Kosmoselaevastiku agent. Kir Bulõtšov

Mulle öeldi, et sa oled siin, ja ma ootasin kohtumist.»

      «Tunni aja pärast näeme.»

      Andrei Bruce läks alla. Saalis PetriA-d ei olnud. Saal paistis tühi, kuigi selles sõelusid inimesed: laeva saabumine on alati sündmus, mis uudishimulikke ligi tõmbab. Laeva saabumine kogub rohkem pealtvaatajaid kui linnuvõitlused.

      Mõned tundsid Kosmoselaevastiku agendi ära. Nad kummardasid vastamisi.

      Hea, et tuli just Jakubauskas. Kuigi Vitas kõike teab, ei hakka ta küsimusi esitama ja vanu haavu lahti kiskuma.

      «Öelge mulle,» pöördus Andrei poole reporter, kes töötas ühes kahest ajalehest, mis olid tekkinud tsiviliseeritud maailma eeskujul, «kas teie olete kunagi gravilaevaga lennanud?»

      «Ei ole,» vastas Andrei peatumata. Ta sammus maandumisväljakule viiva ukse poole. «Gravilaevad ilmusid alles viimastel aastatel.»

      «Kas see on esimene gravilaev meie sektoris?»

      «See on esimene gravilaev, mis Pe-U-le maandub,» ütles Andrei.

      Hoone varjus sumises rahvasumm. Sellist polnud Andrei siin veel näinud. Need, kellele vilus ruumi ei jätkunud, vaevlesid kuumuses, aga ära ei läinud. Muide, neist võis aru saada. Veel kunagi varem polnud Pe-U pinnale laskunud kosmoselaev. Siin nähti ainult maandumiskaatreid ja -kapsleid, mis iseenesest olid ju muljetavaldavad, kuid jäid laevadele kõvasti alla. Laevad ise viibisid orbiidil. Nad polnud kohandatud sisenemiseks atmosfääri. Aga gravilaevad saavad maanduda, kus tahavad.

      Kui Andrei veel ise lendas, unistasid nad gravilaevadest. Tollal käisid alles katsetused ja varsti asuti ehitama ka seeria esimest laeva. See oli pisut üle kümne aasta tagasi. Siis lendasid nad koos Jakubauskasega. Vitas oli «Titaanil» teine abi. Bruce aga vanemabi.

      Ruuge tolm roomas laiskade lainetena üle väljaku. Pealtvaatajad ootasid kannatlikult. Tolmused kiivrid läikisid tuhmilt, moodsad kübar-vihmavarjud kõikusid siia-sinna. Vurtsuvee müüjad hõikusid läbilõikavalt, puuviljakaupmehed kaagutasid, praeahjude suits sõi silmi. Linna kõige eksootilisem tüüp, Brendia vitori pärija härra Prug seisis kõrgel platvormil, mis sarnanes malevankrile. Kunagi oli tema nägu olnud tavaline. Hiljem valgus see tohutult laiali ning silmad, nina ja suu kadusid põskedesse. Tema sinistes täpilistes keepides vägilased tõrjusid eemale ammulisui vahtijaid, et nood tähtsat isikut juhuslikult ei riivaks.

      Pärija märkas Andreid uksest välja astumas ja hakkas jämedaid käpajurakaid kõrgele taeva poole tõstes käevõrusid kõlistama.

      «DreiY, täna on minu juures õhtusöök! Oled palutud koos kapteniga!»

      Aujärje pärija tahtis, et terve linn seda kuuleks.

      Andrei manas näole helge rõõmu. Kuradi kult, mõtles ta, täna on meie õhtu PetriA-ga. Aga sina võtad selle meilt ära. Kuid tuleb minna, et Olsen tujust ära ei läheks. Me oleme diplomaadid. Me kannatame. Kus siis PetriA on?

      Konsul Olseni leidis Andrei hoone nurga tagant, kuhu ta PetriA otsingutel kiikas. Konsul vestles elavalt mustas keebis aukandjaga. Aukandja nägu tundus tuttav, kuid tema ametit Andrei kindlaks teha ei suutnud – ta ei õppinudki nende rinnale tikitud sõõrikeste tähendust eristama. Kord oli PetriA kulutanud terve õhtu, õpetades Andreile kannatlikult ja viisakalt seda, mida teab iga poisike. Kuid asjata.

      Taamal kaubaväravate juures seisis tühi platvormveok. Sellele ronisid kõrgetes vaskkiivrites vahimehed, kõrval askeldasid oma gildi kollastes rüüdes laadijad. Sealsamas seisis ka PetriA. Mingil moel tajus ta Andrei pilku ja tõstis peene paljastatud käe. Õnneseen, mõtles Andrei, temal pole kunagi palav. Ja nahk on tal alati jahe.

      «Kõik korras?» küsis konsul asjalikult. «Laevaga rääkisid?»

      «Seal on kapteniks Jakubauskas,» sõnas Bruce. «Lendasime kunagi koos.»

      «Arvatavasti saabub korraldus minu väljavahetamiseks,» ütles Olsen silmi kissitades. Silmad olid tal põletikulised: tal oli tolmu suhtes allergia. «Meie Jelena Kazimirovnaga loodame seda väga.»

      «Kahju, kui ära lendate,» ütles Andrei. «Olen teiega harjunud.»

      «Mina ka, mina ka, aga kaksteist aastat! Mul on kolm tonni märkmeid! Pean kirjutama. Aga mina tegelen lobisemisega. Minu asemele tuleb tõeline, energiline, noor spetsialist. Teil on temaga huvitav.»

      «Esiteks – mul on ka teiega huvitav,» sõnas Andrei. «Kahtlane, kas Galaktikast on võimalik leida teist paremat spetsialisti. Teiseks kavatsen ka ise ära lennata.»

      «Mitte mingil juhul! Olite siin nii vähe aega.»

      «Kui te kõik ära lendate, oleks see Pe-U-le märkimisväärne kaotus,» lausus viisakalt mustas keebis aukandja.

      «Kuid ma pole ju piisavalt algatusvõimeline,» märkis Olsen kibedalt.

      Lause piisava algatusvõime puudumise kohta oli viimasesse instrueerivasse kirja torganud mingi ametnik. Olsen ise näitas seda kõigile. Kui seda kirja poleks olnud, ei lendaks ta siit kuskile. Ta oli Pe-U-l omainimene. Oskas Järvevendade koolist saada isegi Kõrge Teadmise valge mantoo. Soovi korral oleks ta võinud laduda oma ülikonnale niisuguse hulga sõõre ja kolmnurki, et kohalikud kindralid kadedusest lõhki läheksid. Kõik linnas tundsid teda ja tema tundis kõiki neid, kes endast kas või natukenegi midagi kujutasid. Teda võis keset ööd üles ajada ja küsida, kes oli ookeani taga Inturis kolmsada kakskümmend aastat tagasi Ülimaks, ja tema oleks silmapilk teatanud mitte ainult Ülima nime, vaid ka kõik tema kaksteist peamist tiitlit, aga kui tarvis, siis võis nimetada ka tema pealiignaise sünniklanni.

      «Mis arheoloogist kuulda?» küsis Andrei, jälgides silmanurgast, kuidas platvorm hakkas maandumispaiga poole roomama.

      «VaraY oskab minust paremini öelda,» vastas konsul.

      Ja kohe tuli Andreile meelde, kes see aukandja on – linnavahtkonna ülem, kelle kotkaprofiili ta alles eile ajalehes nägi.

      «Kui see on lihtsalt röövimine,» vastas VaraY igavleva häälega, kõigutades kergelt oma suurt kitsast pead, nagu nokahoopi sihtiv lind, «siis leiame ta varsti üles.»

      VaraY tõmbas kurje vaime tõrjudes peopesaga üle näo ja lisas:

      «Tema laip ujub kõige tõenäolisemalt välja järvest.»

***

      Suur madal järv algas läänepoolses äärelinnas. Kaldalt roomasid sellesse kalurite kvartalid ja vaiadel majad olid ehitatud kaugele vette. Kvartalite vahel asusid kaid. Järv oli räpane, kõrkjatesse kasvanud ja läks alles kilomeetri kaugusel rannast sügavaks ning tugeva tuulega mänglesid seal lained.

      «Aga kust pidid röövlid keset linna saama? Päeval? Kas see on tavaline?»

      «See on ebatavaline,» nõustus VaraY. «Kuid uurimise jaoks on nii lihtsam.»

      Ta vaikis natuke aega, vaatas taevasse ja ütles siis:

      «Saatsin ühe agendi Lääne Vu klanni. Ja ühe järvele, kaide juurde.»

      «Miks klanni?» küsis Andrei.

      «Pole välistatud, et ta läks sellele klannile kätte maksma.»

      «Kas te usute seda?»

      «Ma ei usu, ma kontrollin,» ütles VaraY. «Minu jaoks on kõik see ebameeldiv. Ma ei taha, et inimesed lendaksid Galaktikast siia, et meie asjadesse sekkuda.»

      «Ta oli linnas neli päeva ja pole siin kunagi varem käinud. Veetis kogu oma aja Teadmiste Koolis.» Olsen kordas Andrei argumente. Tal oli palav. Ta võttis taskuräti välja ja pühkis nägu. Rätt muutus ruugeks. Olsen voltis räti ettevaatlikult kokku, et ruuged laigud jääksid sissepoole, ja pistis taskusse.

      «Aga ta on Ar-A-lt,» ütles vahimees.

      «Mis see siia puutub?» küsis Andrei.

      «Nad leidsid hiiglaste aarded. Ja see on ohtlik.»

***

      Kolmandale planeedile (Pe-U on teine) panid arheoloogid nimeks Atlantis.

      Inimlik fantaasia on piiratud ning toitub müütide ja üldtuntud kohtade kitsast