Kosmoselaevastiku agent. Kir Bulõtšov

tiirleb Pe-U-le üsna lähedal, ta tõuseb taevasse mitte tähe, vaid helesinise kettana, ja kui sul on hea nägemine, siis võib pilvede vahelt aimata mandrite piirjooni. Mõistagi pöörasid Pe-U elanike esivanemad olemise küsimustele vastuseid otsides silmad taeva ja selle alalise kaunistuse, oma sõsarplaneedi poole ning nende kujutlusvõime asustas selle muinasjutuolevuste, hiiglaste ja võluritega.

      Pe-U-l uskusid kõik, et Ar-A asukad olid kunagi iidsetel aegadel rauast laevadega Pe-U-le lennanud. Just nemad, heledanäolised, õpetasid inimesi maju ehitama ja päevi lugema, andsid inimestele rõivad ja seadused. Sõnakuulmatuid surmasid nad välgunooltega.

      Seejärel läksid hiiglased omavahel tülli, milles oli süüdi päikesejumalanna UrO, kes ei kannatanud surelike konkurentsi. Ja kuna hiiglased olid jagunenud klannideks, siis algas kohutav sõda, milles hiiglased õela jumalanna meeleheaks üksteist maha nottisid.

      Mitmesugustes väsimatu Olseni poolt hoolikalt kokkukorjatud legendides kirjeldati hiiglaste laevu, nende välimust, isegi nende keel oli muistsetes loitsudes säilinud.

      Võib-olla olekski Olsen piirdunud kirjutistega ja koostanud viimaks legendide kogumiku, kuid ükskord sai ta teada, et orus on Ühesilmalise Neitsi templi taga pühakoht, mida kutsutakse «Taevakiviks». Ja Teadmiste Koolis räägiti Olsenile, et see kivi polegi üldse kivi, vaid sügavale maasse tunginud hiiglaste laev, mille jahimehed umbes kakskümmend aastat tagasi leidsid.

      Kolm kuud piiras Olsen Teadmiste Kooli palvega saata kedagi koos temaga orgu, veel kaks kuud ootas nendes paikades möllava klannisõja lõppu, siis murdis ta Jelena Kazimirovna vastupanu ja jõudis orgu.

      Nähes seal planetaarlaeva rususid, hakkas Olsen Ar-A kunagise tsivilisatsiooni olemasolu uskuma ja saavutas, et sinna saadeti arheoloogiline ekspeditsioon.

      Arheoloogid lendasid Ar-A-le pool aastat tagasi. Mõnda aega ei suutnud nad midagi avastada, kuna planeedi parasvööde ja troopika olid kaetud paksu metsaga. Siis leidsid nad linna varemed. Seejärel hakkasid tulema leiud. Üks tähtsam kui teine.

      Olseni palvel saabus arheoloog Photius van Kuhn Pe-U-le, et Teadmiste Koolis edusammudest ette kanda. Kolm päeva vestles ta kolleegidega. Kuid viimast, suurt ja üksikasjalikku ettekannet – üleplaneedilist sensatsiooni – ei toimunud. Arheoloog kadus.

***

      «Muidugi,» ütles VaraY, «pole välistatud, et meil on tegemist fanaatikutega.»

      «Mis laadi?» küsis Olsen, kilpkonnakilbist valmistatud ümmarguse lehvikuga endale vilunult tuult lehvitades.

      «Kui mõnda asja pole võimalik seletada, siis otsin seletamatuid lahendusi,» ütles vahimees. «Võib-olla keegi preestritest… Võib-olla pidas keegi teda Ar-A rüvetajaks. Ja see oli hoiatus. Aga kõige tõenäolisem, et süüdi on röövlid.»

      «Kas tõesti pole ühtegi jälge?» küsis Andrei.

      «Rikša kinnitab, et nägi teda mööda tänavat jooksmas, seljas surmava kättemaksu rõivad…»

      «Mustas frakis?» küsis Olsen viisakalt. «Auväärt õpetlaste avalike esinemiste riietuses.»

      «Auväärt õpetlased ei esine lilla keebita,» märkis VaraY.

      «Aga kui ta ei jõudnud kiiruga selga panna? Või lihtsalt unustas, ei pidanud oluliseks.»

      «Ei pidanud oluliseks keepi?» imestas VaraY.

      Isegi kõige kainemale, objektiivsemale kohalikule inimesele paistab keebi puudumine mõeldamatu. Frakk ilma keebita? Seda ei saa ju olla! Kujutage ette, et ta oleks sõitnud meie juurde ja talle oleks öeldud, et tema kaasmaalane jooksis tänavale, unustanud püksid jalga tõmmata.

      «Me hakkame teda otsima,» ütles VaraY. Tema hääl kõlas ebakindlalt. «Aga kas ta ise ei võinud maniakk olla?»

      «Mispärast?» Olsen püüdis oma hämmastust varjata.

      «Rituaalsete esemete poe müüja kinnitab, et teie arheoloog avaldas soovi osta kõigi klannide kujukesi. Müüja otsustas, et ta on maniakk, kes soovib kõigile mägiklannidele kättemaksu kuulutada.»

      «See tähendab siis,» ütles Andrei, «et van Kuhn ei pidanud neid kättemaksukujukesteks. Hoopis suveniirideks.»

      «Mõeldamatu,» ütles VaraY.

      Kuid see variant nähtavasti rõõmustas teda millegagi, vaatamata kogu oma mõeldamatusele.

      «Kas selline tava on siis olemas?» küsis ta. «Osta lihtsalt niisama?»

      «On,» vastas Olsen veendunult. «Mälestuseks. Mälestuseks teie imelisest planeedist.»

      Tungides ereda tähekesena läbi tolmuse hämu, ilmus taevasse «Torm».

      Andrei aimas seda, kuuldes rahvasumma sumina muutumist.

      Kõik vaatasid üles. Mõnede kätte ilmusid pikksilmad.

      Brendia pärija võimsad kämblad tõstsid silmade juurde pärlmutrist teatribinokli. Mismoodi võis see siia planeedile jõuda, millisesse antiigipoodi vedelema jääda – seletamatu.

      Täheke muutus hiilgavaks kettaks ning hakkas langedes tasapisi kasvama ja liikumist aeglustama.

      Muidugi oleks Andrei võinud dispetšeriruumi minna. Kuid dispetšeritel on praegu kiire ja neid ei maksa segada. Ka kapten Jakubauskasel on kiire. Maandumine on tähtis toiming. Kapteni visiitkaart. Seda enam siis, kui planeedile maandub esimene gravilaev. KL agendi asi on allkirjastada protokolle ja saatelehti, vastu võtta, ära saata, lõbustada ja naeratada. Lendudega puutub ta kokku vaid kaudselt.

      «Tormi» ketas laskus pehmelt väljakule, kuid selles pehmuses oli niisugune jõud, et maapind võpatas.

      Valvurite ja mehhaanikute platvorm hakkas laeva poole veerema. Andrei jälgis PetriA helesinist parukat.

      Nurga tagant kargas välja veel teinegi platvorm, väike ja oranž. Selle keskel seisis oranži tooga ja kollase krooniga karantiiniarst. Amet oli siin uus ja auväärne ning sellesse sokutati välisministri perest pärit päevavaras.

      Andrei ja Olsen liikusid ettepoole kerge piirdeaia juurde, mille ääres seisid päikese käes ülekuumenenud kaardiväelased.

      Laevani oli vähem kui kilomeeter. Kuid «Tormi» tõelised mõõtmed said ilmseks siis, kui esimene platvorm selle küljele lähenes ja «Tormi» taustal kaduvväikeseks osutus.

      Platvormilt maha hüpanud sipelgatele sirutus pidulikult vastu hõbedane ramp; nende kohale tekkinud luuk paistis Andreile templiväravate sarnane. Mida kuradit! Ta oleks osanud ka ise seda määratut, rasket ja kaalutut masinavärki kamandada.

      Vaatajate summ sai tasapisi üle aukartusest vaatepildi mastaapide ees. Taas hakkasid kõlama hääled.

      Järgnev ei pakkunud erilist huvi.

      Lend oli eksperimentaalne. Pardal polnud ei kuulsat kinostaari ega kõrget külalist.

      Tõsi küll, laiali ei läinud keegi. Nii pika ootamise eest tuli ennast autasustada. Asja arutada, ringi vaadata ja mis peamine – ennast näidata.

      Pealegi oli osaks vaatemängust isegi kohtumise rutiin, tavaline ja iga planeedi jaoks ümber töötatud, kuid samal ajal ühesugune igal pool, kus Kosmoselaevastiku laevad ka ei maandunud. Ja selles vaatemängus kuulus Andrei Bruce’ile sugugi mitte viimane roll.

      Kohendanud liivavärvi mundrit – valge oli selle tolmuga mõttetu –, vaatas Andrei ringi. VaraY jäi seina äärde seisma ja Olsen astus tema juurde. Andrei märkas PetriA venda. See päevavaras töötas ajalehes. Õigemini küll töötas siis, kui tal selleks tuju tekkis. Praegu oli tuju tekkinud, sest ta oli ju kahesaja ammulisui vahtija pilgu all. Kam PetriU heitis pea graatsiliselt kuklasse ja kissitas silmi, visandades rinnale kinnitatud valgele tahvlile gravilaeva piirjooni. Ta oli kirjas illustraatorina.