Ravimine looduse väega. Andreas Michalsen

19. sajandi teisel poolel kannatasid inimesed tööstustamise ning üha rohkeneva linnastumise tagajärjel kehaliste probleemide all ning tundsid end haiglastena. Veepreester, nagu Kneippi hüüti, näitas neile, mida nad oma sisemise tasakaalu taastamiseks ja tervemaks saamiseks ise teha saavad. Kneippi usk patsientide enesetervenemise võimesse – tänapäeval nimetatakse seda kehaliseks ja hingeliseks ressursiks – innustas minu vanaisa niivõrd, et ta otsustas õppida arstiks.

      Tema poeg Peter Michalsen jätkas sama traditsiooni. Pärast õpinguid Würzburgis ja Wörishofenis ning residentuuri tol ajal loodusravi ja homöopaatia rakendamise poolest tuntud Stuttgarti Robert-Boschi haiglas sai minu isast üks neid Württembergi arste, kellel oli loodusravi praktiseerimiseks ametlik, arstide liidu väljastatud lisakvalifikatsiooni tunnistus. Samuti oli tal õigus koolitada teisi selle valdkonna arste. Võib uhkusega öelda, et mu isa oli loodusravi teerajaja.

      Kneippverein Bad Waldsee kodulehelt võib lugeda, et mu isa oli loodusravi teadmiste veendunud järgija, kes alustas 1955. aastal arstina tööd Bodensee lähedal asuvas väikeses kuurordis. Kuus aastat hiljem sündisin seal ka mina. Väikesena oli minu meelest väga vahva, et meil olid kodus Kneippi raviprotseduuride läbiviimiseks vastavad jalavannid ja voolik enda külma veega kastmiseks. Vähem tore oli see, et seitsmeaastaselt haigestusin ma kogu karastamisest hoolimata raskekujulisse bronhiiti.

      Kodusest loodusravist ei piisanud ja isa viis mu Põhjamere äärde, Sylti saarele, kus pidin ühes raviasutuses iga päev soolaauru sisse hingama, samuti soolveega kuristama ja isegi klaasikese soolvett jooma. Minu kui lapse jaoks olid kõige hullemad aga mereveega ninaloputamised – kohutav. Bronhiidist saime siiski jagu. Tegemist oli esimese loodusravi tagajärjel toimunud muutusega, mida sain kogeda omal nahal.

      Igal reedel oli mu isal kombeks teha kaerakördi või nisuidude päeva ja neil päevadel ei söönud ma midagi muud. Lõuna ajal istus isa meiega koos laua ääres ja rääkis palju oma patsientidest, sellest, kes mille all kannatas ja mida ta nende aitamiseks tegi. Mulle avaldas see sügavat muljet ja mõju, nagu ka see, kui erinevad olid diagnooside taga peituvad elulood – isa küsis seda patsientidelt alati, kuna see oli ravi määramisel oluline.

      Minu esimese loodusravipõhise muutuse taga oli Põhjamere karastav kliima.

      Mis on nn õige meditsiin?

      Hoolimata paljudest edulugudest – ja Bad Waldsee Kneippvereinis peetakse isa tööd siiani hea sõnaga meeles – pidi mu isa pidama maha väga palju lahinguid. Teised arstid kirtsutasid nina ning andsid mõista, et peavad seda, mida tema teeb, täielikuks jamaks. Bad Waldsee oli 10 000 elanikuga väike linnake ja tookord käisid arstid üksteisel aeg-ajalt külas. Iga paari kuu tagant olid nad seetõttu meie juures, kõik need kivikõvad koolimeditsiini arstid, ning ma mäletan, kuidas mu isal oli vahel raske jääda rahulikuks, kuna teised ei võtnud tema tööd kuigi tõsiselt. Isa tundis, et peab end pidevalt tõestama ja näitama, et ka tema on nn õige arst. Võib ka olla, et kallid kolleegid olid lihtsalt pisut kadedad, sest patsiendid hindasid isa kõrgelt. Paljud sõitsid isegi kaugelt kohale, et lasta isal end loodusravimeetoditega ravida. Mu emal olid isa aitamisega praksises käed tööd täis.

      Patsiendid soovisid ravi puhul isikupärast lähenemist, terviklikku käsitlust, mõistmist ja suhtlemist.

      Arstide suhtumises ei ole ka praegu kuigi palju muutunud: loodusravipatsientide nõudlus ja soovid on olnud pikalt vastuolus arstidest kolleegide suhtumise ning tunnustusega. Kui ma 2006. aastal DuisburgEsseni ülikoolis habilitatsiooni sooritasin, st omandasin dotsendi õiguse pidada ülikoolis loenguid, kirjutas endine meditsiiniteaduste dekaan kõigile teaduskonna liikmetele minu dotsenditegevuse teemal kirja: „Loen imestusega protokollist, et teaduskonna nõukogu on kinnitanud avatuks dr Andreas Michalseni habilitatsioonitegevuse. Härra kolleegi taust on loodusravi ja holistilise meditsiini kliinik. Kas teaduskond on ikka endale selgeks teinud, millega sellises kliinikus täpselt tegeletakse? Minu soov oleks, et minu endine teaduskond oleks kursis selle n-ö nurgameditsiini probleemidega ega tegeleks akadeemilise kaasamise kaudu selle edendamisega.“ Kirjas leidus väljendeid, nagu kõlav fraseoloogia ja šarlatanlus. Tuul on pöördunud: praegu tunnustatakse loodusravi ka mainekates ülikoolikliinikumides, nagu Charité.

      Esialgu õppisin ma ülikoolis rahvamajandust ja filosoofiat – otsisin vastust küsimusele miks, soovisin mõista asjade omavahelisi seoseid, sest olin selle vastu alati huvi tundnud ja see huvi ei kadunud ajaga kuhugi. Muuhulgas tundus arstiteadus millegi sellisena, kus õnnestuks rakendada teooriat väga praktiliselt, vahetult ja iga päev. Nagu paljud noored arstiks või sotsiaaltöötajaks saada soovivad inimesed, tahtsin ka mina teisi aidata. Muidugi on ka võimalik, et ma jätkasin lihtsalt perekonna traditsiooni, kuid igal juhul leidsin ennast ikka ja jälle bioloogia loengutest ning sain aru, et mulle meeldivad need kõigest hoolimata üha rohkem. Niisiis, ikkagi meditsiiniõpingud.

      Inimese keha uuendab rakke pidevalt.

      Koolimeditsiini võhiklikkusse suhtusin juba tudengina võimalusel teatud üleolekuga – olin saanud kodust kaasa juba üsna korraliku kogemuspagasi, mulle olid teada asjad, millest minu professoritel ning õppejõududel tegelikult õrna aimugi polnud. Samuti olin ma lugenud Jean-Jacques Rousseau’d ja Hermann Hesset, Adalbert Stifterit ning Henry David Thoreau’d – raamatuid Lebensreform’i (elulaadireform) kohta, mis pidas loodust hea ja tervisliku elu aluseks.

      Need mõnes mõttes üsna romantilised arusaamad mõjutasid mind kindlasti palju rohkem kui René Descartes, kelle inimese-masina teooria ei tundunud mulle – nagu ka paljudele teistele loodusraviga tegelejatele – kuigi sobiva alusena uskumatult keerulise ja iseenda eest hoolt kandva inimkeha kirjeldamiseks. Ma ei ole oma elus siiani veel juhtunud kohtama autot või jalgratast, mis end ise parandada suudaks, vastupidi inimkehale, mis juhib iga sekund väga teadlikult äärmiselt keerulisi ja lugematuid enesetervenemismehhanisme. Kodus olin näinud, milliseid lahinguid pidi isa pidama, aga mäletan hästi ka tänulike patsientide toodud lillekimpe ja kommikarpe. Nägin oma silmadega, et loodusravi on tõhus meditsiin, ent seda ei tunnustata, nii nagu peaks. Võimalik, et just see äratas minus võitlusvaimu, tekitas trotsi ja tahet vastu hakata.

      Vahepeal on arstiteadus edasi arenenud ja muutunud, suuri edusamme on tehtud üllatuslikult eriti molekulaarbioloogias. Tookord kaheksakümnendatel, kui ma ülikoolis käisin, oli teadlaste maailmapilt siiski veel äärmiselt masinlik. Praegu tundub see peaaegu absurdsena. Mäletan näiteks, kuidas ma internatuuri ajal esitlesin ühes iganädalases aruandes uurimust, mille kohaselt võib psüühiline stress põhjustada infarkti. Mind naerdi välja: „Michalsen, kuidas te seda endale ette kujutate?“ küsiti minult silmanähtava irooniaga. „Muretsemine tekitab siis vereklompe või kuidas?“

      Nüüdseks on arvukad uurimused kinnitanud, et muretsemine ja viha võivad tõepoolest artereid ahendada, tekitada veresoonte ummistumist ja sellega ohtlikke, südameinfarkti põhjustavaid vereklompe.

      Muretsemine ja viha ahendavad artereid, mis tekitab veresoonte ummistumist ja see omakorda võib põhjustada ohtlikke vereklompe.

      Aeg, mil minust sai arst, langes kokku ajaga, mil kogemuspõhine meditsiin liikus tõenduspõhise meditsiini poole – väljakutse, millega tegi algust kanadalane David Sackett, kes sellega ka rahvusvahelist tuntust kogus. Veel sai peaaegu pooljumala seisuses arst, tema eminents, teha, mida ta ise paremaks pidas (ja oma õpikute kaudu ka levitas). Kuid siis hakati temalt korraga nõudma uurimistööde tegemist ja viitamist hästi ning süstemaatiliselt dokumenteeritud kliinilisele praktikale, mis valitud ravile ka tõepoolest kasuks tuli.

      Ühest küljest tõi see arstide tegevusse rohkem mõistuspärasust, teisest küljest oli aga tulemuseks see, et vettpidava uurimuse puudumisel hakkas arstiteadus eirama ka kõiki tavapäraseid teadmisi ja tarkusi. Näiteks tõsiasi, et soojade jalgadega on lihtsam magama jääda kui külmade jalgadega. Samuti teab iga arst oma kogemusest, et lein või muretsemine võivad põhjustada n-ö murtud südant, aga kuna selle tekkemehhanismi ei osatud selgitada, siis neid kogemusi lihtsalt eirati. Hiljem sai muuhulgas selgeks, et peamiselt uuriti nähtuseid, kus investeering end n-ö ära tasus, seda ka patendiravimite puhul. Kuumade jalavannide pealt ei teeni ilmselt kuigi suurt raha ja nii ongi rahastuse saamine teadusuuringute läbiviimiseks keeruline.

      Haiged inimesed võtavad