Kosmoselaevastiku agent. Kir Bulõtšov

laiad lühikesed püksid – eelmise aastakümne mood, mis oli mugav väljakaevamistel ja kuumas kliimas –, ning Pataliputra turult ostetud kerged kuldsed sandaalid. Veel minut kulus selleks, et võtta kapist röövli mahavisatud, pisut kortsus, kuid üpris viisakas puhvis õlgadega frakk, hallid liibuvad püksid, pisut ülespoole keeratud ninadega mustad matid kingad, koheva žabooga hõbedane särk (ametlik mood oli konservatiivne). Muidugi mõista ei tulnud Photius van Kuhnile pähegi tassida endaga väljakaevamistele ja sealt Pe-U-le ametlikku õhturiietust – konsul Olsen oli selle komplekti andnud talle eile. Konsulil seisis erilises laoruumis pikk, umbes viitkümmet ülikonda mahutav stange, mistõttu ladu meenutas vanamoodsat rõivapoodi. Ülilahke Olsen järgis rangelt etiketti – aga mitte tuju tõttu – Pe-U klanniühiskonnas oli etiketiküsimustel väga tähtis koht. Ja Keskuse professor, kes peab Teadmiste Koolis ametliku loengu, on kohustatud vastavalt riietuma.

      Photius van Kuhn jõudis heita pilgu halvasti lihvitud kõverpeeglisse ja paistis endale oma rõivastuse vaoshoitud toonidest hoolimata eksootilise linnuna.

      Ta oli juba valmis jooksma, kuid siis meenus, et ta oli konsulile lubanud kinnitada reväärile Arheoteenistuse märgi – kuldsed tähed KAT hõbedase Parthenoni taustal. See võttis veel kolmkümmend sekundit. Väljakaevamiste plaane sisaldava kausta otsimine, mis oli laua all – veel kakskümmend sekundit. Kaust oli õhem kui hommikul, ent seda Photius van Kuhn ei märganud.

      Jooksuga trepist alla – kolmkümmend kolm sekundit.

      Libastus petrooleumi järele lehkaval parketil – balansseeris kukkumise piiril – neli sekundit.

      Lendas sisse restorani uksest ja mõtles, kus on küll uks tänavale – kakskümmend sekundit.

      Kargas tänavale, kus silmipimestav kuumus lõi hinge kinni.

      Oranž päike oli juba loojumas ja lõõmatas otse näkku, kullates ja läbistades tolmusambaid.

      Photius van Kuhn taipas, et oli unustanud õlgadele heita lühikese keebi, millel oli etiketi labürintides mingi sümboolne tähendus, oleks juba peaaegu võõrastemajja tagasi sööstnud, kuid suutis ennast vaos hoida. Tahtis juba viibata rikšale – mees väntas pedaale, naine jooksis taga, hoides suurt lehvikut, kuid siis meenus, et tal pole raha. Rikša peatus, mees silmitses ootavalt seda hämmastavat olevust mustades rõivastes, mis mõnes klannis tähendas surmavat kättemaksu. Kuna see rikšamehele nähtavasti meenus, surus ta pedaalidele ja naine sibas järele. Hiljem muutis rikšamees asja omajagu segasemaks, kinnitades vahimeestele, et Photius van Kuhn oli relvastatud ja tegi kätega kättemaksjale iseloomulikke raevukaid liigutusi. Rikšamehe fantaasia täiendas musta rõivastatud kuju verist rituaali puuduvate, kuid kohustuslike üksikasjadega. Tema naine oleks võinud Photius van Kuhni täpsemalt kirjeldada, kuid temalt muidugi keegi midagi ei küsinud, sest lihtrahva tunnistustel pole juriidilist jõudu.

      Rikša selja taha jätnud, hakkas Photius van Kuhn mööda tänavat jooksma, püüdes kiiremini hiigelarbuuside päästvasse varju jõuda. Tal oli väga palav ja hing jäi Maa õhust mõnevõrra hõredamas Pe-U õhus kinni. Kuus minutit olid juba otsas ja ta hilines.

      Veel sekundiks jäi Photius van Kuhn viivitama suveniiripoe juures. Teda lõhestasid vajadus kiirustada ja soov minna trepist üles kaupmeest veenma, et too sõdureid enne homset ära ei müüks.

      Kaupmees nägi Photius van Kuhni läbi pilliroost ukse pragude, kuid ei palunud ostjat sisse, sest van Kuhni eelnev käitumine oli ta ära hirmutanud. Nähes teda nüüd mustas ülikonnas, taandus ta ruttu ja peitis ennast leti taha ära.

      Sellepärast ei näinudki ta seda, mida oleks võinud ukse juurde jäädes näha.

      Tol hetkel viibis Photius van Kuhn sügavas varjus kõrvitsmaja eenduva külje all. Tänav oli tühi. Loojangueelne tund on linnas kõige palavam ja tolmusem ning möödujaid tänaval ei olnud.

      Photius van Kuhn ei aimanud midagi, sest teda löödi nuiaga selja tagant. Kollase luust nuiaga, millega on tavaliselt relvastatud mägilased.

      Löök oli tugev ja Photius van Kuhn ei jõudnud millestki aru saada.

***

      Agentuurist kosmodroomini oli veidi üle tunni aja tee. Enamvähem väärikas kosmodroom oli rajatud aastat kakskümmend tagasi, kuid selle juurde viiv tee, mille pidid enda peale võtma linnavõimud, jäigi ehitamata.

      Kahel pool venisid ridadena, kauguses väiksemaks ja hõredamaks jäädes, triibulised kõrvitsmajad, milles olid tillukesed kolmnurksed aknakesed – nagu oleks keegi proovinud, kas kõrvitsad on juba küpsed. Akendest turritasid pikad ridvad koos neile riputatud pesuga. Kosmoselaevastiku vana furgoonike kargles mööda mättaid, ruuge tolm aknaid katmas. Tee ääres istuvad kaubitsejad olid ruuged ja ruuge oli ka nende kaup.

      Puhtusearmastaja PetriA lükkas akna kinni, läks veel palavamaks, aga tolm tungis ikkagi sisse ja krigises hammaste all.

      «Lubasite meistri kutsuda, et furgooni kliimaseade korda teha,» ütles Andrei Bruce oma asetäitjale VosenU-le. «Reisijate ees on häbi.»

      «Las saadavad uue furgooni,» vastas too. Ta puhus tolmu maha paksult portfellilt, millest kunagi ei lahkunud. «Meie meistrid ei taipa maistest kliimaseadmetest tuhkagi. Ja üldse kliimaseadmetest.»

      «See pole tõsi,» ütles Bruce, VosenU-le otse silma vaadates, mis sealse mõõdupuu järgi polnud eriti viisakas. «Konsulaadis parandati eelmisel nädalal kliimaseade ära.»

      «Ega sa ei küsinud,» sekkus PetriA, et jututeemat muuta, «mida konsulaadis räägitakse kadunud arheoloogist?»

      «Kui kosmodroomil konsulit näeme, siis küsime,» ütles Andrei. «Praegu poleks justkui midagi uut.»

      «Kõik linnas teavad,» märkis VosenU, «et arheoloog maksis kätte Läänetippude klannile.»

      «Jama,» väitis Andrei veendunult. «Arheoloog oli siin neli päeva. Ta ei tea ühtegi klanni. Ta oli kogu aeg Teadmiste Koolis. Milleks talle klannid?»

      «Ta müüs neile oma kaardid. Aga nad ei maksnud talle,» ütles VosenU. «Ta kaotas oma au.»

      VosenU puhus oma õlal olevale kuldsele tiivakesele. Ta oli endale kosmoselaevastiku vormi ise välja mõelnud. Isegi selles erksate ja mitmekesiste rõivaste maailmas oskas ta silma paista. Võib-olla sellepärast, et tema klann oli nõrk, peaaegu kõik mehed olid madinates Jõeklanniga hukka saanud ja klann loobus kättemaksust, et ellu jääda – nagu koer, kes kakluse kaotanult selili viskab ja kõhualuse vaenlase poole keerab. Ja too läheb minema. Kui raevuka klannisõja ülikeerukas aukoodeksite süsteemis poleks seda kommet olnud, oleksid planeedi elanikud üksteist juba ammu surnuks nottinud.

      Arheoloogi kaardid olid kadunud. See oli teada. Linnavahtkonna ülem VaraY rääkis seda konsulile samal õhtul. Arheoloog Photius van Kuhni numbritoas oli keegi kõik läbi tuhninud, segi pööranud, vaevalt et seda jõudis teha elanik ise, kes portjee andmetel viibis toas kõigest mõne minuti. Ja seal ei olnud paberitega kausta, mis kadus koos arheoloogiga.

      Toast leiti neli kujukest, neli kättemaksukujukest – tõsi küll, lahti lõikamata, aga kõige ehtsamad kättemaksukujukesed. Klannivaen ei alga kunagi ootamatult. Kui sa kavatsed sõjateele asuda, siis pead aukoodeksi kohaselt hankima spetsiaalse kättemaksukujukese – lapikestesse rõivastatud sõduri, milliseid müüakse spetsiaalsetes poodides – lõikama sel siis pea otsast ära ja saatma või viima niisugusena selle klanni esindajale, millele kavatsed kallale tungida.

      Kõige hämmastavam selle hämmastava leiu juures oli see, et arheoloog oli miskipärast hankinud neli kättemaksukujukest, mis kuulusid kolme eri klanni. Kusjuures üks sõdurike oli võimsast Kaide klannist, mis oli nii halva kuulsusega ning nii tugev ja häbitu, et isegi läänemägilased ei julgenud seda riivata. Niisiis tuleb välja, et maalasest arheoloog asus sõjateele kolme klanni vastu korraga. Lihtsalt mõistus ei võta. See pidi olema mingi arusaamatus, viga. Aga milleks siis veel võiks osta neid väikesi lahingurõivastes kujukesi?

      Võib-olla kõigest uudishimust?

      Kahjuks välistasid kõik muud tunnistused selle hüpoteesi.

      Arheoloogil oli pool tundi vaba aega. Ta kiirustas. Tal oli tarvis väljakaevamiste