Spioon Europal. Аластер Рейнольдс

– topoloogiliselt keerukas ühtepõimunud fullereenitorukeste kogum, mis sarnanes struktuurilt tselluloosile või kitiinile, aga oli tuhandeid kordi tugevam. Selle kunstliku omaduse andis mingi piesoelektriline trikk, mida Gilgamesh ei teadnud.

      «Huvitav,» lausus Vargovic. «Aga kahjuks mitte piisavalt.»

      Naine tellis veel ühe moka ja tühjendas vastates kruusi. «Kasuta oma kujutlusvõimet. Ainult Demanarhia oskab seda sünteesida.»

      «Aga relvana on see kasutu.»

      «Oleneb. Peaksin sulle ühest rakendusviisist rääkima.»

      «Millisest?»

      «See hoiab linna vee peal – ja ma ei mõtle majanduslikult. Kas sa tead Buckminster Fullerit? Ta elas umbes neljasaja aasta eest ja uskus, et absoluutset demokraatiat on võimalik saavutada tehnoloogiliste vahenditega.»

      «Narr.»

      «Võib-olla. Aga Fuller leiutas geodeetilise võre, suletud allotroobi, mis annab fullereenimolekulile struktuuri. Linn võlgneb talle tänu kahe asja eest.»

      «Säästa mind loengust. Kuidas hüperteemant asjasse puutub?»

      «Ujukmullid,» seletas Cholok. «Need ümbritsevad linna väljastpoolt. Igaüks on saja meetri laiune hüperteemandist sfäär, vaakum sees. Saja meetri laiune molekul, sest iga sfäär koosneb ühest lõputust torufullereeni ahelast. Mõtle sellele, Marius: molekul, mille sisse mahuks terve laev.»

      Kui Vargovic seda seedis, luges osa temast endiselt tunnelike infosedelit: nende biokeemias oli palju sarnasusi selgrootute ussidega, kes elasid Maa ookeanide tunnelites. Tunnelikud jõid oma lehtrite kaudu vesiniksulfiidi, mida kandis edasi modifitseeritud hemoglobiin, kuni see läbis bakterikultuuriga täidetud organi nende koti alumises osas. Bakterid lõhustasid ja rikastasid vesiniksulfiidi, tootes sellest glükoosisarnaseid molekule. Glükoosianaloog toitis tunnelikku ja andis talle elu, võimaldas vahetevahel tunnelis aeglaselt ringi liikuda ja isegi mitme tunneli vahel ujuda, kuni loom täiskasvanueas maasse juurdus. Vargovic luges selle uuesti üle, sest talle oli midagi meenunud: mitu kuud tagasi saatis krüptoanalüüs talle mõistatusliku vahelt lõigatud sõnumi, mis puudutas Demanarhia plaane integreerida tunnelike biokeemia mõnesse suuremasse looma. Hetkeks tundis ta kiusatust seda Cholokilt otse küsida, aga otsustas siiski teema sobivama hetkeni peast tõrjuda.

      «On sul mulle veel teavet?»

      «Neid sfääre on kakssada. Need täituvad ja tühjenevad nagu põied ja hoiavad C-A-d tasakaalus. Ma pole kindel, kuidas tühjenemine toimub, tean ainult, et see on seotud piesoelektrilise voolu muutmisega torukestes.»

      «Ma ei saa ikka aru, miks Gilgameshil seda vaja läheks.»

      «Mõtle. Kui sa saaksid näidise Ganymedesele saata, leiaksid nad ehk võimaluse seda rünnata. Vaja oleks vaid molekulaarset agenti, mis tekitaks fullereeniribade vahele avad, kust pääseks läbi veemolekul või midagi muud, mis piesoelektrilist jõudu takistaks.»

      Vargovic jälgis äraolevalt, kuidas üks kalmaarilaadne kiskja tunneliku kotist tüki näris. Kalmaari veres voolas kaht sorti hemoglobiini: üks kandis hapnikku, teine oli mõeldud vesiniksulfiidi jaoks. Nende verd ajasid ringi glükoproteiinid ja hapnikurikkast keskkonnast väävlirikkasse ujudes võisid nad ainevahetust muuta.

      Ta pööras tähelepanu jälle Cholokile. «Ma ei suuda uskuda, et tulin nii kaugele ainult… süsiniku pärast?» Ta vangutas pead, põimides oma liigutuse nende vestluse primaarsesse narratiivi. «Kuidas sa selle kätte said?»

      «Lõpuselisega juhtus õnnetus.»

      «Räägi edasi.»

      «Ühe mulli lähedal toimus plahvatus. Mind määrati lõpuselist opereerima. Pidin temast palju hüperteemanti välja lõikama. Mul polnud raske paar kildu kõrvale panna.»

      «Kui ettenägelik sinust.»

      «Kõige keerulisem oli veenda Gilgameshi sind saatma. Eriti pärast Maunciple'i…»

      «Ära tema pärast muretse,» tähendas Vargovic oma kohvi uurides. «Paks tõbras ei jaksanud lihtsalt piisavalt kiiresti ujuda.»

      Operatsioon toimus järgmisel päeval. Ärgates oli Vargovici suu purukuiv.

      Ta tundis end imelikult. Teda oli selle eest hoiatatud. Ta oli isegi rääkinud patsientidega, kes olid Gilgameshi eksperimentaallaborites sarnaseid protseduure läbinud. Nad ütlesid, et ta tunneb end haprana, nagu poleks pea enam piisavalt kindlalt keha küljes. Aeg-ajalt kaela riivavad külma õhu vood ainult süvendasid seda tunnet.

      «Sa võid rääkida,» lausus Cholok valges kirurgirüüs tema kohale kummardudes. «Aga kardiovaskulaarsed modifikatsioonid ja muudatused sinu kõripiirkonnas panevad hääle pisut veidralt kõlama. Mõned lõpuselistest tunnevad end mugavalt ainult omasugustega suheldes.»

      Vargovic tõstis käe silme ette ja uuris sõrmedevahet katvaid poolläbipaistvaid lesti. Tema peopesa kahvatus nahas oli tumedam laik: näidis, mille Cholok oli sinna jätnud. Ja teine teises käes.

      «See õnnestus, eks?» Vargovici hääl kõlas peenikeselt. «Ma saan vee all hingata.»

      «Ja õhus,» lausus Cholok. «Kuigi peaksid märkama, et tõeliselt kurnav tegevus tundub nüüd loomulik ainult vees.»

      «Kas ma võin liigutada?»

      «Muidugi,» lubas naine. «Katsu püsti tõusta. Oled tugevam, kui tundub.»

      Ta tegi nagu öeldud ja kasutas aega ümbruse silmitsemiseks. Tema pea külge oli kinnitatud närvimonitor. Ta oli alasti eredalt valgustatud taastumisruumis, mille üks klaasist sein jäi avaookeani poole. Samas kohas, kust Cholok oli Gilgameshiga ühendust võtnud.

      «Siin on turvaline, eks?»

      «Turvaline?» kordas Cholok, nagu oleks see sõna pühaduseteotus. «Jah, küllap vist.»

      «Siis räägi mulle Asukatest.»

      «Millest?»

      «Demanarhia koodnimi. Krüptoanalüüs tabas selle hiljuti – pidi olema mingi radikaalne biomodifikatsiooni eksperiment.

      See meenus mulle akvaariumis.» Vargovic katsus lõpuseid oma kaelal. «Minu operatsioon oleks selle kõrval kosmeetiline. Kuulsime, et Demanarhia muutis tunnelike väävlipõhise ainevahetuse inimestele kõlblikuks.»

      Teadlane vilistas. «Oleks see vast trikk.»

      «Aga kasulik, eriti kui on vaja tööliseid, kes peaksid vastu hapnikuvaesele keskkonnale tunnelisuude juures, kus Demanarhial on juhtumisi teatud mineraloogilisi huve.»

      «Võib-olla.» Cholok vaikis. «Aga sellisteks muutusteks operatsioonist ei piisaks. Need tuleks sisse kodeerida arengustaadiumis. Ja isegi siis… pole ma kindel, kas lõpptulemus oleks üldse inimene.» Ta oleks nagu värisenud, ehkki hoopis Vargovicil hakkas alasti taastumislaua kõrval seistes külm. «Võin vaid öelda, et kui seda ka tehti, siis mulle ei öeldud.»

      «Mõtlesin lihtsalt küsida.»

      «Väga hea.» Ta võttis kätte valge meditsiiniskanneri. «Kas ma võin nüüd veel mõned testid teha? Protseduurid tuleb täita.»

      Cholokil oli õigus: lisaks sellele, et Vargovici operatsioon oli täiesti tõeline ja vajas niisiis komplikatsiooniohu tõttu jälgimist, polnud vaja kuidagi tavalisest protokollist kõrvale kalduda.

      Pärast esimest tundi jõudis Vargovici muundumise veidrus talle päriselt kohale. Seni oli ta olnud muretus teadmatuses, aga kui ta nägi kogu oma keha Choloki taastusruumi nurgas seisvast peeglist, mõistis ta, et tagasiteed enam ei ole.

      Vähemalt mitte lihtsat. Gilgameshi kirurgid olid lubanud, et suudavad muutused kõrvaldada, aga ta ei uskunud neid. Lõppude lõpuks oli Demanarhia bioloogiavaldkonnas Ganymedesest ees ja isegi Cholok ütles, et eemaldamine oli keerukas. Ta oli ikkagi missiooniga nõustunud: palk oli ahvatlev, mis siis, et väävliprojektiga tegelemine mitte.

      Cholok veetis enamuse päevast temaga, lahkudes vaid aegajalt teiste klientidega rääkimiseks või oma meeskonnaga aru pidamiseks. Enamuse sellest ajast võtsid hingamisharjutused,