Spioon Europal. Аластер Рейнольдс

sagisid üle lõpuste peenikeste klappide. Ta oli brošüüri lugenud: Cholok vormis ta keha kirurgiliselt millekski inimese ja õhku hingava kala vahepealseks, võttes eeskuju kopskaladest ja angersägadest. Kalad hingasid läbi suu vett sisse ja lasid selle lõpuste kaudu merre tagasi, aga Vargovici kaelalõpused täitsid suu eesmärki. Tema tõelised lõpused jäid rinnakorvi alla, hulk poolkuukujulisi pilusid ribidest allpool.

      «Sinu kehasuurusega võrreldes,» seletas Cholok, «ei taga need lõpuseavad niisugust hingamistõhusust nagu palju dramaatilisemad muutused…»

      «Nagu Asukatel?»

      «Ma ju ütlesin, ma ei tea sellest midagi.»

      «Pole tähtis.» Ta surus lõpuseklapid kinni ja jälgis kõigest kerge iiveldusega, kuidas need välja hingates kortsu tõmbusid. «Kas me oleme lõpetanud?»

      «Veel viimane vereanalüüs,» lausus naine. «Et veenduda, kas kõik töötab. Siis võid koos kaladega ujuda.»

      Kui Cholok oli keskendunud oma konsoolile, ümbritsetud Vargovici kõri kujutavast kahvatust entoptikast, küsis mees: «Kas relv on sinu käes?»

      Cholok noogutas äraolevalt, avas sahtli ja otsis sealt kaasaskantava meditsiinilaseri. «Pole suurem asi,» tähendas ta. «Võtsin võimsusepiiraja maha, aga sa peaksid sellega silmi tabama, et kedagi tõsiselt vigastada.»

      Vargovic võttis laseri kätte ja uuris nuppe selle siledal varrel. Siis haaras ta Choloki peast, keeras naise enda poole ja uputas tema näo laseri sinisesse kiirgusse. Kõlas kaks järjestikust plaksatust, kui teadlase silmamunad aurustusid.

      «Kas niimoodi?»

      * * *

      Ülejäänuks piisas tavalistest skalpellidest.

      Ta pesi vere maha, pani riidesse ja lahkus kliinikust üksi, et minna mitu kilomeetrit läbi linna Cadmus-Asteriuse kitsasse tippu. Kuigi tänavatel liikus palju lõpuselisi, enamasti vabatahtlikke täielike Demanarhia õigustega, ei jäänud ta kauaks avalikku kohta. Paari minutiga jõudis ta kõhrest seintega hooldustunnelite turvalisse võrgustikku, kus käisid ainult tehnikud, robotid ja teised lõpuselised töölised. Varalahkunud Cholokil oli õigus: õhku oli nüüd raskem hingata, see tundus liiga hõre.

      «Demanarhia turvateadaanne,» pinises külm masinlik hääl seinas. «Meditsiinisektoris on toimunud mõrv. Kahtlusalune võib olla relvastatud lõpusetööline. Läheneda äärmise ettevaatusega.»

      Nad olid Choloki leidnud. Tema tapmine oli riskantne. Aga Gilgamesh eelistas kõik sillad põletada, et ükski uinunud agent ei saaks neid reeta, kui nad enam kasulikud polnud. Vargovic mõtiskles, et tulevikus oleks parem kasutada mürki, mitte otsest hukkamist. Ta otsustas seda raportis mainida.

      Ta astus viimasesse käiku enne veelüüsi, kuhu ta jõuda tahtis. Käigu kaugemas otsas istus kasti peal tehnik, kes kuulas stetoskoobiga midagi teisel pool juurdepääsupaneeli. Hetkeks mõtles Vargovic temast lihtsalt mööduda, lootes, et mees on töösse süvenenud. Ta lähenes paljastel lestalistel taldadel, mis tegid vähem lärmi kui äsja jalast võetud kingad. Siis noogutas mees endamisi, ühendas end kuulamiskohast lahti ja lõi luugi kinni. Ta haaras oma kasti, tõusis püsti ja ta pilk kohtus Vargovici omaga.

      «Sa ei peaks siin olema,» tähendas ta. Siis lisas ta peaaegu kaeblikult: «Saan ma sind aidata? Sind on äsja opereeritud, eks? Ma tunnen sinusugused alati ära, lõpused veel punetavad pisut.»

      Vargovic tõmbas krae kõrgemale, aga siis loobus, sest nii oli raskem hingata. «Püsi paigal,» käskis ta. «Pane kast maha ja ära liiguta.»

      «Issand, see olid sina, eks – see teadaanne?» lausus mees.

      Vargovic tõstis laseri. Pimestatud mees põrkas vastu seina ja pillas kasti maha. Ta oigas haledalt. Vargovic hiilis lähemale ja mees komistas skalpelli otsa. Mitte just kõige puhtam tapmine, aga sel polnud eriti tähtsust.

      Vargovic oli kindel, et peagi sulgeb Demanarhia kõik väljapääsud ookeani – kindlasti siis, kui tema viimane mõrv ilmsiks tuleb. Aga praegu olid lüüsid veel avatud. Ta astus õhuga täidetud kambrisse, kopsud vee järele janunemas. Tugeva survega joad täitsid ruumi, nii et peagi võis ta vett hingata ja mõtted selginesid. Välisluuk koorus aegamisi lahti, paljastades ookeani. Siin, mitu kilomeetrit jää all, oli vesi väga külm ja tohutu rõhu all, aga see tundus normaalne. Rõhk ja külmus näisid vaid keskkonna abstraktsete omadustena. Tema verd küllastasid glükoproteiinid, molekulid, mis muutsid külmumistemperatuuri vee omast madalamaks.

      Varalahkunud Cholok oli teinud head tööd.

      Vargovic hakkas just lahkuma, kui ukseavasse ilmus teine lõpusetööline, kes oma vahetuse lõpus linna tagasi pöördus. Spioon tappis naise tõhusalt ja sai kingiks soojustatud tuukriülikonna, mis oli mõeldud tööks ookeani külmemates osades. Ülikond põlvnes kaheksajalgadest ja jättis üle ta keha libisedes lõpuste jaoks avausi. Naine kandis infrapuna- ja sonarifiltriga prille ning kaasaskantavat allveeskuutrit. Seadeldis meenutas lahatud looma ikka veel tuksuvat südant, mille poolläbipaistva pinna all liikusid tumedad veenid ja närvid. Aga seda oli lihtne kasutada: Vargovic sättis mootori maksimaalvõimsusele ja eemaldus kiiresti Cadmus-Asteriuse madalamatest korrustest. Isegi Europa ookeani suhteliselt puhtas vees oli nähtavus kehv. Ta poleks üldse midagi näinud, kui kõik linna korrused poleks olnud eredalt valgustatud. Sellele vaatamata piirdus nähtavus poole kilomeetriga ja Cadmus-Asteriuse kõrgemad osad uppusid kuldsesse hägusse ning kasvavasse pimedusse. Kuigi linna sümmeetriat rikkusid mõned esiletungivad osad ja juurdeehitised, oli koonusjas põhikuju silmaga nähtav ja see lõppes kõige kitsamas osas suudmega, mis ookeani sisse imes. Koonust ümbritses kaaviarimustade ujukmullide hämu. Talle meenusid hüperteemandi killud peopesades. Kui Cholokil oli õigus, võisid Vargovici omad selle kuidagi vett läbilaskvaks muuta, fullereenikangast piisavalt hõrendada, et sfääride ujuvus hävitada. Selleks vajaliku aine võis ookeani toimetada jäädläbistavate rakettidega. Tükk aega hiljem – üksikasjad Vargovici ei huvitanud – hakkaksid Demanarhia linnad omaenda raskuse all ägama. Kui relv töötaks piisavalt kiiresti, ei jääks neil isegi aega reageerida. Linnad langeksid jääkihist allapoole ja upuksid mustavate kilomeetrite sügavusse all ootavasse ookeani.

      Ta ujus edasi.

      Cadmus-Asteriuse lähedal tõusis talle vastu Europa kivine sisemus. Ta oli kolm-neli kilomeetrit põhja poole liikunud ja võrdles Demanarhia lõpusetööliste paigaldatud ohutulede valguses nähtavat topograafiat mällu talletatud kaartidega. Lõpuks leidis ta ühe silikaatkivimi künka. Kõrgendiku taga oli kitsas eend, millele oli kukkunud umbes tosin väikest rahnu. Üks oli teistest punakam. Vargovic kinnitas end eendi külge ja tõstis punase kivi üles. Tema sõrmeotste soojus äratas uinunud bioelektrivõrgu. Kivisse ilmus ekraan, mille täitis Mišenka nägu.

      «Jõudsin õigel ajal,» lausus Vargovic ja vee moonutuse tõttu kõlas ta hääl veelgi võõramalt. «Eeldan, et oled valmis?»

      «Probleem,» vastas Mišenka. «Kuradi suur probleem.»

      «Mis on?»

      «Lahkumispunkt on kompromiteeritud.» Mišenka – õigemini tema kivile kuvatud simulatsioon – ennetas Vargovici järgmist küsimust: «Paari tunni eest saatis Demanarhia jää peale meeskonna, pealtnäha saatjat parandama. Aga nad katavad täpselt seda kohta, kus kavatsesin sind peale võtta.» Ta tegi pausi. «Sa ikka, ee, tapsid Choloki, eks? Tähendab, mitte lihtsalt ei vigastanud?»

      «Sa räägid professionaaliga.»

      Kivi jäljendas üsna veenvalt Mišenka valugrimassi. «Siis ta töötas ikkagi Demanarhia heaks.»

      Vargovic lehvitas kivi ees käega. «Ma sain selle, mille järele tulin, eks?»

      «Midagi sa said jah.»

      «Kui see pole see, mis Cholok ütles, saavutas ta ainult oma surma.»

      «Ikkagi…» Mišenka näis hetkeks mõttesse vajuvat, aga loobus siis. «Kuule, Vargovic, meil olid varukoordinaadid kokku lepitud. Kobi parem sinna.» Ta irvitas. «Loodan, et ujud kiiremini kui Maunciple.»

      * * *

      See jäi kolmkümmend kilomeetrit