Murra tundelukke. Kimmo Takanen

kasutab lapsena õpitud meetodeid, on arusaadav, ent teistsugustes oludes tekkinud probleemi lahendamise seisukohast pole see mõistlik ega otstarbekas. Püüame kasutada meetodit, mida valdame, ja kuna me valdame seda, siis kasutame seda, kuigi see ei aita meil saavutada soovitud tulemust. Pole siis ime, et klammerdume oma tundelukkudesse. Neist pole kerge vabaneda, sest oleme väiksest peale harjunud neist abi saama.

      Tundelukud on meis kõvasti kinni ja püüavad vastu pidada. Oleme harjunud sellega, et need juhivad meid, ja meil pole suurt tahtmist neist vabaneda, isegi kui mõistame nende kahjulikkust. Samal moel teab iga suitsetaja suitsetamise kahjulikkust ja ohtusid, suutmata siiski sellest harjumusest niisama lihtsalt loobuda. Nõndasamuti on tundelukud meie kahjulikud harjumused, millest on raske vabaneda.

      Õppisime juba lastena ebameeldivatest, rasketest tunnetest pääsema. Meil ei olnud ses suhtes valikuvõimalust, pidime tunnetega hakkama saama tollal meie jaoks võimalikul viisil, kasutades neid vahendeid, mis lapseeas meie käsutuses olid. Lastena ei suutnud me oma tundeid teadvustada, lastel pole selleks vajalikke võimeid ja oskusi. Laps vajab oma tunnete käsitlemiseks täiskasvanu toetust ja abi. Täiskasvanu ülesanne on toetada last, kui laps ise ei suuda oma tunnetega hakkama saada. Kui täiskasvanu abi pole saadaval, peab laps ise parimal võimalikul viisil toime tulema. Laps õpibki ära parima võimaliku viisi, kuidas pääseda vanematega, õdede-vendadega ja eakaaslastega tekkinud rasketest olukordadest.

      Toimetulekumallid on lapse funktsionaalne viis sisemiselt ohjeldada ebameeldivat tunnet, mille tekke põhjuseks on välised asjaolud, mida ta ei saa mõjutada. Laps on sellises olukorras haavatav ning ta tunnetab oma abitust ja võimetust sündmuste kulgu mõjutada. Sageli on probleem lapse ja tema lähedaste, eriti vanemate vastastikmõjus. Lapse tundelukud tekivad ennekõike vastastikmõjus vanematega. Mõnikord on tundeluku tekke põhjus aga vastastikmõju puudumine.

      Samal moel nagu lapsepõlves üritame nüüd oma tundeid funktsionaalselt hallata. Välisolud ei allu meie kontrollile, mistõttu püüame välise tegutsemisega hallata oma sisemist tunnet. Tunnete haldamine ja kontrollimine toimetulekumallide abil on aga nüüd niisama näilik, nagu see oli lapsepõlves. Lapsena ei suutnud me tekkinud olukorda kontrollida ja tundsime ennast abituna, ning püüdsime siis nii hästi, kui saime, hallata olusid oma toimingutega. Täiskasvanuna jätkame õpitud kombel, olgugi et selleks poleks vajadust.

      Abitustunne ongi keskne tunne, kui tundelukud aktiveeruvad. Tundelukud kisuvad meid tagasi sama abitustunde valda, mida kogesime lapsena. Olime abitud, kui meie vanemad riidlesid, olime abitud, kui meid koolis kiusati, olime abitud, kui meid alistati, kui meile esitati ebaõiglasi nõudmisi ja kui meid karistati.

      Tundelukud juhivad endiselt meie tegemisi, ja see tekitab probleeme nii meile endile kui ka teistele. Sattudes olukorda, mille kontrollimine tundub meile üle jõu käivat, ei suuda me suhtuda probleemi lahenduskeskselt ja toimida raskes olukorras täiskasvanulikult. Me püüdleme selle poole, kuidas tundetasandil kõige paremini häirivast tundest vabaneda. Püüame vaid ebameeldivast tundest lahti saada.

      Tundelukud tekitavad meis tundeid, mis ei näi alluvat meie kontrollile. Tunded on bioloogilised, füsioloogilised ja füüsilised reaktsioonid. Need on ennekõike kehalised reaktsioonid. Tunne annab end tunda ja ilmneb füüsilises kehas. Kui tunne kehas tekib, teeme selle kohta kas teadlikke või teadvustamata tähelepanekuid. Meie meel hakkab kujundama lugu tundest ja selle tähendusest.

      Keha reageerib ettetulevale olukorrale, tekitades meis emotsionaalse reaktsiooni ehk tundereaktsiooni. Kehalise tundereaktsiooni keskne mõte on hoida meid elus. Keha reageerib parimal võimalikul viisil, et tuleksime toime ja jääksime ellu. Meis toimib bioloogiline, eluspüsimist soodustav masinavärk.

      Toimetulek on võitlus ellujäämise eest, see on eluspüsimine. Kui tundelukud täiskasvanueas aktiveeruvad, siis hakkame seda endale teadvustamata kasutama käitumismalle, mille eesmärk on ellu jääda. Me ei vaja selliseid vahendeid kuigi sageli, sest üksnes väga harva satume tõepoolest eluohtlikku olukorda. Ent tunne, mida tajume, annab vihje, et meie elu võib olla ohus, ja toimetulekumallid aktiveeruvad. Need võivad aktiveeruda pisimastki vihjest.

      Meil on valikus kolm ellujäämist tagavat tegutsemisviisi, kui tajume ebameeldivaid tundeid. Üks viis nendest tunnetest pääseda on passiivsus, mis halvimal juhul viib jõuetuse, abituse ja täieliku teovõimetuseni. Seda viisi kasutame eriti siis, kui tunneme end olevat silmitsi ülekaaluka ähvarduse või hädaohuga. Siis võib passiivsus, tegutsemisest loobumine, isegi täielik alistumine olla parim ellujäämisviis. Siis me ei provotseeri vastaspoolt meid ründama, tegutsema meid kahjustaval moel. Sellepärast tardubki maanteele sattunud põder tema poole kihutavate autolaternate ees: ta püüab mitte provotseerida ülekaalukana näivat ohtu.

      Teine, täiesti vastupidine tunnete küüsist pääsemise viis on ründamine, mis võib halvimal juhul viia füüsilise või vaimse vägivallani teiste inimeste vastu. Rünnates üritame kompenseerida (parandada, muuta) tunnet, aga tundelukkude mõjul liialdame sellega, kompenseerime üle. See võib ilmneda tugevamas reageerimises, kui antud olukorras vaja. Kui reageerime liiga tugevasti, näiteks süüdistame teisi või maandame oma frustratsiooni karjudes, siis on sellise käitumise põhjuseks ennekõike omaenda sisemine tundereaktsioon, mida me ei suuda enam talitseda.

      Kolmas võimalus on kasutada vältimist ja põgenemist. Vältimine on ennetav teguviis, s.t me püüame toimida nii, et teatud ebameeldivat tunnet ei tekiks või et see ei tugevneks. Väldime ebameeldivaid tundeid äratavaid olukordi, inimesi ja kohti. Põgenemine tuleb kasutusele siis, kui midagi tundeid äratavat on juba toimunud. Siis püüame tekkinud olukorrast kas füüsiliselt või vaimselt põgeneda. Võime tõmbuda omaette. Võime ka emotsionaalselt põgeneda, otsides abi sõltuvustest ja sundmõtetest.

      Kuigi mõistusega teame, et meil pole vaja töölt koju jõudes hakata kohe nõusid pesema või koristama, tundub see vahel õige teguviisina. Kui toimiksime teisiti, siis tunneksime teisiti. Võib-olla oleksime ängistunud ja tunneksime ennast laisana, kui istuksime diivanile puhkama. Enne töö, siis lõbu. Nõnda oleme harjunud mõtlema juba lapsest saati. See lapsepõlveaegne, meelesisene reegel juhib paljusid meist ja sagedamini, kui arvatagi oskame.

      Matame oma tunded tegutsemisse, selmet neid vaid jälgida ja endale teadvustada. Põgeneme tunnete eest, tegutsedes nõnda, et kaob tunnete ja nende taustategureiks olevate vajaduste teadvustamise võimalus. Selle asemel, et lihtsalt teadvustada oma viha, süütunnet, puudulikkust, alaväärsustunnet või muid peidetud tundeid, sööme, joome, suitsetame, mängime hasartmänge, spordime, loeme, kuulame, vaatame või kasutame mõnda teist, täiskasvanul juba õige rafineeritud toimetulekumalli.

      Sukeldume töösse või harrastustesse, hakkame abikaasaga tülitsema või karjume laste peale – kõik üksnes selleks, et vältida peidetud tunnete ja vajaduste teadvustamist. Varjame endiselt neidsamu tundeid, mida harjusime varjama juba lapsena. Surume täiskasvanuna maha neidsamu vajadusi, mida õppisime juba lapsena maha suruma.

      Täiskasvanute psüühikahäireid võib pidada lastele omasteks püüeteks leida lahendus emotsionaalsest vaegusest põhjustatud valule ehk viisideks, mida kasutatakse vajakajäämise kogemusest põhjustatud ebameeldivatest tunnetest vabanemiseks. Ühesuguseid häireid tekitab vajakajäämine nii lastes kui ka täiskasvanus elavais lapserollides.

      Lapse psüühikahäired on loomulik reaktsioon tingimustele, milles laps elab. Neid häireid saab leevendada tingimusi parandades. Kui lapse kasvukeskkonnas ei aktsepteerita tema häireid, siis otsib laps teise mooduse reageerida emotsionaalsele vajakajäämisele. Samal viisil reageerib täiskasvanus elav laps psüühiliselt meelesisestele ja -välistele oludele.

      TÕLGENDAME TEGELIKKUST

      Tundelukud moonutavad tegelikkust. Meie silmad näevad ja kõrvad kuulevad seda, mida tahavad näha ja kuulda meie tundelukud. Tundelukud on otsekui läätsed, mis mõjutavad seda, millistena me oma meelest inimesi ja asju näeme. Nad suurendavad ja pisendavad asju, mida me näeme, andes neile liiga suure või väikese tähenduse. Nad koondavad meie tähelepanu liigselt mõnele üksikasjale, mistõttu toimunu kogupilt läheb meie jaoks kaduma.

      Kujutle järgmist olukorda. Isa ja poeg sõidavad autoga ja satuvad avariisse. Mõlemad saavad tõsiselt vigastada. Kohale sõidab kaks