Langevate tähtede serenaad. Adena Sepp

sügiseni on veel terve kuu aega ja miks ma siis ei peaks sellega nõustuma? Kas minu abikaasa…” Karolina rõhutas seda eriliselt, matkides ämma hääletooni, „… pidas minuga eelnevalt nõu, kui oma kursuse kokkutulekule läks? Ta lihtsalt ütles, et läheb ja kõik.”

      „Ta on meesterahvas ja see on hoopis midagi muud, neil olid seal koos kõrgharitud inimesed… Juhtumisi olen kuulnud, et teil käib seal kokkutulekutel ainult üks litsi löömine.”

      Karolina ei viitsinud rohkem midagi seletama hakata. Luule pidi alati õelutsema ja kõiges üksnes üleaisalöömist nägema ja rõhutama, et Madis on lõpetanud ülikooli ja seega on ka kõik tema kursusekaaslased kõrgharidusega. Olgugi et mitu temagi kunagist klassikaaslast olid kõrgharidusega ja intelligentsed inimesed, on tema vähemalt ämma silmis hariduselt madalamal tasemel ja küllap jääb tal ämma arvates ka intelligentsusest puudu. Egas haridus alati ka haritust taga, see oleneb ikka rohkem inimesest enesest. Karolina keeras Luulele otsustavalt selja, läks oma tuppa ja sulges kindlalt enda järel ukse. Oli ju ilmselge, et kohe haarab ämm telefoni järele ja helistab Madisele ning keerutab sellest kokkutulekust ja temastki valmis ühe paraja umbluu, millest annab pärast tõde välja selgitada.

      Miks just tal pidi sellise ämmaga „vedama”? Vanemal õel Katarinal on lausa superämm, kuid temal on nagu „haige hammas”, mis pidevalt valu tehes märku annab, et ta on sul ikka olemas. Peale kõige muu on tema ämmakesel ka paganama hea kõrvakuulmine. Senni oli rääkinud üpriski valjusti ja ta ei taibanud telefonitoru tugevasti vastu kõrva suruda, seega kuulis ämm kogu nende vestluse kööki ära. Või juhtumisi? Kindlasti hoidis isegi hinge kinni, et ükski sõna kuulmata ei jääks.

      Jah, ja las kuuleb pealegi. Rohkem ta Luulel end mõjutada ei lase. Eelmisele kokkutulekule jäigi suuresti just tema pärast minemata. Ta oli kukkunud hurjutama ja Madist üles ässitama, et abielunaine ei peaks ilma oma meheta sellistele kokkutulekutele minema. Tema nooruses käis abielurahvas ikka koos üritustel ja üldse mine tea, millega sellised kokkutulekud lõppeda võivad, nüüd ju noorsugu puha amoraalse käitumisega ja seega minnakse iga vastutulijaga kohe voodisse. Eks igal ajastul ole oma moraal ja tavad, kuid kas nüüdsed noored ikka nii hukas on, et neid enam üldsegi usaldada ei saa. Ja miks on Luule arvates meestel suuremad õigused kui naistel? Abielu püsibki suuresti koos vastastikusel usaldusel. Karolina oli Madist alati usaldanud, miks siis nüüd Luule tema suhtes nõnda kõhklusi külvab?

      Meenus veel, et just tol päeval oli Luulel olnud plaanis Kihelkonna surnuaiale vanemate hauale minna ja kuna juba seal kandis oldi, siis ühtlasi ära käia ka oma sünnikodus õel külas.

      Ja jällegi oli Madis emaga nõustunud, et noh, kas Karolina ikka peab sinna kokkutulekule nii väga minema, kui emal juba plaanid tehtud ja lapsedki tahaksid kaasa tulla.

      Varem ei olnud neil selliseid probleeme, kuid nüüd sehkendas Madis nagu poisike nohistades närviliselt maja ja õue vahet käia ja ämmagi etteheitev pilk oli liigagi süüdistavalt temal peatunud, et näed nüüd, mida sa teed, mees mures ja hing vaevas. Nii oligi Karolina loobunud, sest kodurahu oli üle kõige ning tegelikult polnud ta tol korral olnud südames valmis taas oma endiste klassikaaslastega kohtuma, eriti Mihkliga.

      Huvitav, kas Mihkel üldsegi käis eelmisel kokkutulekul? See küsimus sähvatas Karolinale endalegi ootamatult pähe, sest Mihklist polnud ta juba nii ammu mõelnud ja kahetses nüüd, et polnud Sennilt küsinud, kes olid siis eelmisel korral kokkutulekul käinud. Nagu kusagilt kaugelt ilmusid taas ta mällu pildid kooliajast.

      3

      Jalgrattakummid sahisesid kruusaklibusel teel ja sõidust tekkinud kerge tuulevirve sasis ta hobusesabasse seatud juukseid ning lühike seelik tükkis pedaale sõtkuvaid jalgu liialt paljastama. Teeäärsetes põõsastes vidistasid metslinnud ja taamal põllu kohal lõõritas oma suverõõmu taeva poole lõoke. Kõik see oleks pidanud ta südame hõiskama panema, kuid mida lähemale ta koolimajale jõudis, seda tugevamalt tundis, kuidas ärev raskus hinge hiilis.

      Koolimaja uks avanes vaikse kääksatusega ning tühjas koridoris kaikusid tema vaiksed sammud liigagi valjult ja kumedalt või tundus see üksnes nii, sest esimest korda kogu koolis oldud aja jooksul tundusid äkki need seinad ja isegi vana paekivitrepp kuidagi vaenulikud. Karolina oli meelega tulnud siia just enne koolimaja uste lukustamist, ta lihtsalt ei soovinud kohata ühtegi oma klassikaaslast ega ka õpetajat. Ta teab, et õnneks istub õpetaja praegu teisel korrusel õpetajate toas ja ootab kindlasti, millal kell kukub, et siis alla tulla, uksed lukustada ja koju kiirustada, nii et ajastus oli täpselt valitud.

      Teadetetahvlile üles riputatud matemaatikaeksami tulemustele pilgu heitnud, silmaski ta kohe oma nime taga puudulikku hinnet ja seega oli selge, et sisetunne polnud teda petnud. Ometigi oli püsinud väike lootuskiireke, et ehk eelaimus veab teda alt ja ehk ta siiski venitas kuidagi kolme välja. See oli olnud jube kogemus, kui äkki keset eksamit oli ta ajju numbrite suhtes nagu tõkestus tekkinud, ükski valem ega ükski tehe ei tulnud enam meelde. Ta põrnitses numbreid ja tegi ka arvutusi, kuid täiesti suvaliselt. Viies oma ülesannetelehte õpetaja lauale, oli olnud tunne, nagu kõnniks ta tol hetkel Kolgata teed, kuna oli arvanud, et sel lehel ei ole piisavalt õigeid vastuseid, kuid ometigi oli olnud lootus, et ehk äkki siiski…

      Ainult riivamisi libises pilk üle nimekirja ja kuigi ta märkas, et ka Kajal oli mitterahuldav hinne, ei olnud see talle mingiks lohutuseks. Teiste hinded teda enam ei huvitanud. Vägisi läksid silmad veekalkvele ning Karolina tõmbas kähku käeseljaga põsele veerenud pisarad ära. Kiiresti rändas pilk selja taha, nagu peljates, et äkki võiks keegi teda siin vesistamiselt tabada. Ometi oli see tobe mõte, sest keegi poleks saanud tühjas majas talle märkamatult läheneda.

      Karolina kiirustas koolimajast välja, äkki oli tal nii raske selles vanas majas viibida, kõik tundus nii ebaõiglane ja ülekohtune.

      Tema jaoks on nüüd kõik lõppenud. Meditsiinikooli minek jääbki vaid unistuseks, sest järeleksamit saab sooritada alles augustis ning selleks ajaks on kõik vastuvõtud koolidesse lõppenud. Üks tobe puudulik hinne tõmbas kriipsu peale kõigile tema soovidele ja plaanidele. Miks küll on asjad korraldatud nii inimvaenulikult, miks pole võimalik järeleksameid kohe uuesti teha. Suve läbi peaks ta kordama õpitut, et siis kindlasti sügiseks targem olla… Rumalus, pisut targem võid küll olla, kuid mis sellest enam kasu? Ei pääse ju enam sinna kooli, kus sa kogu hingest õppida oleksid soovinud. Muidugi, kuhugi kutsekasse ehk võid veel koha leida, kuid see oleks olnud vaid sunnitud valik. Kas siis tõesti ei võiks praegu kohe lubada tal proovida? Karolina teab, et teist korda mõistus nii kinni ei kiiluks ja ta sooritaks eksami nüüd vähemalt rahuldavale. Miks küll ometi see matemaatika tema ajudesse pidama ei jää? Teiste ainetega tal ju erilisi raskusi pole, isegi mitte keemiaga, mida seal koolis vist kõige rohkem vaja läheks. Üldse, mida oleks tal meditsiinikoolis matemaatikaga teha? Haavu siduda, süste teha ja ravimeid anda – selleks ei lähe vist matemaatikatehteid vaja…

      Taas sahisesid rattakummid ja endist viisi vidistasid linnud ning lõõritas lõoke. Karolina sõitis ja nuttis hääletult ja kokkusurutud huultega. Kohe kindlalt jääb tal ära lõpupidu ja seega jääb ära ka viimane klassikaaslastega koos olemine. Ta ei suudaks vaadata õnnelikke klassikaaslasi oma lõputunnistusega, kuna tema ju nende kõrval seista ei saaks…

      Äkki tungis valus nuuksatus üle ta huulte – ta pidi ju maha matma ka hinges püsinud lootuse, et ehk vähemalt lõpupeol tantsib ta viimaks ometi Mihkliga. Tervelt pool aastat oli ta pidanud seda ootama ja ta oli otsustanud, et kui Mihkel teda tantsima ei kutsu, siis teeb ta selle sammu ise, lõpuvalss peab kindlasti kuuluma neile kahele. Mihkli mõtetest ja tunnetest ta muidugi täpselt ei tea, kuid enda kohta võis ta kindlalt öelda, et oli taas Mihklisse lausa kõrvuni armunud. Just nimelt taas, sest nende esimene ja tol korral vist vastastikune armumine oli olnud viiendas klassis. Lapsemeelsetena olid nad äkki teineteise läheduses midagi kummalist tundnud ja põgusad salajutuajamised olid olnud nii toredad.

      Kevadiselt soojadel ilmadel oli Karolinale suurel vahetunnil meeldinud hetkeks lipata koolimaja taga asuva tiigi äärde, et seal vana paju all segamatult raamatut lugeda, ja sealt oli Mihkel ta kord juhuslikult avastanud. Häbelikuna oli ta küsinud, kas ta võib koos Karolinaga konnade krooksuvat serenaadi kuulata. Karolinat oli see südamest naerma