Kolmteist põhjust. Jay Asher

aitan ühte sõpra. Ajaloos. Igav värk.“

      „Noh, see on sinust kena,“ lausub ema. Ta küünitab üle mu õla ja kergitab tolmust kaltsu, ühte mu vana marlimähet, et võtta selle alt mõõdulint. Seejärel suudleb ta mind laubale. „Jätan sind omapead.“

      Ootan, kuni uks klõpsuga sulgub, seejärel asetan näpu Play nupule. Mu sõrmed, käed, käsivarred, kael tunduvad seest õõnsad. Neis pole piisavalt jõudu, et vajutada ühtainsat makinuppu.

      Korjan mähkme üles ja laotan selle kingakarbile. Soovin, et ma poleks iialgi näinud seda karpi ega neid seitset kassetti. Esimesel korral oli Play nupu vajutamine lihtne. Käkitegu. Mul polnud aimugi, mida ma kuulama hakkan.

      Ent nüüd on see üks kohutavamaid asju, mida ma kunagi teinud olen.

      Keeran hääle vaikseks ja panen kasseti mängima.

      …Esimene reegel: kuula. Teine reegel: anna edasi. Loodetavasti pole kumbki neist sinu jaoks kerge.

      Kui oled läbi kuulanud kõik kolmteist kassetipoolt – sest igal lool on kolmteist külge – keri lindid algusesse, pane need karpi tagasi ja anna edasi sellele, kellest tuleb juttu pärast sinu väikest lugu. Ja sina, õnneseen number kolmteist, võid kassetid otse põrgusse kaasa võtta. Sõltuvalt sinu usust saame seal võib-olla kokku.

      Kui sul peaks tekkima kiusatus reegleid rikkuda, siis võta teatavaks, et ma tegin neist kassettidest koopiad. Need koopiad tehakse vägagi avalikuks, kui see pakk teie kõigini ei jõua.

      See ei olnud hetke ajel tehtud otsus.

      Ärge pidage mind… jälle… endastmõistetavaks.

      Ei. Kuidas ta saab nii mõelda.

      Sind jälgitakse.

      Mu kõht kisub kokku, nii et võiksin kas või kohe kõik välja oksendada. Siinsamas kõrval vedeleb järil kummuli plastikämber. Kui vaja, jõuan kahe hüppega selle sangani ja võin ämbri ümber pöörata. Ma vaevu tundsin Hannah Bakerit. Selles mõttes, et ma tahtsin küll teda tunda. Ma tahtsin tunda teda paremini, kui see mul võimalik oli. Suvel töötasime koos kinos. Ja mõni aeg tagasi ühel peol me amelesime. Aga meil polnud kunagi võimalust lähedasemaks saada. Ja mitte kordagi ei pidanud ma teda endastmõistetavaks. Mitte kordagi.

      Need kassetid ei peaks siin olema. Mitte minu juures. See peab mingi viga olema.

      Või mingi kohutav nali.

      Tõmban prügikorvi üle põranda enda juurde. Kontrollin uuesti pakendit, ehkki ma korra juba tegin seda. Kuskil peab olema saatja aadress. Võib-olla ma lihtsalt ei pannud seda tähele.

      Hannah Bakeri enesetapukassette levitatakse käest kätte. Keegi tegi neist koopia ja saatis nalja pärast mulle. Kui nad mind homme koolis näevad, siis keegi irvitab või vaatavad nad itsitades mujale. Ja siis on selge.

      Aga edasi? Mis ma siis edasi teen?

      Ma ei tea.

      Oleksin peaaegu unustanud. Kui sa oled minu nimekirjas, siis sa pidid saama ühe kaardi.

      Lasen pakendil tagasi prügikorvi kukkuda.

      Ma olen nimekirjas.

      Paar nädalat tagasi, mõni päev enne seda, kui Hannah tablette võttis, sokutas keegi minu koolikappi ühe ümbriku. Sellele oli punase markeriga kirjutatud: HOIA ALLES – SUL LÄHEB SEDA VAJA. Ümbrikus oli kokku volditud linnakaart. Tosina jagu punaseid tärne märgistamas linna eri piirkondi.

      Algklassides kasutasime neidsamu kaubanduskoja välja antud kaarte põhja, lõuna, ida ja lääne õppimiseks. Mööda kaarti laiali pillutatud pisikesed sinised numbrid tuli sobitada servadele trükitud firmanimedega.

      Hoidsin Hannah’ kaarti oma seljakotis. Kavatsesin seda koolis teistele näidata, et teada saada, kas keegi veel on sellise saanud. Et teada saada, kas kellelgi on aimu, mida see tähendab. Ent aja jooksul kadus kaart mu õpikute ja vihikute alla ning unustasin selle täielikult.

      Kuni praeguseni.

      Kassettidel mainin mitmeid kohti meie armsas linnakeses, mida võiksid külastada. Ma ei saa sundida sind minema, aga kui tahaksid veidi paremini aru saada, siis juhindu tärnidest. Või kui soovid, võid kaardid kohe minema visata ja ma ei saa sellest kunagi teada.

      Sellal kui Hannah tolmuste kõlarite kaudu juttu jätkab, tunnen, kuidas seljakott oma raskusega mu jalga rõhub. Kuskil selle põhjas asub ärakäkerdatud kaart.

      Või siiski saan. Ma ei tea tegelikult, kuidas kogu see surmavärk käib. Kes teab, võib-olla seisan praegu su selja taga.

      Nõjatun ettepoole, toetades küünarnukid tööpingile. Lasen näol käte vahele langeda ning libistan sõrmed kuklale, ootamatult niisketesse juustesse.

      Vabandust. See polnud ilus.

      Oled sa valmis, hr Foley?

      Justin Foley. Kaheteistkümnendik. Esimene poiss, kellega Hannah suudles.

      Aga miks ma seda tean?

      Justin, kullake, sa olid esimene poiss, kellega ma suudlesin. Esimene, kellega käisin käest kinni. Aga sa olid lihtsalt üks tavaline kutt. Ja ma ei ütle seda paha pärast – ausalt. Sinus oli midagi, mille pärast tahtsin olla sinu tüdruk. Ma ei tea siiani, mis täpselt. Aga midagi oli… ja see oli hämmastavalt tugev.

      Sina seda ei tea, aga kaks aastat tagasi, kui mina olin kümnendas ja sina üheteistkümnendas klassis, siis ma jälitasin sind.

      Kuuenda tunni ajal töötasin hilinejate registreerimispunktis, nii et olin kursis kõigi teie tundidega. Tegin isegi teie tunniplaanist koopia, mis on mul kindlasti kuskil veel alles. Ja kui nad mu asju sorteerivad, viskavad nad selle tõenäoliselt minema, mõeldes, et mingi keskkooliplika armumisel pole mingit tähtsust. Ent kas tõesti mitte?

      Minu jaoks on. Läksin mõtetes tagasi, et leida oma loole sissejuhatust, kuni jõudsin sinuni. Ja siit see tõepoolest algab.

      Huvitav, kus olen mina selles nimekirjas, nende lugude seas? Teine? Kolmas? Kas mida edasi, seda hullemaks see läheb? Ta ütles, et õnnelik kolmeteistkümnes võib kassetid põrgusse kaasa võtta.

      Loodan, et kui sa need kassetid lõpuni kuulad, Justin, mõistad oma rolli selles kõiges. Sest praegu võib see tunduda tühine, aga see on oluline. Lõpus on kõik oluline.

      Reedetud. Kõige kehvem tunne.

      Ma tean, et sul polnud plaanis mind alt vedada. Õigupoolest polnud enamikul teist tõenäoliselt aimugi, mida te teete – mida te tegelikult teete.

      Mida siis mina tegin, Hannah? Sest mul pole tõepoolest aimugi. Too öö, kui sa seda silmas pead, oli minu jaoks sama kummaline kui sinu jaoks. Võib-olla minu jaoks isegi rohkem, sest ma ei saa siiamaani aru, mis seal toimus.

      Esimese punase tärni leiad C-4 alt. Pane näpp C peale ja libista alla number 4-ni. Just nagu laevade pommitamises. Kui oled selle kasseti lõpuni kuulanud, peaksid sinna minema. Me elasime selles majas küll ainult lühikest aega, tol suvel enne mu kümnendat klassi, aga nimelt seal elasime siis, kui esmakordselt linna saabusime.

      Ja just seal nägin esmakordselt sind, Justin. Võib-olla on sul meeles. Sa olid armunud minu sõpra Kat’i. Koolini oli veel kaks kuud aega ning Kat oli ainus inimene, keda tundsin, kuna ta elas meie naabermajas. Ta ütles mulle, et eelmisel aastal ajasite te kõik talle ligi. Mitte sõna otseses mõttes ligi – lihtsalt vahtisite ja müksasite teda juhuslikult koridorides.

      Selles mõttes, et need olid ju juhused või mis?

      Kat rääkis mulle, et kooli lõpupeol kogusid lõpuks piisavalt julgust, et teha midagi enamat peale vahtimise ja müksamise. Te tantsisite koos kõik aeglased tantsud. Ja peagi, jutustas Kat, lubas ta end