Valetamise mäng. Ruth Ware

      Valetamismäng

      Kõik tuleb tagasi nii teravalt ja elavalt nagu mere lõhn ja kajakate kisa Reachi kohal ja ma ei suuda uskuda, et olin selle peaaegu unustanud – unustanud Kate’i voodi kohal rippuva krüptiliste märkidega kaetud Kate’i välja mõeldud keeruka süsteemiga arvestuslehe. Nii palju uue ohvri eest. Nii palju täieliku hanekstõmbamise eest. Lisapunktid keerukate üksikasjade või selle eest, kui õnnestus kedagi sellist ninapidi vedada, kes sind peaaegu bluffimises oli süüdistanud. Ma polnud sellele aastaid mõelnud, aga mingil moel olin kogu aeg edasi mänginud.

      Ohkan ja vaatan imeva Freya rahulikku nägu, tema täielikku hetkele pühendumist. Ja ma ei tea, kas suudan seda teha. Ma ei tea, kas suudan tagasi minna.

      Mis juhtus, et Kate meid nii äkki ja nii pakiliselt keset ööd kutsus?

      Suudan mõelda ainult ühte asja … ega suuda seda uskuda.

      Telefon piiksub viimast korda just siis, kui rong Saltenisse jõuab; tõmban aparaadi taskust, arvates, et Kate kinnitab, et tuleb vastu. Aga see pole tema. See on Thea.

      Tulen.

      Saltenis on perroon peaaegu tühi. Kui rongimüra kaugusse kaob, saabub taas maakoha vaikus ja kuulen Salteni suviseid hääli – ritsikate siristamist, linnulaulu, kombaini kaugel põllul. Kui ma vanasti siia saabusin, ootas meid alati Salteni kooli mereväe- ja jääsinistes toonides mikrobuss, Nüüd on parklas ainult kuum tolm ja tühjus, aga ei ühtki hingelist, isegi Kate’i mitte.

      Veeretan Freya perroonilt alla, rasked kotid ühel õlal, ja mõtlen, mida teha. Kate’ile helistada? Oleksin pidanud kellaaega täpsustama. Oletasin, et ta sai mu sõnumi kätte, aga äkki oli tal telefon tühi. Lauatelefoni veskis nagunii ei ole ega ühtki muud numbrit, mida proovida.

      Panen vankrile piduri peale, võtan telefoni, et sõnumeid kontrollida ja kella vaadata. Toksin parasjagu koodi sisse, kui kuulen kitsal teel mootori möirgamist, pööran ringi ning näen autot parklasse keeramas. Lootsin näha pingisarnaste istmetega hiiglaslikku kurikuulsat Land Roverit, millega Kate seitse aastat tagasi Fatima pulma tuli, Vari kõrvalistmel, pea aknast väljas ja keel ripakil. Aga ei. See on takso. Hetkeks pole ma päris kindel, kas see ikka on Kate, aga siis näen teda tagumise uksega askeldamas, mu süda jätab löögi vahele ning korraga pole ma enam riigiametnik, jurist ega ema. Olen lihtsalt tüdruk, kes mööda perrooni oma sõbranna juurde jookseb.

      „Kate!“

      Ta on täpselt samasugune. Samad peened kondised randmed, samad pähkelpruunid juuksed ja meekarva nahk, nina ikka ülespidi ja tedretähniline. Ta juuksed on nüüd pikemad ja kummiga kokku tõmmatud ning silmade ja suu ümber on peened jooned, aga muidu on ta ikka seesama Kate, minu Kate, ja kui me kallistame, hingan sisse temale iseloomulikku lõhna, segu sigarettidest, tärpentinist ja seebist – täpselt sellist, nagu mäletan. Vaatan teda veidi kaugemalt ja avastan, et kõigest hoolimata naeratan totakalt.

      „Kate,“ korrutan tobedalt ja ta haarab mu taas kaissu ja pigistab, nii et kondid ragisevad.

      Aga siis kuulen nuuksatust ja meenub, kes ma olen, milline inimene minust on saanud – ja mis kõik vahepeal juhtunud on.

      „Kate,“ ütlen taas ja ta nimi kõlab mu keelel nii õigesti. „Kate, saa tuttavaks, minu tütar.“

      Tõmban päikesevarju eemale, haaran sipleva tigeda puntra sülle ja sirutan Kate’i poole.

      Hirmunud ilmega võtab Kate ta oma kätte ja siis kerkib ta kõhnale elavale näole naeratus.

      „Sa oled ilus,“ ütleb Kate Freyale ning ta hääl on just sama pehme ja kähe, nagu mäletasin. „Just nagu su emagi. Ta on väga armas, Isa.“

      „On ju?“ Vaatan, kuidas Freya segaduses üles Kate’i poole vaatab, sinised silmad teistesse sinistesse silmadesse kinnitunud. Ta sirutab pontsaka käe Kate’i juuste poole, kuid peatub siis valgusest võlutuna. „Tal on Oweni silmad,“ ütlen. Lapsena soovisin endale alati siniseid silmi.

      „Tule nüüd,“ ütleb Kate viimaks Freyale, mitte mulle. Ta võtab tüdrukul käest kinni, silitab siidist pontsakat pihku ja lohukestega sõrmenukke. „Hakkame minema.“

      „Mis su autoga juhtus?“ küsin takso poole jalutades. Freya on Kate’i süles ja mina lükkan kotte täis vankrit.

      „Ah, läks jälle katki. Oleksin lasknud ära parandada, aga mul pole raha nagu tavaliselt.“

      „Oh, Kate.“

      Oh, Kate, millal sa endale ometi normaalse töö otsid, võiksin küsida. Millal veski maha müüd ja kolid kuskile, kus inimesed su tööd hinnata oskavad, nii et sa ei sõltu suvalistest turistidest, kes tahavad Saltenis puhkust veeta? Aga ma tean vastust. Mitte kunagi. Kate ei lahku Loodete veskist iial. Ega Saltenist.

      „Tagasi veskisse, daamid?“ hüüab taksojuht aknast ja Kate noogutab.

      „Aitäh, Rick.“

      „Ma panen käru pagasiruumi,“ ütles taksojuht välja ronides. „Kas see kokku käib?“

      „Jah.“ Hakkan jälle kinnitustega mässama ja märkan siis: „Neetud, unustasin turvahälli maha …“

      „Ah, meil pole siin politseid,“ ütleb Rick hooletult ja lööb pagasiluugi kokkupandud käru kohal kinni. „Aint Mary poiss, ja tema ei hakka minu reisijaid ahistama.“

      Ma pole mitte politsei pärast mures, aga nimi tuleb kuidagi tuttav ette.

      „Mary poiss?“ vaatan Kate’i poole. „Ega see Mark Wren ole?“

      „Tema ise,“ vastab Kate kõvera naeratusega, nii et suu ühelt poolt viltu kisub. „Nüüd seersant Wren.“

      „Ma ei usu, et ta nii vana on.“

      „Ta oli meist vaid paar aastat noorem,“ kuulutab Kate ja taipan, et tal on õigus. Kolmkümmend on piisav vanus, et politseinik olla. Aga ma ei suuda kujutleda Mark Wreni kolmekümneaastase mehena – mõtlen temast ikka kui udemeis ülahuulega vinnilisest neljateistaastasest poisist, kes hoidis kühmu, et oma meeter üheksakümnest kogu varjata. Huvitav, kas ta mäletab veel meid. Kas ta mängu mäletab.

      „Vabandust,“ ütleb Kate, kui turvavöid kinnitame. „Hoia teda süles – ma tean küll, et see pole ideaalne lahendus.“

      „Sõidan ettevaatlikult,“ lubab Rick, kui rööpmelisest parklast kitsale teele keerame. „Pealegi on sinna vaid mõni kilomeeter.“

      „Üle soo veel vähem,“ lausub Kate. Ta pigistab mu kätt ning ma tean, et ta mõtleb kõikidele neile kordadele, kui me kahekesi üle soolasoo kooli ja tagasi läksime. „Aga sealt ei saa käruga läbi.“

      „Juuni kohta on ilm palav,“ lausub Rick seltskondlikult, kui ümber nurga pöörame ja puude vahelt välgatavad päikeselaigud, mis panevad mu näo kuumama. Pilgutan silmi, püüdes meenutada, kas võtsin päikeseprillid kaasa.

      „Kõrvetav,“ vastan. „Londonis polnud pooltki nii soe.“

      „Mis sind siia toob?“ Ricki pilk kohtub peeglis minu omaga. „Käisite vist Kate’iga koos koolis?“

      „See on tõsi,“ vastan. Ja vakatan. Mis mind siis siia tõi? Sõnum? Kolm sõna? Vaatan Kate’ile otsa ja mõistan, et praegu Ricki ees ei saa ta midagi öelda.

      „Isa tuli kokkutulekule,“ lausub Kate ootamatult. „Salteni kooli.“

      Pilgutan silmi ja Kate pigistab hoiatavalt mu kätt, kuid siis jõuame raudtee ülesõidukohale, auto rapub ja hüpleb rööbastel, pean lahti laskma, et kahe käega Freyat hoida.

      „Need Salteni kooli õhtusöögid on väga nooblid, olen kuulnud,“ sõnab Rick seltskondlikult. „Mu noorim tütar käib seal vahel ettekandjaks, et taskuraha teenida, ja ma olen igasuguseid asju kuulnud. Kanapeed, šampanja ja selline värk.“

      „Ma pole kunagi käinud,“ ütleb Kate. „Aga meil on lõpetamisest viisteist aastat möödas, sel aastal oleks sobilik minna.“

      Viisteist? Hetkeks