Kolmteist põhjust. Jay Asher

vahelt läbi ja hüüan: „Mu jalad on liiga suured. Kas sa ikka tahad, et ma alla tulen?“

      „Mulle meeldivad suured jalad,“ hõikad vastu. „Tule liumäest alla mind vaatama. Ma püüan su kinni.“

      Istun liumäele ja tõukan end lahti. Ent oma suurte jalgade ja vastutuule tõttu liigun väga aeglaselt. Selle aja jooksul, mis kulub liumäest alla jõudmiseks, märkan, et sinu jalad on imeväikesed. Peaaegu olematud.

      Ma teadsin seda!

      Sa kõnnid väljasirutatud kätega liumäe alla, valmis mind püüdma. Ja kujutad sa pilti, kui ma püsti kargan, ei astu ma oma suurte jalgadega su väikeste jalgade peale.

      „Näed nüüd! Me oleme üksteise jaoks loodud,“ lausud sina. Seejärel kummardud mind suudlema. Su huuled tulevad lähemale… ja lähemale… ja… ma ärkan.

      Nädal aega ärkasin igal ööl täpselt samal peaaegu-suudlemise hetkel. Aga nüüd, Justin, saame lõpuks kokku. Selles pargis. Selle liumäe all. Ja kurat võtaks, sa suudlesid mind oimetuks, meeldis see sulle või mitte.

      Hannah, kui sa suudlesid vastu nii, nagu sa suudlesid tollel peol, siis usu mind, see meeldis talle.

      Ütlesin, et kohtume seal viieteist minuti pärast. Muidugi ütlesin seda ainult selleks, et jõuda sinna kindlasti enne sind. Selleks ajaks, kui sina parki jõuad, tahtsin olla raketi sees, kõige kõrgemal platvormil, nagu minu unenägudes. Ja nii see läkski… välja arvatud tantsivad puud ja kummalised jalad.

      Oma vaatetornist raketi otsas nägin sind kaugelt pargi tagaosast liginemas. Kiikasid iga paari sammu tagant kella ja kõndisid liumäe suunas, seirates pilguga ümbrust, ent mitte kordagi ülakorrust.

      Siis keerutasin rooliratast nii kõvasti kui jaksasin, et see koliseks. Astusid sammu tagasi, vaatasid üles ja hüüdsid mu nime. Aga ära muretse, ehkki ma soovisin oma unenägu teoks teha, ei oodanud ma, et tead iga rida peast ning palud mul lõpetada puudega mängimine ja alla tulla.

      „Ole seal all,“ hüüdsin.

      Ent sina palusid mul peatuda. Et ronida üles minu juurde.

      Seepeale hõikasin vastu: „Ei! Las ma lasen liugu.“

      Siis kordasid neid maagilisi, unenäolisi sõnu: „Ma püüan su kinni.“

      Minu esimene suudlus jääb sellele kõvasti alla. Seitsmes klass, Andrea Williams, võimla taga pärast kooli. Ta tuli lõuna ajal minu lauda, sosistas ettepaneku mulle kõrva ja mul oli terve ülejäänud päeva kõva.

      Kui suudlus lõppes, kolme maasikamaitselise-huuleläikelise sekundi järel, pööras ta ringi ja jooksis minema. Piilusin natuke ringi ja nägin, kuidas kaks tema sõpra ulatasid talle viiedollarilise. Ma ei suutnud seda uskuda! Minu huuled olid talle kõigest kümnedollariline kihlvedu.

      Oli see hea või halb? Tõenäoliselt halb, arvasin omaette.

      Aga sellest ajast saadik armastan ma maasikamaitselist huuleläiget.

      Ma ei suutnud tagasi hoida naeratust, ronides alla ülemisest redelist. Sättisin end liumäele istuma, süda pekslemas. Nüüd see toimuski. Kõik mu endised sõbrad olid esimest korda suudelnud põhikoolis. Minu esimene suudlus ootas mind liumäe all, täpselt nii, nagu ma soovisin. Mul oli vaja end ainult ära tõugata.

      Ja ma tõukasin.

      Ma tean, et tegelikult see kõik ei olnud päris nii, aga tagasi vaadates toimus kõik aegluubis. Tõuge. Libisemine. Minu selja taga lehvivad juuksed. Sina tõstmas oma käsi, et mind kinni püüda. Mina tõstmas enda omi, et saaksid seda teha.

      Nii et millal sa siis otsustasid mind suudelda, Justin? Kas pargis jalutamise ajal? Või juhtus see lihtsalt siis, kui su käte vahele libisesin?

      Heakene küll, aga kes tahab teada, mis oli mu kõige esimene mõte mu elu esimese suudluse ajal? Siin see on: keegi on söönud tšillikastmega hot dogi.

      No tore, Justin.

      Vabandust. See polnudki eriti hull, aga see oli esimene asi, mida ma mõtlesin.

      Ma eelistan iga kell maasikamaitselist huuleläiget.

      Olin väga ärevil, et milline suudlus see tuleb – sest mu vanad sõbrad olid kirjeldanud nii palju erinevaid – ja see osutus kauniks. Sa ei toppinud oma keelt mulle kurku. Sa ei krabanud mind kannikatest. Me lihtsalt hoidsime oma huuli vastamisi… ja suudlesime.

      Ja ongi kõik.

      Oota. Stopp. Ära keri tagasi. Pole vaja, sest sa ei jäänud millestki ilma. Las ma kordan seda ise. See… on… kõik… mis… juhtus.

      Mis, kas sa kuulsid midagi muud?

      Mul jooksevad külmavärinad üle selja.

      Jah, kuulsin küll. Me kõik kuulsime.

      Nojah, sul on õigus. Midagi juhtus veel. Justin haaras mul käest, me jalutasime kiikede juurde ja kiikusime. Seejärel suudles ta mind uuesti samamoodi.

      Edasi? Ja mis edasi, Hannah? Mis siis edasi juhtus?

      Seejärel… me läksime minema. Tema läks ühele poole. Mina teisele poole.

      Oi. Kui kahju. Sa ootasid midagi seksikamat, kas pole? Sa tahtsid kuulda, kuidas mu väikesed kannatamatud sõrmed hakkasid mängima tema püksilukuga. Sa tahtsid kuulda…

      Noh, mida sa kuulda tahtsid? Sest ma olen kuulnud nii palju lugusid, et ma ei tea, milline on neist kõige populaarsem. Aga ma tean, milline on kõige vähem menukas.

      Tõde.

      Nii, tõde on see, mida sa ei unusta.

      Mul on siiani silma ees, kuidas Justin koolis oma sõprade pundis seisis. Mäletan, kuidas Hannah neist möödus ja kogu rühm vakatas. Nad pöörasid pilgud kõrvale. Ja Hannah’ eemaldudes puhkesid nad naerma.

      Aga miks ma seda mäletan?

      Sest ma tahtsin nii mitu korda pärast Kati lahkumispidu Hannah’ga rääkida, aga olin liiga häbelik. Liiga hirmul. Tol päeval Justinit ja tema sõpru vaadates tekkis mul tunne, et temaga on seotud midagi enamat, kui mina tean.

      Hiljem kuulsin, et teda oli raketikujulisel liumäel käperdatud. Ja ta oli koolis nii uus, et kuulujutud varjutasid kõik muu, mida ma tema kohta teadsin.

      Arvasin, et Hannah jääb mulle kättesaamatuks. Et ta on liiga kogenud, et minu peale mõeldagi.

      Nii et aitäh sulle, Justin. Siiralt. Mu elu esimene suudlus oli imeline. Ja selle kuu aja jooksul, mil me käisime, ja kõikjal, kuhu läksime, oli imetore suudelda. Sa olid imeline.

      Aga siis kukkusid sa praalima.

      Nädal sai läbi, ja mina ei olnud veel midagi kuulnud. Aga lõpuks, nagu alati, jõudsid kuulujutud minuni. Ja igaüks teab, et kuulujuttu on võimatu ümber lükata.

      Ma tean. Ma tean, mida sa mõtled. Seda lugu rääkides mõtlesin sedasama. Suudlus? Kas suudlusel põhinev kuulujutt pani sind endaga niimoodi tegema?

      Ei. Suudlusel põhinev kuulujutt hävitas mälestuse, mida lootsin hoida erilisena. Suudlusel põhinev kuulujutt pani aluse mainele, mida teised inimesed uskusid ja millele nad reageerisid. Ja mõnikord lükkab suudlusel põhinev kuulujutt veerema lumepalli.

      Kuulujutt, mis põhineb suudlusel, on alles algus.

      Edasi kuulamiseks keera kassett ümber.

      Küünitan maki suunas, valmis vajutama Stopp -nuppu.

      Ja Justin, kullake, jää kuuldele. Sa ei kujuta ettegi, kus su nimi järgmiseks üles kerkib.

      Hoian näppu nupu kohal, kuulates kõlaritest kostvat pehmet müha, linti kerivate poolide jõuetut kriiksumist, oodates tema hääle tagasitulekut.

      Aga see ei tule. Lugu on läbi.

      Kui