Valetamise mäng. Ruth Ware

e mäng

      Tol hommikul on Reach vaikne ja ääretu, helesinist taevast triibutavad lõheroosad pilved, madal meri vaid virvendab kerges tuules, seetõttu kõlab koera haukumine püssipauguna ning hirmutab õhku kiljuva ja tiirleva kajakaparve.

      Lustlikult mööda jõekallast kihutav koer lippab mööda kraavikallast, kus turritavate rohututtidega kaetud liivaluidetest saavad pillirooga mudasonnid, mille vesi jääb mageda ja soolase vahele, ning ehmatab lendu rüüdid ja tiirud.

      Kauguses seisab jaheda hommikutaeva taustal mere poole kalduval maapinnal rahulikult ainuke inimeste poolt loodud ehitis, Loodete veski, tume ja päevinäinud nagu tunnimees.

      „Bob!“ heliseb naise hääl üle haukumise, kui ta hingeldades koerale järele jõuda püüab. „Bob, sa igavene krants! Lase lahti! Ma ütlesin, lase lahti! Mis sa leidsid?“

      Kui naine lähemale jõuab, sikutab koer uuesti mudast väljaulatuvat eset ja püüab seda hammaste vahele saada.

      „Bob, sa räpane elukas, oled üleni mudane. Lase lahti. Issand, kas tõesti jälle surnud lammas?“

      Viimane kangelaslik tõmme ja koer koperdab tagurpidi tagasi, midagi lõugade vahel. Võidukalt ronib ta kaldast üles ja asetab eseme omaniku jalgade ette.

      Naine seisab tummaks löödult, koer jalge ees lõõtsutamas, ja siis laskub lahele vaikus nagu lähenev tõus.

      Esimene reegel

      Valeta midagi

      Kostab tavaline teksisõnumi heli, vaikne „piip-piip“, mis Owenit ei ärata ega oleks mindki äratanud, kui ma poleks juba ärkvel olnud ja pimedusse vahtides lamanud, rinnal nohisemas beebi, kes enam eriti ei söönud, aga lahti ka ei lasknud.

      Leban hetke vaikselt, mõeldes, kellelt sõnum küll olla võiks. Kes sellisel tunnil sõnumi saadab? Keegi pole ülevalgi … kui just Millyl juba tuhud ei alanud … Jumaluke, see ei saa ometi Milly olla? Lubasin, et võtan Noah enda juurde, kui ta vanemad Devonist õigeks ajaks pärale ei jõua, kuid ei mõelnud iial …

      Ma ei ulata oma kohalt päris hästi telefonini ning viimaks pistan väikese sõrme Freyale suunurka, haagin ta enda küljest lahti ning kiigutan piimast küllastunud beebit tasakesi seljal, kui ta silmad pahupidi pöörduvad, nagu oleks tüdruk pilves. Vaatan teda hetkeks, puudutan peopesaga ta väikest tugevat keha, tunnen, kuidas ta süda rinnus taob nagu lind puuris, kui ta unne vajub, ning sirutan siis telefoni järele, enda südamelöögid kergelt kiirenemas nagu tütre omade kerge kaja.

      Ekraanivalguses kissitades koodi sisse tippides käsin endal lollused lõpetada – Milly tähtaeg on alles nelja nädala pärast, ilmselt lihtsalt mingi spämm, näiteks kas olete juba mõelnud oma maksekindlustuse tagasimakset taotleda?

      Aga kui telefoni lõpuks avan, ei ole sõnum Millylt. Ja seal seisab vaid kolm sõna.

      Ma vajan teid.

      Kell on pool neli ja ma olen täiesti ärkvel, marsin köögis edasi-tagasi ja püüan summutada suitsuisu. Ma pole peaaegu kümme aastat ühtegi sigaretti tõmmanud, aga stressi ja hirmu korral tabab mind ikkagi suitsuisu.

      Ma vajan teid.

      Pole vaja isegi küsida, mida see tähendab, sest ma tean, nagu tean ka seda, kes selle saatis, kuigi ma numbrit ära ei tunne.

      Kate.

      Kate Atagon.

      Pelgalt ta nime kõla toob elavaid mälestusi – tema seebi lõhn, tedretähnid ta ninaseljal – kaneel ja oliiv. Kate. Fatima. Thea. Ja mina.

      Sulen silmad ja meenutan neid kõiki, telefon taskus ootab sõnumite saabumist.

      Fatima magab Ali kõrval, vastu mehe selga kerra tõmbunud. Tema vastus saabub kuue paiku hommikul, kui ta tõuseb, et Nadiale ja Samirile hommikusöök valmis teha ja lapsed kooli saata.

      Thea – Thead on raskem ette kujutada. Kui ta öises vahetuses töötab, on ta kasiinos, kus personalil on telefoni kasutamine keelatud ja telefon seisab vahetuse lõpuni kapis luku taga. Ilmselt lõpeb ta vahetus kell kaheksa hommikul. Siis teeb ta teiste tüdrukutega ühe napsi ja vastab alles siis, ärevuses edukast öös, mis oli täis mängureid, žetoonide ladumist, petiste ja elukutseliste hasartmängijate jälgimist.

      Ja Kate. Kate peab ärkvel olema – tema ju saatis sõnumi. Ta istub oma isa – nüüdseks tema enda – töölaua ääres akna all, kust avaneb vaade Reachile, mille vood koidueelses valguses helehalliks muutuvad, neilt peegelduvad pilved ja Loodete veski tume kogu. Suitsetab nagu ikka. Ta vaatab loodeid, lõputult muutuvat ja keerlevat vett, vaadet, mis ei muutu kunagi, aga on iga hetk erinev – just nagu Kate isegi.

      Ta pikad juuksed on näolt ära kammitud ning toovad esile peened luud ja kortsud, mis kolmkümmend kaks aastat tuult ja merd on silmanurkadesse jätnud. Kate’i sõrmed on õlivärvised, see on tunginud sügavale küünenahkadesse ja küünte alla, ning ta silmad on tumesinised, sügavad ja hoomamatud. Ta ootab meie vastuseid. Aga ta teab nagunii, mis me vastame – seda, mida alati oleme öelnud, kui selle kolmesõnalise sõnumi saame.

      Tulen.

      Tulen.

      Tulen.

      „Tulen,“ hüüan ülakorrusele, kust Owen läbi Freya unise protestinutu midagi hüüab.

      Kui magamistuppa jõuan, marsib Owen, Freya süles, edasi-tagasi, endal põsed alles unesoojad ja padjatriibud näos.

      „Anna andeks,“ ütleb ta haigutust maha surudes. „Püüdsin teda rahustada, aga ta ei teinud väljagi. Tead küll, milline ta näljasena on.“

      Rooman voodisse ja lükkan end tagurpidi patjadele, kuni istun seljaga vastu voodiotsa ning Owen ulatab mulle punase näoga nördinud Freya, kes heidab mulle ühe solvunud pilgu ning sukeldub siis väikese rahuloleva norsatusega rinna kallale.

      Saabunud vaikuses kostub vaid ahneid imemishelisid. Owen haigutab veel kord, sasib juukseid, vaatab kella ja hakkab siis aluspesu selga tõmbama.

      „Tõused üles?“ uurin üllatunult. Mees noogutab.

      „Võin sama hästi kohe tõusta. Pole mingit mõtet uuesti magama heita, kui pean nagunii seitsmest tõusma. Neetud esmaspäevad.“

      Vaatan kella. Kuus hommikul. Rohkem, kui arvasin. Marssisin köögis edasi-tagasi kauem, kui olin arvanud.

      „Miks sa üldse üleval olid?“ pärib Owen. „Kas prügiauto ajas üles?“

      Raputan pead.

      „Ei, lihtsalt und ei olnud.“

      Vale. Olen peaaegu unustanud, millised need keelel on – libedad ja iiveldamaajavad. Tunnen telefoni kõva mügarat hommikumantli taskus. Ootan, et see vibreerima hakkaks.

      „Õige,“ surub Owen haigutuse maha ja nööbib särgi kinni. „Kohvi tahad, kui ma teen?“

      „Jah, muidugi,“ vastan. Ja lisan, kui ta toast väljub: „Owen …“

      Aga ta on juba läinud ega kuule mind.

      Kümne minuti pärast on ta kohviga tagasi ning seekord olen jõudnud oma lauseid harjutada, mõelda välja, mida ma ütlen, ja poolhooletu viisi, kuidas ma seda teen. Kuid suu on siiski närvilisusest kuiv, neelatan ja tõmban keelega üle huulte.

      „Owen, ma sain eile Kate’ilt sõnumi.“

      „Kate töö juurest?“ Ta paneb kohvitassi kerge kolksatusega öökapile, natuke kohvi loksub välja ning kasutan hommikumantli varrukat loigu kuivatamiseks, et oma raamatut päästa, samas saan ka vastamiseks veidi aega võtta.

      „Ei, Kate Atagonilt. Tead küll, me käisime koos koolis.“

      „Ah see Kate. See, kes koera pulma kaasa võttis?“

      „Just. Varju.“

      Mõtlen temale. Vari on valge saksa lambakoer, musta koonu ja tahmatäpilise seljaga. Mõtlen, kuidas ta lävel seisab, võõraste peale uriseb ja oma lumekarva kõhtu kallitele sügamiseks pakub.

      „Nii …?“ uurib Owen ning ma märkan, et olen jutulõnga kaotanud ja vait jäänud.

      „Ah jaa. Noh, ta kutsus enda juurde külla ja ma arvan,