Armastuse võit. Diane Lovel

ei vaja nii palju teenijaid.”

      “Norman,” tasandas Lisa häält, “ütle mulle tõtt. Kas meil on rahaga probleeme?”

      Mees hakkas nii valjusti naerma, et Lisa kartis tal närvišoki olevat. Kuid mõne hetke pärast pühkis ta pisarad, mis naerust silmi olid tulnud, ja vaatas naisele õrnalt otsa.

      “Kallis, ära selle pärast küll muretse, rahapuudus meid ei ähvarda.”

      “Siis ma küll ei mõista…” laiutas Lisa käsi.

      “Kui ma sulle selgitan, kas lubad mind siis tunniks ajaks rahule jätta?”

      Lisa naeratas.

      “Loomulikult!”

      “Mulle ei meeldi, kui mehed minu äraolekul sind ümbritsevad.”

      Lisa ei uskunud oma kõrvu. Hämmeldunult vaatas ta oma abikaasat ja vangutas pead.

      “Sa teed nalja?”

      “Mitte üks raas.”

      “Milline rumalus!”

      “Ma ei aruta seda. Nüüd mine, sa segad mind.”

      “Ei lähe ma kuskile!”

      “Palun sind mitte kunagi minu peale häält tõsta,” ütles Norman vaikselt, hüppas ootamatult püsti ja pühkis käega laualt paberilehed.

      “Ma palusin end enam mitte segada.”

      “Ära karju!”

      Hämmeldunud Lisa astus paar sammu tagasi.

      “Ma ei mõista sinu armukadedust. See on täiesti alusetu. Seda enam, et oled armukade valvuri või autojuhi peale. Miks ma sinu arust sind petma peaksin?”

      “Ettevaatus ei ole kunagi liiast.”

      “Norman, ma ei saa niimoodi elada. Keelasid mul sõbrannadega kohtumise, ma ei tohi taksot võtta, mööda poode sõita… Isegi oma vanemaid ei ole ma juba paar nädalat tohtinud külastada.”

      Norman tuli laua tagant välja ja naist enda vastu tõmmates suudles teda.

      “Sa kuulud vaid mulle,” ütles ta kähiseval häälel, põletades oma kuuma hingeõhuga Lisa kaela. “Ma ei taha sind kellegagi jagada, kes iganes see ka poleks.”

      Lisa surus peopesad vastu mehe rinda.

      “Jäta järele, Norman, mulle ei meeldi see.”

      “Jah,” ütles mees naise pead veelgi enam tahapoole kallutades, “sa oled minu oma ja ma võin sinuga teha, mida tahan.”

      “Sul ei ole selleks õigust!”

      Lisa lükkas mehe eemale, kuid sai kõrvakiilu. Ta kukkus põrandale, vaatas siis Normani poole ning ehmus nähtust. Mehe silmis oli selline kirg ja tigedus, et Lisal jäi hing kinni. Norman sirutas käe ja tõmbas naise ühe ropsuga püsti.

      “Ah, Norman, kuidas sa ometi võid?”

      “Kui sa veel üks kord,” katkestas mees teda, “tuled minu juurde koputamata või ütled, et sulle midagi meie kooselus ei sobi, ei vastuta ma enda eest.”

      Lisa nuuksatas ja jooksis toast välja. Ta tormas magamistuppa ja viskus südantlõhestavalt nuttes voodile. Viimasel ajal oli Norman temaga väga halvasti käitunud. Ta armukadetses kõiki mehi. Tasus tal vaid kellelegi naeratada, kui mees sellise skandaali korraldas, et Lisa ei julgenud terve nädala majast välja minna. Täna lõi Norman teda esimest korda.

      “Ma lahutan. Kui see veel kordub, lahutan tõepoolest…” oigas Lisa. “Ma ei taha elada sellise julma inimesega!”

      Ta tõusis voodilt, võttis telefonitoru, et vennale helistada, kuid telefon vaikis. Lisa vajutas mitu korda hargile, mõistmata, mida see peaks tähendama. Ta pühkis pisarad ära ja suundus halli. Ka sealne telefon ei töötanud. Lisa hakkas oma mobiili otsima, kuid see oli kusagile kadunud. Lõpuks, väsinud tulemusteta otsingutest, sai ta pahaseks.