Peatage Ivy Pocket. Caleb Krisp

t

      Minu vanaisale Plantagenet Krispile, kes ei saanudki seda näha.

      1

      „No mis sul meile siis seekord on, Ivy?”

      Patsutasin kleiditaskut. „„Õielehed tuules”. See on kohutavalt liigutav – puha surnult mahakukkumine ja soojas tuules minemahõljumine.”

      Ezra Snagsby noogutas, nii et tema rasked lõualotid lehvisid imeliselt. „Väga hea.” Siis silmitses ta mind üsna murelikult oma taltsutamatu puhmas kulmupadriku alt. „Sa loed ette ikka nii, nagu on kirjas, eks, Ivy?”

      „Jah, kullake. Viimse kui nürimeelse sõna.”

      Ta noogutas uuesti, aga seekord ema Snagsbyle, kes oli kohutavalt väärikas. Isegi kui tõld sõitis läbi teeaugu ja me rappusime nagu kaltsunukud, ei liikunud ema Snagsby õieti tolligi.

      „Pean luuletuse „Õielehed tuules” eest tänama preili Carnage’it,” laususin, siludes oma parimat sügavsinist kleiti (valge särbiga). „Ta võttis koha üle pärast härra Abercrombie haihtumist – meest nähti viimati kusagil kreeka müütide ja prantsuse ilukirjanduse riiulite vahel. Väga salapärane. Preili Carnage on olnud raamatukogus ainult mõned nädalad, aga juba minusse kohutavalt kiindunud.”

      „Väga huvitav, Ivy,” märkis Ezra pikalt ohates. Ta toetas pea vastu tõllaseina. Rasked silmalaud suletud. Vanamees hakkas peaaegu kohe norskama.

      „Kiiremini, kutsar,” müristas ema Snagsby, lüües päikesevarjuga vastu tõllalage. „Ega meil siin aastakaupa aega ei ole!”

      Enne kui preili Frost mu kolm kuud tagasi Londonisse Snagsbyde juurde elama saatis, oli mul tütreks olemisega vähe kogemusi. Oma tõelisest emast ei mäletanud ma midagi. Teadsin ainult, et ta on surnud. Ja et preili Frost leidis mu üsna kogemata mingist jubedast majast, kerratõmbunult ema elutus süles. Aga selgub, et mul on loomulikku tütreannet.

      „Sul on ju piits, mees – kasuta seda ometi!” kärkis ema Snagsby pead aknast välja pistes. „Või pean üles tulema ja seda ise tegema?”

      Snagsbyd olid kütkestav paar. Mõlemad igivanad. Pead nagu pisut kloppida saanud melonid. Ühtemoodi küürud seljas. Aga imetabaselt armuküllased. Meeletult nunnud. Nende tütar Gretel käis Pariisis noorte daamide koolis, seega said nad mulle kuhjade viisi armastust jagada. Ütlen ausalt, mina olin nende silmatera. Nende päevi valgustav päike.

      „Ära kõõrita, noor daam,” nähvas ema Snagsby. „Muidu näed välja nagu taskuvaras.”

      Ema Snagsby külvas mind alati üle emalike nõuannete ja kiindumusekillukestega. Osutas, kuidas võiksin paremaks saada. Või olla veidi vähem hirmuäratav. Mis oli armas.

      „Istu sirgelt,” kamandas ta. „Kui tüdrukut pole õnnistatud ilusate näojoonte ja võluvate juustega, peab ta kasutama muid oskusi – head rühti, peent vestlust, laitmatuid kombeid.”

      „Ja sina kasutad neid väga efektselt, kullake,” ütlesin oma kõige mõistvama naeratusega. „Sinu helde puudrikasutus väärib imetlust. Kunagi varem pole nii vähesega nii palju korda saadetud.”

      Ema Snagsby vangutas pead, justkui oleksin lootusetu tolvan. „Mida see preili Frost küll mõtles, kui su meie lävele heitis?”

      „Preili Frost on lihtsalt ime,” vastasin. „Kuidagiviisi ta teadis, et me sobime täiuslikult.”

      Ema Snagsby vangutas jälle pead. Kahtlemata püüdis ta takistada rõõmupisaraid, mis ähvardasid tema väikestest nööpsilmadest välja purskuda ja meid kõiki ära uputada. Snagsbyd ei maininud preili Frosti peaaegu kunagi. Nad tundsid teda ainult põgusalt. Arvasid, et ta on mingi rändguvernant. Kusagilt oli preili Frost teada saanud, et nad on huvitatud tütrest. Snagsbyd ei küsinud kunagi, kust ma preili Frosti tunnen ja mida ma tegin Butterfield Parkis. Õigupoolest ei huvitanud Snagsbysid karvavõrdki, mis elu ma enne nende juurde saabumist elasin.

      „Sea oma pats korda,” käskis ema Snagsby. „Su juuksed näevad välja, nagu oleksid tormi kätte sattunud.”

      „Ja see on üsna tõsi,” ütlesin juuksed korrastama asudes. „Kui ma olin täna hommikul väljas, et piima ja leiba osta, sulle hommikusöögiks peekonit tuua ja kingad parandusse viia, tuli äärmiselt metsik tuulehoog. Nägin, kuidas tuul tõstis lendu puuviljakaupmehe ja virutas ta vastu lähedal asuvat vankrit. Vaene mees purunes kolmeks tükiks. Äärmiselt traagiline.”

      „Täielik jama,” urises ema Snagsby.

      „Mitte sellele mehele, kullake,” märkisin tõsiselt. „Ja mõtle vaid tema naisele ja nende üheteistkümnele lapsele.”

      Snagsbyd ei teadnud midagi Kellateemandist. Mul oli koletu kiusatus neile rääkida – see saladus oli korraga nii oivaline kui ka kohutav, aga olin andnud preili Frostile lubaduse. Pealegi olid Snagsbyd lihtsad inimesed. Lapsemeelsed. Tarkust sama palju kui munapudrul. Nad kohkuksid, kui kuuleksid, et mul on kaelas hindamatu ja surmav kee.

      „Ega see pole mingi lõbusõit pargis,” möirgas vana kits. „Pane hoogu juurde!”

      Meil oli justkui kuhugi kiire. Ja kõik surma nimel. Minu parim sinine kleit. Luuletus taskus. Mõõdulint Ezra kondise kaela ümber. Snagsbyd teenisid elatist puusärkide valmistamisega – Snagsby Säästumatused oli õitsev ettevõte, mille omapäraks olid helded allahindlused mõõdu järgi valmistatud kirstu tellijatele.

      „Ärasaatmisruum oli täna hommikul jubedas seisukorras,” sõnas ema Snagsby ja vaatas mind emaliku kiindumusega. „Kui saame selle asja nüüd aetud, küürid seal seni, kuni kõik särab. Kas on arusaadav, noor daam?”

      „Raske öelda, kullake,” vastasin talle. „Sa kipud üsna palju mõmisema – minu meelest on kergem ette kujutada, mida sa ütlesid, ja siis selle järgi tegutseda.”

      Enne kui ema Snagsby jõudis rõõmust plahvatada, jäi tõld äkitselt seisma. Ezra paiskus ettepoole, nii et tema kondine keha vajus mu jalge ette hunnikusse. Vaene mehike ärkas ehmatusega ja ägas otsekohe valust. Ta haaras seljast ja ajas ennast aeglaselt püsti.

      „Liiguta ennast, Ezra. Meil pole siin õhtuni aega,” nähvas tema naine, piiludes välja masendavate majade rea poole.

      „Kui selg teeb häda, siis tean suurepärast rohtu,” laususin, kui tõllauks avanes. „Pole vaja muud kui tassitäis rasva, lõngakera, kolm porgandit ja põldhiir.”

      Ezra pugistas naerda, mis oli küll kohutavalt tarbetu. Ema Snagsby pööritas silmi ja lükkas abikaasa tõllast välja. Siis vaatas ta mulle otsa.

      „See on surija maja,” teatas ta tõsiselt, „nii et sa tead täpselt, millist käitumist sinult oodatakse. „Ära jää jalgu, kuni sind vaja pole, ja tee, mis vaja, kui sind kutsutakse. Selge?”

      Noogutasin pead.

      Ema Snagsby astus tõllast välja ja mina ruttasin talle järele.

      „Taevale tänu, et te siin olete!”

      Proua Blackhorn oli imestusväärne olevus – ümara kõhu, paksude põskede ja halva hingeõhuga. Aga tõeliselt muljetavaldav oli see, mis tal peas oli. Hiilgav pahmakas kuldseid lokke, mis langesid laubale, kui ta sekeldas abikaasa haigevoodi ümber. Naine muudkui rapsas peaga juukseid näolt ära.

      „Ma lugesin minuteid!” hüüatas ta ja juhatas meid pimendatud magamiskambrisse, pigistades peos täiesti kuiva taskurätti. „Vaest härra Blackhorni pole siin ilmas enam kauaks. Arst ütleb, et tema süda on lõpuks alla andnud. Olen ööd ja päevad tema eest hoolitsenud – ta kutsub mind ingliks.”

      „Rohkem ikka saatanaks!” käratas surev mees, kergitades padjalt kahkjat pead. „Olen määratud surema siin räpases voodis, mis on kirpe täis ja mügarlik, aga sina kulutad minu raha toretsevate lintide ja tobedate lokkide peale.”

      Ezra võttis mõõdulindi kaelast ja alustas