Armastuse võit. Diane Lovel

tundub, et sa peaksid lõpetama töö oma isa juures. Ma olen täiesti võimeline sind üleval pidama.”

      “Sa võiksid üleval pidada tervet haaremit, seda tean ma suurepäraselt,” naeratas Lisa, “kuid see, mida sina tööks nimetad, kestab vaid neli tundi. Ma aitan isal ju vaid dokumente korrastada. Sellise töökoormuse pärast oleks mind igast, isegi kõige hädisemast firmast häbiga minema aetud. Eelmisel nädalal jätsin näiteks kaks päeva vahele.”

      “Sa oled minu naine ega pea tööl käima. Seda enam oma isa juures. Sa kuulud nüüd mulle, aga mitte oma perekonnale.”

      “Räägid minust nagu mingisugusest asjast,” vihastas Lisa. “Mida ma sinu arust kodus peaksin tegema?”

      Norman pööras naisele selja.

      “Kus mu kell on?” küsis ta pärast mõningat otsimist.

      “Pole aimugi,” kehitas Lisa õlgu. “Mida me siis töö suhtes otsustame?”

      “Istud kodus ja kogu lugu!” oli Normani kategooriline vastus.

      “Aga mul on siin igav!”

      Mees istus Lisa kõrvale ja tõmbas ta pea enda poole.

      “Võib-olla on sul lihtsalt minuga koos igav?” küsis ta lipitsevalt.

      “Mis rumalus see veel on?!”

      Lisa nihkus mehest eemale.

      “Ma ütlesin ju selgelt, et mul on ilma sinuta igav. Siin ei ole isegi kellegagi rääkida.”

      “Kas sul on siis raske meest mõni tund oodata?”

      “Mõni,” pahandas Lisa, “sa tuled koju ju alles õhtul!”

      “Kallis!”

      Norman suudles naise õlga.

      “Kui ma saaksin kogu aeg sinu kõrval olla, siis teeksin seda.”

      “Või veel! Jutt ei ole ju sellest. Sel juhul oleksime varsti teineteisest surmani tüdinenud. Vastupidi, abielupaar ei pea kogu aeg koos olema. Sul on sõbrad, minul samuti. Abielu – see ei ole veel muu elu lõpp. Kui sa nii väga ei taha, et ma tööl käin, siis vähemalt soovin sinu äraolekul teha seda, mida tahan.”

      “Armastad sa mind?” küsis mees ootamatult.

      “Muidugi,” vastas Lisa ausalt, “sa ei pea küsima, tead seda niigi!”

      “Mul on seda meeldiv kuulda,” lausus Norman ja tõusis. “Kohtumiseni, kallis!”

      “Oota,” püüdis Lisa teda peatada, kuid mees ei teinud väljagi.

      “Näed nüüd,” ütles naine endale, “kui ma praegu kellelegi külla sõidaksin, saaks ta arvatavasti vihaseks.”

      Lisa ei suutnud sellega leppida, et Norman osutus patoloogiliselt armukadedaks. Talle oli meeldiv, et mees nii kiiresti temasse kiindus, samas ehmatas teda see, et ta tema käimisi kontrollima hakkas.

      Nad elasid suures eramus lugematu arvu teenijatega, lisaks veel valve väravas. Norman sai teada kõigist, kes talle külla sõitsid, samuti oli ta kursis kõigi Lisa käikudega, sest nendele palgatud isiklik autojuht kandis peremehele ette igast naise sammust.

      Kui niimoodi jätkub, läheme varem või hiljem tülli, mõtles Lisa.

      Ta läks aeda ja istus väikesele pingile purskkaevu juures. Lisa oli majaga tutvuda jõudnud, kuid ei tundnud kõiki seal töötavaid inimesi.

      Erinevalt korrast, mis valitses Lisa vanemate majas, oli siinse pererahva ja teenijaskonna vahel suur distants.

      Lisa märkas noort aednikku, kes peenart kaevas. Temaga leiab ta kindlasti ühise keele.

      Lisa suundus tema poole.

      “Tere.”

      Peenrale langes Lisa vari ning noormees tõstis pea.

      “Tere päevast, proua!”

      Lisa kükitas noormehe kõrvale.

      “Mina olen Lisa.”

      “Ma tean, olete minu perenaine,” ütles noormees tööd jätkates.

      “Seda küll,” naeratas Lisa, “aga mis sinu nimi on?”

      “Ma ei peaks teiega lähemalt tutvuma, proua.”

      “Miks mitte?” imestas Lisa.

      “Kas teil on minu jaoks mingeid korraldusi, proua?”

      Noormees ajas end terves pikkuses püsti ning Lisalgi tuli sama teha.

      “Ei, aga ma lihtsalt tahtsin sinuga tuttavaks saada,” ütles ta imestades, “ma pean ju teadma, kes siin töötab.”

      “Ei ole vajalik,” jäi noormees enda juurde ja küsis uuesti: “On teil mingeid soove?”

      “Ei ole mul mingeid soove,” vihastas Lisa, “ma tulin vaid selleks, et sinu nime teada saada.”

      “Max,” poetus vastu tahtmist üle huulte.

      “Vaat kui tore, Max.”

      Lisa pöördus ja hakkas maja poole astuma.

      Ta tuju läks halvaks. Oli selline tunne, nagu kardaks noormees teda. Kui sõidaks järsku hoopis kaubanduskeskusesse?

      Lisa andis autojuhile – õnneks ta teadis, mis on autojuhi nimi – oma soovist märku ja istus tagaistmele.

      “Sõidame linna. Ma pean üht-teist ostma.”

      Mõne aja pärast Lisa rahunes ja unustas aedniku. Tema hea tuju tuli tagasi ja Max ei meenunud talle enne õhtut.

      “Norman, palju sa aednikule palka maksad?” küsis Lisa õhtusöögi ajal.

      Mees asetas noa ja kahvli lauale ning vaatas naisele kahtlustavalt otsa.

      “Miks see sind huvitab?”

      Naine kehitas õlgu.

      “Lihtsalt tahan teada. Ma sain temaga täna tuttavaks. Ta on nii naljakas. Ta ei tahtnud minuga üldse suhelda.”

      “Ta ei peagi.”

      “Miks siis?”

      “Tema on teenija, sina perenaine.”

      “Meie majas on kombeks…”

      “Praegu elad sa minu juures, nii et võta vaevaks alluda minu korrale.”

      Lisa jäi solvunult vait.

      “Ma ei mõista,” ütles ta veidi aja pärast, “miks sa kogu aeg oma reegleid mulle peale surud.”

      “Sellepärast, et olen sinu mees.”

      “Mis siis sellest?”

      Norman asetas klaasi kolksatades lauale.

      “Kas tahad mu isu rikkuda?”

      “Mina…” alustas Lisa, kuid Norman katkestas teda:

      “Lahku siit ja oota mind magamistoas!”

      Lisa ohkas pahaselt.

      “Norman, lõpeta ometi see minu kamandamine!”

      “Mine välja,” kordas mees vaikselt ning midagi tema pilgus ja hääles sundis Lisat alluma.

      Talle hakkas juba selgeks saama, et Norman ei ole sugugi nii tore mees nagu oli tundunud siis, kui Lisa temaga abiellus.

      Pean sellele lõpu tegema, mõtles Lisa magamistuppa suundudes. Kust võtab ta õiguse mind kamandada? Ma ei ole ometi tema teenija.

      “Norman, ma ei mõista, mis toimub.”

      Lisa tungis mehe kabinetti koputamata, kuigi teadis, et see mehele ei meeldi.

      “Mis siis nüüd lahti on?”

      Norman ei tõstnud arvuti monitorilt isegi pilku.

      “Kuhu meie autojuht kadus?”

      “Vallandasin ta.”

      “Mida?”

      Kuna