Spioon Europal. Аластер Рейнольдс

turvateenistus oli tal sabas.

      Nad olid veel vähemalt kolme kilomeetri kaugusel, aga lähenesid silmnähtavalt. Külma tundega kõhus mõistis Vargovic, et ei jõua lahkumispunkti enne, kui Demanarhia ta kätte saab.

      Ta märkas eespool soojemat punkti: madalalt kaljupinnalt pulbitses soojust. Ilmselt jälitasid turvatöötajad teda lõpusetööliselt võetud varustuse järgi. Tunnelisuu lähedal võis ta selle maha jätta. Seal oli vesi soojem, ta ei vajanud ülikonda ja kuumus, valgus ning turbulents ajaksid kõik jälitussüsteemid segadusse. Ta võis end mõne sobiva rahnu taga peita ja neid varitseda, kuni nad signaali otsisid.

      See tundus Vargovicile hea plaanina. Ta jõudis kiiresti tunnelini, tundis, kuidas vesi ümberringi soojemaks muutus, ja märkas, et selle maitse muutus soolakaks. Tunnel oli kui tulipunane purskkaev, mida ümbritsesid bakteritega kaetud kaljud ja Europa värvitu versioon korallidest. Tunnelikke oli kõikjal, nende lihavad kotid lehvisid muutlikus voolus. Väiksemad liikusid ringi ja uitasid oma karkudel nagu elavad torupillid, põigeldes oma surnud suguvendade köndikolmikute vahel.

      Vargovic peitis end koopasse ja jättis lõpusetöölise varustuse teise koopasuu ette teisele poole tunnelit, lootes, et turvatöötajad otsivad kõigepealt sealt. Kuni nad sinnapoole suundusid, võis ta tappa vähemalt ühe, võib-olla kaks. Kui ta saaks nende relvad, oleks kolmanda kõrvaldamine pelk formaalsus.

      Miski müksas teda selja tagant.

      Pöördudes nägi Vargovic midagi õudusunenäost tülgastavamat. See oli nii vale, et hetkeks ei suutnud ta päriselt mõista, mida silmad seletasid. See oli nagu kolmemõõtmeline nägemise test, kogum, mis keeldus peas kuju võtmast. Ta ei suutnud selgelt näha, sest osa temast keeldus uskumast, nagu võiks sellel olevusel inimestega midagi pistmist olla. Aga inimestest eellaste jäljed olid liiga ilmsed, et neid eirata.

      Vargovic teadis igasuguse kahtluseta, et tema ees oli Asukas. Koopasügavusest paistis teisigi. Neid oli veel viis, kõik umbes samasugused, tuhmist bioluminestsentsist kumavad. Nad põrnitsesid teda tumedate intelligentsete silmadega. Vargovic oli lapsepõlves raamatutes näkineidude pilte näinud. Need olendid olid süütute illustratsioonide sünged moonutused. Ka nemad olid inimese ja kala ristandid, just nagu pildid raamatus, aga kogu nende välimus oli inetum ja suurim õudus peitus muutuse täielikkuses. Nad polnud lihtsalt kalasabaga inimesed, vaid ilmselgelt geneetilisel tasemel kokku segatud, nii et kõik nende juures oli groteskselt kalalaadne. Nägu oli kõige hullem: seda läbistas peaaegu hailaadne ja huulteta allapoole kaarduv suupilu. Nina ei olnud, isegi mitte sõõrmeid, ainult lai, lame ja kahvatu kalanahk. Silmad vaatasid ettepoole, igasugune ilmekus tumedasse sügavusse uppunud. Olend oli teda puudutanud käega, mis lõppes rõvedalt inimeselaadse peopesaga. Ja siis – õuduse tipuks – hakkas see rääkima, veest hoolimata täiesti selgel ja rahulikul häälel.

      «Me ootasime sind, Vargovic.»

      Teised tema taga pomisesid kinnituseks.

      «Mida?»

      «Meil on hea meel, et sinu missioon õnnestus.»

      Vargovic hakkas end tasapisi kokku võtma. Ta tõstis käe ja lükkas Asuka kämbla oma õlalt. «Ma ei tulnud teie pärast,» lausus ta, sundides hääle võimukaks ja ammutades enda rahustamiseks jõudu kogu oma Gilgameshi väljaõppest. «Ma lihtsalt tahtsin teie kohta rohkem teada… See on kõik…»

      «Ei,» ütles Asukate juht ja paljastas suud avades häirivalt suure hulga hambaid. «Sa ei mõista. Siia tulek oli algusest peale sinu missioon. Sa tõid meile midagi, mida me väga ihkame. See oligi sinu eesmärk.»

      «Ma tõin teile midagi?» Vargovic oli segaduses.

      «See on peidus sinu sees.» Asukas noogutas ja inimlik žest ainult võimendas tema õudsust. «Relv, millega ründame Demanarhiat ja vallutame ookeani.»

      Ta mõtles kildudele oma peopesades. «Ma vist mõistan,» sõnas ta aeglaselt. «See oli algusest peale teile mõeldud. Seda sa silmas peadki, eks?»