Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu. Михаил Зыгарь

1991. aastal Peterburi esimene linnapea Anatoli Sobtšak, kuid nii siis kui ka järgnevail aastail ei saanud Jeltsin tema soovi täita – ei tahtnud minna asjatule konfliktile kommunistidega.

      Vološinile polnud aga Lenin mitte niivõrd sümbol, kui konkreetne, alati elav mängur aktuaalses poliitikas. Võitlus kommunistliku parteiga oli äärmiselt tähtis osa Kremli peastrateegi igapäevaste murede seas. Lenin oli talle trumbiks käises, võimaluseks anda vastasele surmahoop. Kommunistid olid saanud parlamendis peamiseks jõuks ja neil oli seetõttu võimalus torpedeerida iga otsustava tähtsusega reformi. Pärast 1998. aasta kriisi kontrollisid kommunistid tegelikult ka valitsust, mida juhtis 69aastane Jevgeni Primakov, endine NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja endine Venemaa välisminister.

      Boriss Jeltsinil jäi konstitutsiooni kirjutatud presidendi ametiaja lõpuni pisut üle pooleteise aasta – ning tundus, et mitte kunagi polnud kommunistid olnud nii tugevad. Kompartei käivitas president Jeltsini umbusaldamise protseduuri, süüdistades teda viies punktis: NSV Liidu lagunemine, parlamendi laialiajamine 1993. aastal, sõda Tšetšeenias, armee lagunemine ja vene rahva genotsiid. Peaminister Primakov, kelle poolt kommunistid hääletasid ühehäälselt, oli riigi kõige populaarsemate poliitikute reitingutes esimesel kohal ning tundus kõige perspektiivikama presidendikandidaadina.

      Erilise populaarsuse tõi talle tema ere Ameerika-vastane žest – tagasipööramine Atlandi kohal. 24. märtsil 1999. aastal oli Primakov teel Washingtoni, kui talle helistas asepeaminister Albert Gore ja teatas, et USA alustab Jugoslaavia pommitamist, et lõpetada Kosovo konflikt. Nördinud Primakov pööras lennuki ringi ja naasis Moskvasse. Vene press – Kremli-meelne ja liberaalne – kritiseeris Primakovi populismi, kommunistidest valijaskonnaga flirtimise eest. NSV Liidu esimene ja tol hetkel peamine ärileht Kommersant väitis, et Primakovi demarši tõttu kaotas Venemaa 15 miljardit dollarit, mida oleks võinud teenida Washingtonis ette valmistatud lepingute allkirjastamisega: „Seega tegi Venemaa peaminister oma valiku – tõelise kommunisti valiku. Bolševiku, kes oli valmis täielikult eirama oma kodumaa ja rahva huve internatsionalismi meeleheaks, mis on mõistetav üksnes talle ja endistele NLKP liikmetele,“ väljendas Kommersant pahameelt1.

      Tagasipöördumine Atlandi kohal sai esimeseks riikliku Ameerika-vastasuse žestiks 1990. aastatel ja näitas, kui populaarne see võib olla elanike seas, kellel puudub rahvuslik uhkus. See sai ka alguseks otsustavale võitlusele võimu pärast: läänevastaste konservatiivide, kelle lipukandjaks sai Primakov ning nõukogude revanši tõkestamist nõudvate liberaalsete ja läänemeelsete jõudude vahel, kel ei olnud liidrit, kuid oli salajane koordinaator – Kremli administratsiooni ülem Aleksandr Vološin.

      Selles olukorras oli tarvis kommunistid tasakaalust välja viia. Rituaalseks hävitavaks löögiks võis saada Lenini ümbermatmine. Ent segas õiguskord. Kehtivate seaduste järgi võis Lenini keha teise kohta viia ühel juhul kolmest. Kas järeltulijate otsesel nõudmisel – kuid Lenini sugulased olid kategooriliselt vastu. Või kohalike võimude (st sisuliselt Moskva linnapea Juri Lužkovi) otsusel „sanitaarsete ja ökoloogiliste nõudmiste rikkumisel matmispaikade korrashoiu vastu“ – aga tema valmistus võimuvõitlusse astuma ilmselgelt mitte Kremli ja liberaalide poolel. Või kui haud segas ühistranspordi liikumist. Kuid mitte kuidagi presidendi otsesel käsul. Selle seaduse rikkumist peeti kriminaalkuriteoks. Lisada viiele presidendi vastu kommunistide poolt parlamendis esitatud süüdistuspunktile veel vandalism tundus liiga riskantne. Seepärast otsustati Kremlis teha teine järsk käik – lüüa mitte Lenini, vaid Primakovi pihta.

      12. mail 1999. aastal, kolm päeva enne umbusaldushääletust Riigiduumas, saadeti Primakov erru ametliku põhjendusega „dünaamika puudumise eest majandusprobleeme lahendavate reformide läbiviimisel“. 15. mail ei kogunud kommunistid vajalikku 300 häält umbusaldamise protseduuri algatamiseks – presidendi administratsioon tegi parlamendiliikmete seas head tööd, peaaegu kõik sõltumatud kandidaadid hääletasid vastu. See oli Vološini taktikaline võit, kuid see ei tühistanud peaküsimust. Kuidas hoida ära kommunistide ja Primakovi liidu võitu aasta pärast, kui Jeltsini teine presidendi ametiaeg läbi saab?

      Peamiseks raskuseks oli see, et Jeltsini ümber ei olnud poliitikuid, kel oleks olnud kasvõi mingisugunegi poliitiline reiting. Eaka president Jeltsini enda reiting oli peaaegu negatiivne – paljuski süüdistuste tõttu, mida ajakirjandus ja opositsioon (esmajärjekorras kommunistid) esitasid tema Perekonna aadressil. Tol perioodil kirjutasid ajakirjanikud sõna „perekond“ suure tähega, pidades silmas, et president Jeltsini perekonnal on eriliselt, vahel isegi ebaproportsionaalselt suur kaal riigis ning võimalik, et ka äris. Perekonna all mõisteti esmajärjekorras Tanjat ja Valjat (neid nimetati ajakirjanduses harilikult lühendatud nimedega, kuid kõik said kohe aru, kellest jutt), st Tatjana Djatšenkot (presidendi tütar) ja Valentin Jumaševit (tema endist administratsiooni ülemat). Tollal ei olnud nad veel abielus –Tanja ja Valja abielluvad alles 2001. aastal. Laiemas mõttes lisati Perekonda ka Tanjale ja Valjale kõige lähedasemad oligarhid: Boriss Berezovski ja Roman Abramovitš. Tagatipuks, Perekonna testamenditäitja oli Aleksandr Vološin – president Jeltsini administratsiooni ülem, just tema pidi leidma lahenduse selles peaaegu väljapääsmatus olukorras, kuhu Kreml oli sattunud.

      Vološinit nimetati Kremlis vahel külmavõetuks tema jäikuse ja otsustavuse poolest neis küsimustes, mis talle tundusid põhimõtteliselt tähtsatena, nagu idee Lenin mausoleumist välja viia.

      Ärivaldkonnast tulnuna, olles töötanud 1990. aastatel erineva mainega kümnetes kompaniides, peeti Vološinit keskvõimu veendunud pooldajaks, kes seisis riigi huvide eest sellisel moel, nagu tema neid nägi. Turumajandus oli tema jaoks eluliselt vajalik absoluutne väärtus, inimõigused ja sõnavabadus – mitte alati kasulikud, mõnikord liigsed detailid.

      Olukorra, kuhu oli sattunud Vološin Kremli peamänedžerina, tegi keerulisemaks see, et Perekonnal oli väga tugev vastane – Moskva linnapea Juri Lužkov. Moskva peremeest peeti pikka aega ainsaks järglaseks, kuigi Jeltsini antipoodiks – nagu Pariisi linnapea Jacques Chirac Prantsusmaa vananeva presidendi Francois Mitterandi ajal. Teda tundis kogu maa, kuid mitte kui liberaali või konservatiivi – mingit ideoloogiat Lužkovil polnud, – teda tunti kui tugevat majandusmeest.

      Lužkov tahtis võimu isiklikult endale ega varjanud seda peaaegu kunagi. Valmistudes presidendiks saamiseks, lõi ta 1998. aastal oma liikumise Isamaa. Tal oli Kremlis rühm pooldajaid, kes veensid Jeltsinit tegema panust just Lužkovile ja valima teda oma järglaseks. Kuid Jeltsinile Lužkov ei meeldinud.

      Temaga peeti eelläbirääkimisi. Praegu meenutab Lužkov, et Perekonna emissarina kohtus temaga Berezovski, kes ütles, et teda võidakse toetada kahe nõudmise täitmise korral: puutumatuse garantii tervele Perekonnale ja erastamise tulemuste vääramatuse garantii. Lužkov ütles ära ning tema väitel alustati hiljem just sellepärast tema vastu infosõda.

      Lužkov oli absoluutselt kindel, et Perekonna asjad on halvad ja vaevalt neid miski aitab. Kuulduste järgi kirjutas peaprokuratuuri juurdlusvalitsuse ülem juba alla orderid Tanja ja Valja vahistamiseks. Meeleolu Kremlis kirjeldasid pahasoovijad nii: kas nad jõuavad või ei jõua vajadusel sõita Šeremetjevo lennujaama. Täiesti loogiline, et Lužkov ei tahtnud astuda võitlusse nende poolel, keda pidas kaotajateks. Ta tahtis liituda võitjatega.

      Vološin, asunud vaevalt administratsiooni juhtima, püüdis Lužkovile osutada tähelepanu, sõitis tema poole külla, jõi temaga teed. Kuid need teejoomised ei viinud kusagile: Lužkov ei suutnud tagasi hoida ning kui nägi president Jeltsini nõrkust, läks instinktiivselt rünnakule. Ent infosõda Lužkovi ja Perekonna vahel hävitas peaaegu ka tema reitingu. Seepärast otsustas Moskva linnapea kavaldada. Ta toetas Primakovi arvestusega seada esikohale kõrges eas rahvajuhi, et tema selja taga torm üle elada ning nelja aasta pärast ise valituks saada.

      Mihhail Hodorkovski, naftaoligarh, kes tol hetkel suhtles tihedalt nii Lužkovi kui ka Primakoviga, on kindel, et sügavalt süsteemi sees olevate inimestena ei söandanuks nad esitada väljakutset Jeltsinile endale. Hodorkovski arvates oli nende võitluse eesmärk ikkagi saada Jeltsinilt õigus saada tema järglaseks. Siiski teisel tasemel – presidendi lähikonna ja tema Perekonna vastu – käis tõsine lahing.

      Mingit vastukaalu populaarsele erru saadetud

1

Бородулин В. 15 000 000 000 долларов потеряла Россия благодаря Примакову // Коммерсантъ. 24.03.1999. № 047.