Artemis. Энди Вейер

vajutas selle kohmakalt kinni. See muutis mind uudishimulikuks, ega ma poleks muidu seda märganudki.

      „Meeldiv sindki näha,” vastasin. Poetasin salakauba diivanile.

      Trend osutas külalisele. „See on Jin Chu Hongkongist. Jin, see on Jazz Bashara. Ta on kohalik tüdruk. Kasvas üles siinsamas Kuu peal.”

      Jin langetas kiirelt pea ja lausus siis Ameerika aktsendiga: „Meeldiv kohtuda, Jazz.” See tuli mulle ootamatult ja see paistis vist välja.

      Trond naeris. „Jajah, Jin on Ameerika kõrgema klassi erakoolide kasvandik. Hongkong, noh. Maagiline paik.”

      „Aga mitte nii maagiline kui Artemis!” Jin lausa säras. „Ma olen esimest korda Kuu peal. Ma olen nagu laps kommipoes. Olen alati olnud suur ulmefänn. Kasvasin üles „Star Treki” vaadates. Nüüd ma saan selles elada!”

      „Star Trek?” kordas Trond. „Päriselt? See on ju sada aastat vana.”

      „Kvaliteet on kvaliteet,” leidis Jin. „Vanus ei loe. Shakespeare’i fännide peale ei kergita keegi kulmu.”

      „Kah õige. Aga siin pole seksikaid tulnukatšikke, keda võrgutada. Kapten Kirki sinust ei saa.”

      „No tegelikult …” Jin tõstis sõrme. „Kirk seksis klassikalise seeria jooksul ainult kolme tulnuknaisega. Ja see arv on saadud eeldusel, et ta magas Troyiuse Elaaniga, millele küll vihjati, aga mida kordagi kindlalt ei väidetud. Nii et neid võis ka vaid kaks olla.”

      Trond langetas alistunult pea. „Ma ei kahtle enam iial sinu „Star Treki” teadmistes. Kas sa käid ka Apollo 11 maandumispaigas ära?”

      „Kindlasti,” ütles Jin. „Ma olen kuulnud, et seal tehakse EVA-ekskursioone. Kas seda tasub ka võtta?”

      Segasin vahele. „Pole mõtet. Kogu maandumiskoht on keelutsoon. Külastuskeskuse vaatesaalist näeb sama lähedalt.”

      „Ahaa, selge. Siis pole vist mõtet.”

      Paras sulle, Dale.

      „Kas keegi soovib teed või kohvi?” pakkus Trond.

      „Jah, palun,” ütles Jin. „Musta kohvi, kui on.”

      Mina vajusin lähedal olevale toolile. „Mulle musta teed.”

      Trond kargas üle diivani seljatoe (see pole nii äge, kui kõlab – ärge siinset gravitatsiooni unustage). Ta libises puhveti ette ja haaras sealt punutud korvi. „Sain just parimat Türgi kohvi. See meeldib sulle.” Ta keeras pea minu poole. „Jazz, sulle meeldiks ka.”

      „Kohv on ainult kehv tee,” vastasin mina. „Must tee on ainuke kuum jook, mis on joomist väärt.”

      „Teile, saudidele, meeldib ikka must tee,” tähendas Trond.

      Jah, tehniliselt olen ma Saudi Araabia kodanik. Aga ma pole seal käinud sestpeale, kui olin kuuene. Võtsin isalt üle paar suhtumist ja uskumust, aga nüüdsel ajal ei sobiks ma Maa peal enam kuhugi. Mina olen artemislane.

      Trond hakkas meie jooke valmistama. „Rääkige omavahel, mul läheb hetk aega.” Miks ta ei lase Irinal seda teha? Ma ei tea. Ma ei tea tegelikult üldse, milleks see Irina tal on.

      Jin toetas käsivarre salapärasele kastikesele. „Ma olen kuulnud, et Artemis on menukas romantikareiside sihtkoht. Kas siin on palju noorpaare?”

      „Tegelikult mitte,” vastasin mina. „Keegi ei jaksa seda endale lubada. Aga meil on siin vanemaid paare, kes üritavad voodielule vürtsi lisada.”

      Ta tegi imestunud näo.

      „Gravitatsioon,” ütlesin mina. „Kuuendiku raskusjõuga on seks hoopis teistmoodi. Suurepärane paaridele, kes on pikka aega abielus olnud. Nad saavad koos seksi taasavastada – see on nagu uus.”

      „Selle peale ma ei tulnudki” ütles Jin.

      „Aldrinis on palju prostituute, kui tahate täpsemalt uurida.”

      „Oih! Ah, ei. See pole minu teema.” Ta ei osanud oodata, et naine talle prostituute soovitab. Maalased on sellel teemal peenutsejad ja ma pole kunagi aru saanud, miks. See on raha eest osutatav teenus. Mis siin pasundada?

      Kehitasin õlgu. „Kui ümber mõtlete, siis käibiv taks on umbes kaks tuhat makki.”

      „Ei mõtle.” Ta naeris närviliselt ja vahetas teemat. „Aga … miks Artemise raha makkideks nimetatakse?”

      Tõstsin jalad kohvilauale. „See on lühend maandatud grammist. MG ehk makk. Ühe maki eest saab ühe grammi KSC poolt Maalt Artemisele toodud kaupa.”

      „Tehniliselt võttes ei ole see raha,” sõnas Trond puhveti juurest. „Me ei ole riik, meil ei saa olla oma raha. Makid on KSC-lt ostetud teenuskrediit. Maksad dollarites, eurodes, jeenides, ükskõik milles, ja vastutasuks saad massivautšeri Artemisesse transportimiseks. Kõike ei ole vaja korraga ära kasutada, nad peavad sul bilansil arvet.”

      Ta tõi kandiku kohvilaua juurde. „See osutus käepäraseks kauplemisvahendiks. KSC töötab nagu pank. Maa peal see läbi ei läheks, aga me polegi Maa peal.”

      Jin sirutas käe kohvi järele. Seniks vaatasin mina kastikest. See oli valge ja must tekst sellel ütles: ZAFO NÄIDIS – AINULT VOLITATUD KASUTUSEKS.

      „Nii et see diivan, millel ma istun, on toodud Maalt, eks?” küsis Jin. „Kui palju selle siiatoomine maksis?”

      „See kaalub 43 kilo,” ütles Trond „Nii et selle toomine maksis 43 000 makki.”

      „Palju tavainimene teenib?” küsis Jin. „Kui te küsimust pahaks ei pane.”

      Haarasin oma teekruusi ja soojendasin selle ümber käsi. „Mina teenin pakikandjana kuus 12 000. See on madalapalgaline töö.”

      Jin rüüpas kohvi ja krimpsutas nägu. Olen seda ennegi näinud. Maalastele ei meeldi meie kohv. Füüsika tõttu maitseb see nagu sitt.

      Maa õhus on 20 protsenti hapnikku. Ülejäänu on see kraam, mida inimkehal vaja ei ole, näiteks lämmastik ja argoon. Seega on Artemise õhk puhas hapnik 20 protsendi Maa õhurõhu juures. Nii saame õige koguse hapnikku, vähendades samas kuplikoorikutele avalduvat rõhku. See pole mingi uus idee, seda kasutati juba Apollo aegadel. Asi on selles, et mida madalam rõhk, seda madalam on vee keemispunkt. Vesi läheb siin keema 61 Celsiuse kraadi juures, seega tee ega kohv ei lähegi kuumemaks. Inimestele, kes sellega harjunud ei ole, tundub see jälgilt külm.

      Jin asetas tassi diskreetselt lauale tagasi. Rohkem ta seda ei puutu.

      „Mis teid Artemisesse toob?” küsisin ma.

      Ta trummeldas sõrmedega ZAFO kastikesel. „Oleme mitu kuud üht äritehingut ajanud. Hakkame sellega viimaks ühele poole saama, seepärast tahtsin mister Landvikiga isiklikult kohtuda.”

      Trond sättis end diivanile ja võttis salakaubakasti kätte. „Ma ütlesin, et ütle mulle Trond.”

      „Olgu siis Trond,” sõnas Jin.

      Trond rebis pakkematerjali maha ja tõmbas välja tumeda puidust karbi. Ta tõstis selle vastu valgust ja vaatles seda eri nurkade alt. Ma ise ei ole suurem esteetikahuviline, aga isegi mina sain aru, et see oli ilus ese. Pindu katsid peened graveeringud ja maitsekas etikett oli hispaania keeles.

      „Mis see veel on?” küsis Jin.

      Trond saatis talle võiduka naeratuse ja tegi karbi lahti. Selle sees oli kakskümmend neli sigarit, igaüks eraldi paberpakendis. „Dominikaani sigarid. Arvatakse, et Kuuba omad on parimad, aga see on vale. Dominikaanlased on üle kõige.”

      Ma smugeldasin talle iga kuu ühe sellise karbi. Püsikunded on toredad.

      Ta osutas uksele. „Jazz, kas sa paneksid selle kinni?”

      Läksin ukse poole. Kaunilt viimistletud seinapaneelide all peitis end süngelt funktsionaalne luuk. Libistasin selle kinni ja lukustasin käepidet keerates. Luugid on kõrgema taseme elamistes üsna tavalised. Kui mull kaotab rõhu, saad oma maja kinni panna ega sure ära. Mõned on nii paranoilised,