Talv Lissabonis. Antonio Muñoz Molina

sest selles muusikas oli tagaajamist ja hirmu, ja kõik asjad, mis mulle seal aimusid, seal või iseendas, kätkesid selles ühesainsas sõnas, „Birma“, ja Billy Swanni venitamises, kui ta seda manas nagu ettekuulutust: Birma, mitte see riik, mille võib kaardilt või entsüklopeediast üles otsida, vaid see kale heli, see loits; ma kordasin neid kahte silpi ja neist kostsid – trummilöökide rütmis, mis laulus kaasa tagusid – teised sõnad mingis ammuses keeles, mis olid jäädvustatud robedatel kivisammastel ja savitahvlitel, liiga hämarad sõnad, mida ei olnud võimalik pühadust teotamata dešifreerida.

      Muusika oli vait jäänud. Kui ma püsti tõusin, et plaat uuesti mängima panna, avastasin ilma erilise üllatuseta, et pea käib kergelt ringi ja ma olen purjus. Laua peal džinnipudeli kõrval seisis kirjapakk selle tardunud kannatlikkusega, millega seisavad unustatud asjad. Ma harutasin lahti sõlme, mis seda koos hoidis, ja enne kui ma kahetseda jõudsin, kukkusid kirjad mul juba käest laiali. Ma vaatasin neid ilma lahti tegemata, uurisin templite kuupäevi, linna nime, Berliin, kust need saadetud olid, muutusi tindi värvis ja käekirjas ümbrikutel. Üks kiri, kõige viimane, ei olnud posti teel saadetud. Sellele oli kiiruga Biralbo aadress kirjutatud ja margid kleebitud, aga need olid puutumata. See kiri oli palju õhem kui kõik teised. Kusagil järgmise džinni poole peal sain võitu taktitundest mitte sisse vaadata. Seal ei olnud midagi. Lucrecia viimane kiri oli tühi ümbrik.

      III peatükk

      Me ei kohtunud mitte alati Metropolitanos või tema hotellis. Kui ta mulle kirjad andis, läks tegelikult hea hulk aega, enne kui me uuesti nägime. Justkui oleksime mõlemad tajunud, et tema žestiga olime langenud ülemäärasesse vastastikkusse usaldusse, mida oli võimalik tasandada ainult sellega, et me paar nädalat ei kohtu. Mina kuulasin Billy Swanni plaati ja silmitsesin vahetevahel ükshaaval piklikke ümbrikke, lahti rebitud sellise kannatamatusega, milles enam ei oleks igatahes olnud võimalik Biralbot ära tunda, ja peaaegu kordagi ei tundnud ma kiusatust kirju lugeda, oli isegi päevi, kui ma nad lugemist ootavate raamatute ja ajalehtede segadikus täiesti ära unustasin. Aga piisas vaadata seda hoolega maalitud ilukirja ja laiali läinud lillat või sinist tinti ümbrikutel, kui mulle tuli meelde Lucrecia, võib-olla mitte see naine, keda Biralbo armastas ja kolm aastat ootas, vaid teine, see, keda mina olin mõnikord San Sebastiánis näinud, Floro Bloomi baaris, rannapromenaadil või tamarindipuiesteel, hajevil olekus, mis oli ometi täpselt kalkuleeritud, tähelepaneliku naeratusega, mis ignoreeris sind täielikult ja samal ajal valas ilma mingi põhjuseta üle vankumatu sooja poolehoiuga, nagu ei oleks tal sinust sooja ega külma või siis nagu oleksid täpselt see inimene, keda ta just sellel hetkel näha ihkas. Ma mõtlesin, et oli olemas teatud ähmane sarnasus Lucrecia ja selle linna vahel, kus Biralbo ja mina olime temaga tuttavaks saanud, seesama ekstravagantne, mõtteta tüünus, seesama soov näida ühekorraga sõbralik ja võõras, see valeõrnus Lucrecia naeratuses ja loojuva päikese roosakas helgis lahe loiul vahul ja tamarindikobaratel.

      Ma nägin teda esimest korda Floro Bloomi baaris, võib-olla oli see samal õhtul, kui Billy Swann ja Biralbo koos mängisid. Minu õhtud lõppesid tol ajal regulaarselt Lady Birdis, kantuna mingist udusest veendumusest, et seal käib neid harva tõeseks osutuvaid naisi, kes oleksid nõus minuga magama, siis kui viimastegi baaride tulede kustudes iha koos koiduvalguse saabumisega edasilükkamatuks kasvab. Kuid tol õhtul oli mul natuke konkreetsem eesmärk. Ma pidin kokku saama Bruce Malcolmiga, keda teatud kohtades kutsuti Ameeriklaseks. Ta oli paari välismaa kunstiajakirja korrespondent ja, nagu mulle räägiti, tegeles maalide ja antiikesemete illegaalse väljaveoga. Minul oli tol ajal finantsidega üsna kitsas käes. Mul olid kodus mõned maalid, sellised üdini sünged, religioosse sisuga, ja üks sõber, kes oli ise umbes samasugustes raskustes olnud, ütles mulle, et ameeriklane Malcolm võiks need hea hinnaga ära osta ja dollarites maksta. Ma helistasin talle, ta tuli minu juurde, uuris pilte luubiga, nühkis kõige tumedamaid kohti mingis alkoholilõhnases olluses immutatud vatiga. Ta rääkis lõunaameerikapärast hispaania keelt ja ta hääl oli kime ja veenev. Ta pildistas maalid hoolikalt üles, sättides need lahtise akna alla, ja mõne päeva pärast helistas ja ütles, et on valmis maksma nende eest tuhat viissada dollarit, seitsesada üleandmisel, ülejäänu siis, kui tema äripartnerid või bossid, kes asusid Berliinis, on need kätte saanud.

      Ta leppis minuga kokku kohtumise Lady Birdis, et raha üle anda. Ühes kõrvalises lauas andis ta mulle seitsesada dollarit kasutatud rahatähtedes, mille ta enne Victoria-aegse pangaametniku aeglaste liigutustega üle luges. Ülejäänud kaheksatsadat ei näinud minu silmad iial. Tõenäoliselt oleksin nii või teisiti petta saanud, isegi kui ta oleks sõna pidanud, aga sellest on mul juba ammu ükskõik. Tähtsam on see, et tol õhtul ei tulnud ta Lady Birdi üksi. Temaga oli kaasas pikk ja väga kõhn tütarlaps, kes kõndides hoidis keha kergelt ettepoole kaldu ja naeratades välgutas lumivalgeid, veidi hõredaid hambaid. Tal olid sirged täpselt õlgadeni ulatuvad juuksed, laiad, isegi lapselikud põsesarnad ja veidi ebakorrapärane ninajoon. Ma ei tea, kas ma mäletan teda nii, nagu ma teda tol õhtul nägin, või on mul teda kirjeldades silme ees üks neist fotodest, mille ma leidsin Biralbo paberite vahelt. Nad seisid minu ees, seljaga lava poole, kus muusikuid veel ei olnud, ja Malcolm, Ameeriklane, võttis tal kõhklematu omanikutunnet ja uhkust väljendava liigutusega käsivarrest kinni ja ütles mulle: „Ma tahan sulle tutvustada oma naist Lucreciat.“

      Kui ameeriklane rahalugemisega valmis sai, jõime tehingu õnnestumise terviseks, nagu tema seda kahtlustäratava rõõmsameelsusega nimetas. Minul oli kahekordselt häiriv tunne, et mind on petetud ja et ma olen sattunud mingisse filmi, ilma et mulle oleks enne piisavalt juhtnööre antud, aga see tunne tuleb mul tihti, kui ma võõrastega joon. Malcolm rääkis ja jõi palju, vangutas pead minu sigarettide peale, jagas nõuandeid, kuidas pilte hankida ja suitsetamist maha jätta, asja tuum olevat isikliku tasakaalu leidmises, ütles ta suitsu näo eest eemale lehvitades laia naeratusega ja kirjutas mulle salvrätile mingite ravipastillide nime, mis pidid nikotiini asendama. Lucrecia klaas seisis puutumatult tema ees laual. Mulle tundus, et ta on võimeline jääma haavamatuks, täpselt iseendasuguseks ükskõik kus ta ka ei viibiks, aga ma pidin oma muljet korrigeerima, kui Biralbo hakkas klaverit mängima. Nad mängisid Billy Swanniga kahekesi: kontrabassi ja löökriistade puudumine andis nende muusikale, nende üksildasele olemisele seal Lady Birdi kitsukesel laval mingi hüljatuse ja abstraktsuse tunde, nagu kubistlikul joonistusel, mis on tehtud ainult pliiatsiga. Nüüd tuleb mul meelde – aga sellest on viis aastat –, et tegelikult ma ei pannudki tähele, et muusika oli pihta hakanud, enne kui Lucrecia pööras meile selja, et näha saali tahaossa, kus kaks meest veiklevas sigaretisuitsus hämaruses mängisid. See oli ainult üks liigutus, salaline vilgatus, kiire nagu välgusähvak, nagu peeglis kogemata kohatud pilk. Kehevil viskist ja mõttest, et mul on taskus seitsesada dollarit – tol ajal tundus vähegi märkimisväärsem summa mulle lõpmatu suurena, pani mind igal nurgal taksosid võtma ja kalleid napse tellima –, proovisin ameeriklase lahke joobnud naeratuse saatel Lucreciaga juttu sobitada, aga hetkel, kui muusika mängima hakkas, pööras ta ringi, nagu poleks Malcolmi ja mind olemaski, surus huuled kokku, põimis oma pikad sõrmed ümber põlvede, lükkas juuksed näolt. Malcolm ütles: „Mu naine on muusikast väga sisse võetud,“ ja valas pudeli minu ilma jääta klaasi tühjaks. On vägagi võimalik, et see pole täielikult tõsi, võib-olla Lucrecia ei pööranud minult pilku kõrvale, kui me ühtäkki Biralbot kuulsime, aga ma tean, et siis juhtus temaga muutus, mida me Malcolmiga mõlemad ühekorraga märkasime. Midagi toimus, mitte seal laval, kus Biralbo käed klahvidele sirutas ja Billy Swann, veel vaikides, tseremoniaalse aeglusega trompeti tõstis, vaid nende vahel, Lucrecia ja Malcolmi vahel, laua ümber, kus klaasid nüüd ununenult seisid, selles vaikuses, millest ma püüdsin äkitselt kohatult mõjuva juuresviibijana mitte välja teha.

      Lady Birdis oli palju rahvast ja kõik plaksutasid, ja paar põrandal põlvitavat fotograafi piirasid oma välklampidega Billy Swanni. Floro Bloom, nagu skandinaavia härjapõlvlane – ta oli paks, blond, rõõmsameelne, väikeste siniste silmadega –, naaldus oma võimsa gabariidiga baariletile ja meie, Lucrecia, Malcolm, mina ise, süvenesime ilma suurema eduta muusikasse: me olime ainukesed, kes ei plaksutanud. Billy Swann pühkis taskurätiga otsaesist ja ütles midagi inglise keeles, lõpus kõhistas mingi obstsöönsuse üle naerda, mille peale uuesti tagasihoidlikult plaksutati. Suud peaaegu vastu mikrofoni surudes, väsinud häälega, tõlkis Biralbo teise jutu ja teadustas