitab. Ja külmaravi külmakambris – 2–3 minutit –110 °C juures! – ei aita just kuigi palju selliseid reumapatsiente, kes hoolimata kalduvusest põletikele pidevalt külmetavad.

      Õige annustamine, päikese näitel

      Temperatuuri võib stiimulina kasutada ka väljas looduses, kõige edukamalt koos liikumisega. Evolutsiooni käigus on ellujäämiseks üliolulised olnud kaks tingimust: päikesevalgus ja temperatuur. Niipea kui päevad muutuvad lühemaks ja ööd külmemaks, märkame kohe, kui sõltuvad me neist stiimulitest endiselt oleme. Paljud inimesed väsivad siis kiiremini. Tuleb ette isegi aastaajast sõltuvat depressiooni, mis jahedatel ja pimedatel talvekuudel süveneb ning erilise ereda valguse käes viibides kohe taandub. Päike on meie jaoks positiivsuse, rõõmsameelsuse ja ilu sümbol. Väikesed lapsed joonistavad päikest alati koos selle soojendavate kiirtega. Kevadel pöörame oma näo igatsevalt taeva poole.

      Päike on meie jaoks positiivsuse, rõõmsameelsuse ja ilu sümbol. Kuid liiga palju päikest on meile kahjulik.

      Päike on samas ka suurepärane näide hormesis’est, küsimusest, kui suur annus päikest on meile hea ja millal muutub selle mõju vastupidiseks. Paarikümne aasta eest avastasid nahaarstid, et päikese ultraviolettkiirgus suurendab kindlat tüüpi nahavähi, eriti aga valge nahavähi (basalioom) riski, kuid ka melanoomi, kardetud musta nahavähi riski. Vahepeal on tehtud kindlaks, et ohtlikku vähki ei kutsu esile mitte lihtsalt päevitamine kui selline, vaid saadud päikesepõletuste hulk.

      Esialgu on siiski teadmata, miks tekib melanoom sageli kehapiirkondades, mis saavad vähe või ei saa üldse päikest, nagu jalatallad. Uusimate teooriate kohaselt võib põhjus olla selles, et üldiselt on keha igal pool ametis melanoomi vähirakkude vastase kaitsega, ent päikesepõletuse korral tuleb tegeleda teistlaadi kaitsega ning teatud piirkondades ei suuda keha nahka vähi vastu enam piisavalt kaitsta. Solaariumite aeg hakkab igal juhul vaikselt läbi saama, sest see, et päikesevalgus soodustab naha vananemist, tekitab kortse ja tõstab vähiriski, on kindlalt tõestatud. Samas kinnitavad teadusuurimused ka seda, et päikesevalgus muudab inimese