Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

      Orpheuse Raamatukogu 2/2018 Triinu Meres Kuningate tagasitulek Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-578-83-2 (trükis) ISBN 978-9949-578-84-9 (epub) © Triinu Meres, 2018 Järelsõna autor Raul Sulbi © 2018 Kaanepildi autor Anna Otsolainen © 2018 Toimetanud Eva Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Raamatut on toetanud Eesti Kultuurkapital Kirjastus Fantaasia Tartu 2018 Trükitud OÜ Greif trükikojas

      Paganale

      ja

      Aweronile

      SEE KURADIMA VIIMANE EKSP

      Kõigile, kes mängivad

      I

      Suitsetamine tühermaal oli «rangelt mittesoovitatav».

      Seda tehti loomulikult ikka. Polnud nii otseselt eluohtlik ja keelatud tegevus kui alkoholi tarvitamine – ja midagi pidi ju tegema. Neil kuradima eikellegimaadel ei olnud pea kunagi kedagi, kes su koni punast kuma näeks ja kurje plaane hauduks. Niisiis jagasid Raun ja Katja iidaegadest pärit ja põhiliselt lagunevatest postidest koosneva tara ääres ühte armast-kallist suitsu ning hingasid üksteise järel välja tupruvaid sooje pilvekesi.

      Taevas sähvatas tumeroosa virmalisetriip ning Katja pööras pilgu sinnapoole, kus mõningase viivituse järel terve valgusemäng laiali rullus. Rohelise ja roosa vahelduv kuma muutis ta kaame näo jumekaks ja läikis suurtes silmades vastu.

      Rauni palju tumedamad silmad tõmbusid seepeale veel kitsamaks ning jõllitasid ümbritsevasse lumehämarusse suurema keskendumisega kui seni. Kui keegi peaks neid ründama ajal, mil Katja looduse vaatemängu imetleb, jääb süüdi tema, Raun. Sest sõduri asi on vahti pidada, sellal kui tsiviil võib uneleda ja taevast vahtida ja probleemide tekke puhul hiljem teatada, et «teostas vaatlust».

      Kui ta ellu jääb, tähendab.

      Hetkel midagi koledat õnnekombel ei paistnud ja sigaretist oli alles ainult viimane mahv enne, kui koni sõrmi kõrvetama hakkab. Katja pakkus seda äraoleval ilmel teisele naisele ja Raun, silmad ikka veel tumedatel puudel, kõrvad lahti ja suu viltu, tõmbas kopsud aeglaselt ja mõnuledes täis. Siis pillas koni lumme – see tahmunud ja läbitõmmatud materjaliraas, mis immutatud paberiribas veel tuhaks muutumata oli, ei tasunud kaasavõtmist. Rikuks ainult korraliku kraami ära, kui segamiseks läheb.

      Mitte midagi ei toimunud. Kasulikku kola ka ei leidunud.

      «Lähme siis tagasi!»

      «Õudne, kuidas tahaks veel ühte,» vastas Katja masendunult ja ettearvatavalt korraga, pilk ikka veel taeva poole keeratud, ilmutamata mingit kavatsust liikuma hakata. «Iga kord, kui me asulasse tagasi jõuame, mõtlen, et persse, see oli mu viimane kord. Viimane. Rohkem mina ekspidele ei lähe ja punkt.» Ta ohkas ja kõverdas keni, lopsaka kaarega huuli. «Ja iga kord jälle tulen. Loodan, et sellest on kasu. Et teenime kas või kolmele inimesele talve jagu toitu ja nad elavad selle meie abil üle. Ma isegi ei tea, kas selle üle peaks nutma või oleks targem lihtsalt alla anda ja leppida, et see igavene ekspimine ongi kogu mu elu.»

      Paus. Boss vaatas ikka veel taevas möllavaid virmalisi. Raun jälgis niisiis ümbrust kahe eest.

      «Muidugi võiks minna hulluks,» jätkas Katja, «ja teeselda, et ma üldse siin taiga servas ei kükita, viimaseid sigarette ei ime, üha uusi nägusid meeskonda ja siis jälle sealt maha ei arva. Teeselda, et teen midagi, millest on kasu.» Katja vaatas kaaslase poole, oodates tolle talvejopes ja lahingurakmetes kujult mingit nähtavat reaktsiooni.

      Raun niisiis noogutas ja kehitas õlgu korraga, loovutades pikemale naisele ka pooliku naeratuseviilu, mida võib-olla kaastundena võetakse.

      Katja oleks võinud saada veel ühe suitsu ja keegi poleks kobisenud. Tema oli boss. Aga ta ei võtnud ja oleks pahurdama hakanud, kui Raun oleks talle seda soovitanud. Rauni kaaslane ja ülemus ei tahtnud nii palju mitte suitsu ennast, kui kaevata selle üle, et ta seda ei saa, ja sitt temaga.

      Varjualuse poolt kostis pikk madal vile.

      «Oi, persse! Hakkab jälle pihta!» Mõtteavaldust laiendamata pööras Katja aiale ja metsale selja ning hakkas onni poole rühkima. Raun, relv valmis, silmitses enne puudeviirgu, mis paistis üle virmaliste valgusest toonitud lume, ning sumpas alles siis suuremale naisele järele. Vähemalt selja tagant neid mingi oht vahetult ei ähvardanud. Asi seegi.

      Otsirühm oli juba onnis. Seisid ning ladusid leide, loodetavasti vähemalt ositi kasulikku saaki lauale. Tael astus tagasi, et Katjale, kes oli boss ja ühtlasi rühma keemik, ruumi teha. Raun pani relva ära, võttis mütsi peast ning astus samuti laua ligi. Midagi eriti toredat polnud mõistagi loota, talv tappis või peitis kõik väärtusliku.

      Osa loomset väärtust, olgu, jäi ellu. Aga nad polnud mingi jahieksp ja talvises taigas liikuv loomne kõlbas enamasti vaid selleks, et seda röökides tulistada, nii kiiresti ja täpselt kui jaksad. Lootes, et värk sureb enne sinuni jõudmist või vähemalt peab su lõugamist nii ebameeldivaks, et läheb ja otsib natuke vaiksemat saaklooma.

      Tähendab, nii võis ju juhtuda. Ka üks võimalus tuhandest on parem kui mitte midagi.

      Aga see, mis laualt paistis, nägi välja murettekitavam kui lihtsalt väheväärtuslik rämps ja mõni ülbelt valesse kohta topitud ja oma meeste poolt üles kistud võõras piirisilt.

      Laual lebas üksik kangeks külmunud king. Nurg lisas paunast ka rebenenud tihevillase varruka, mille külge oli jäänud mõnevõrra endise omaniku kätt.

      Järgnes pihutäis padrunikesti, suure kaliibriga.

      Veeplasku, milles kolises jää.

      Ei midagi muud.

      Nurg ja Tael vaatasid mõlemad Katjale otsa. Siis Phone-Xile. Too köhatas ja sõnas: «Verd oli ka. Tundus, et oma pangetäis.»

      Sõdurid vaatasid uuesti Katjat, kes oli näost natuke hallimaks tõmbunud.

      «Persse,» ohkas ta. «Tõesti, PiX?»

      Suur mees köhatas uuesti. Miski kurgutõbi ilmselt. «Ma kardan, et siin ei ole palju kahtluseruumi. Jäljed viisid ühe puuni ja siis kadusid. Üsna kindlalt on meil siin kuningas lahti. Selline, kes jahib inimest.»

      Raun nühkis pihuga nina. Kõik sõdurid ja Katja seisid ümber laua ja vaikisid.

      Vant, meedik, ohkas oma nurgas, aga ei tõusnud ega tulnud teiste juurde.

      Võib-olla oli poiss lihtsalt häbelik: Raun ei tundnud teda veel kuigi hästi. Vant oli uus ja proovimata. Loodetavasti kiire ja täpse käega, see oli peamine. Hea oleks, kui otse tule alla ei jookseks. Arg meedik grupis oli igatahes parem kui hull, kes enda maha laseb võtta ja rühma abita jätab.

      Eriti, eriti kui neil küttiva kuningaga tegemist tuleb.

      Mitte et tal kogemust oleks.

      «Oh, persse, pers-see! Ma lootsin, et meie patrull vähemalt sellest ikaldusest kõrvale jääb!» sõnas Katja valuliselt. Ta võttis üksiku kinga kätte, hoidudes jäledast varrukast. «Kui kaugel?»

      «Vähe,» vastas Phone-X ja nühkis oma suurt kaamet kätt tüükalisel lõual edasi-tagasi. «Neli, võib-olla viis.»

      «Ja kui värske?»

      Kõik vaatasid Nuru poole, kes kehitas õlgu, sügas vuntsi ja märkis oma pealtnäha vaiksel moel: «Külm on olnud. Sadanud ei ole. Selleks ajaks, kui me nägime… võib-olla 8 tundi. Võibolla terve päev või isegi 36 tundi. Mitte vana, kindlasti. Mitte verivärske.»

      «Kes see sell oli? Kas te mingeid eraldusmärke leidsite?» Katja uuris uuesti varrukat. See oli hall, kaunistamata metallnööbiga ja ositi verest läbi imbunud.

      «Varrukast ei saa midagi aru,» vastas Phone-X sõbralikult. «Suvaline tükk riiet. Aga need kestad – need on korraliku riista omad. Kellelgi meist midagi sellist kaasas pole. Mingi Linna funktsionär?»

      «Putsis, Linna funktsionär?! Siin?»