Salakaebaja. Джон Гришэм

sain palju vaenlasi. Nüüd hoian madalat profiili. Taotlesin ennistamist advokatuuri ja sain litsentsi tagasi. Praegusel ajal on mul üksainus klient ja temast me nüüd rääkima hakkamegi. Küsimusi on?” Ta võttis tühjalt toolilt markeerimata toimiku ja ulatas selle Lacyle. „Siin on taustainfot minu kohta. Ajaleheartiklid, minu kokkulepe kohtuga, kõiksugu asjad, mida teil võib vaja minna. Praegu ajan ma ausat äri või vähemalt niivõrd ausat, kui see eksvangi puhul võimalik on, ja kõik, mida ma räägin, on tõsi.”

      „Kus te praegu tegutsete?” küsis Hugo.

      „Mu vend elab Myrtle Beachis ja juriidiliseks asjaajamiseks kasutan tema aadressi. Carlital on eluase Tampas ja osa posti laekub sinna. Muidu aga elan sellel laeval. Mul on telefonid, faks, WiFi, väike dušinurk, külma õlut ja kena naine. Olen õnnelik. Tiirutame ümber Florida, Keysi, Bahama. Pole paha pensionipõlv, kõik puha tänu onu Samile.”

      „Miks teil klient on?” küsis Lacy toimikust välja tegemata.

      „Tema ma sain ühe oma vana sõbra kaudu, kes teab mu kahtlast minevikku ja arvab, et ma rasvase tasu eest kaasa mängin. Tal on õigus. Mu sõber otsis mu üles ja veenis seda juhtumit vastu võtma. Ärge küsige kliendi nime, sest ma ei tea seda. Mu sõber on vahetalitaja.”

      „Te ei tea oma kliendi nime?” küsis Lacy.

      „Ei tea ega tahagi teada.”

      „Kas me peaksime küsima, mispärast, või lihtsalt sellega leppima?” küsis Hugo.

      „Lünk number üks, härra Mix,” lausus Lacy. „Ja lüngad ei lähe läbi. Rääkige meile kõigest või me läheme ära ega võta siit midagi kaasa.”

      „Olge rahulikud, eks?” ütles Mix ja rüüpas õlut. „See on pikem jutt ja selle peale kulub üksjagu aega. Loos on hunnik raha, hämmastavat korruptsiooni ja mõningaid päris ilgeid tegelasi, kes ei kõhkleks hetkegi, et minu, teie, mu kliendi või mis tahes uudishimutseja silmade vahele paar kuuli kihutada.”

      Järgnes pikk paus, mille jooksul Lacy ja Hugo seda infot seedisid. Lõpuks küsis Lacy: „Miks siis teie selles osalete?”

      „Raha pärast. Mu klient soovib taotleda kompensatsiooni vastavalt Florida osariigis kehtivale informaatorite seadusele. Ta loodab teenida miljoneid. Mina saaksin oma paraja osa ja kui kõik laabub, siis poleks mul enam kunagi kliente tarvis.”

      „Ta peab siis olema riigiteenistuja,” ütles Lacy.

      „Ma tunnen seadust, preili Stoltz. Teil on palju tööd, minul mitte. Minul on piisavalt aega, et koodekseid ja juhtumeid läbi puurida. Jah, mu klient on Florida osariigi teenistuses. Ei, tema isikut ei saa avaldada, vähemalt esialgu mitte. Võib-olla kunagi edaspidi, kui raha on laual, õnnestub meil kohtunikku veenda, et suletud toimik säiliks. Aga hakatuseks on mu klient liiga hirmul, et esitada Kohtute Haldamise Nõukogule ametlikku kaebust.”

      „Me ei saa ilma ametliku allkirjastatud kaebuseta edasi minna,” ütles Lacy. „Seadus on selle koha pealt väga selge, nagu te teate.”

      „Tean küll. Mina esitan selle kaebuse.”

      „Vande all?” küsis Hugo.

      „Jah, nagu kord ja kohus. Ma usun, et mu klient räägib tõtt, ja olen valmis ise alla kirjutama.”

      „Ja teie ei karda?”

      „Mina olen juba pikka aega hirmutundega elanud. Vist olen sellega harjunud, kuigi asjad võivad ka hullemaks minna.” Mix küünitas veel ühe toimiku järele, võttis selle vahelt mõned paberid ja asetas lauale. Ta jätkas: „Kuus kuud tagasi käisin Myrtle Beachi kohtus ja muutsin nime. Ma olen nüüd Greg Myers ja seda nime kasutan kaebuse allkirjastamisel.”

      Lacy luges Lõuna-Carolinas väljastatud kohtumäärust ja esimest korda tekkis tal kahtlus, kas oli ikka tark tegu sõita St. Augustine’i selle mehega kohtuma. Riigiteenistuja, kes on liiga hirmul, et ise kaebust esitada. Ümber kasvatatud advokaat, kes pelgab sedavõrd, et läheb teise osariigi kohtusse oma nime muutma. Ilma tegeliku aadressita eksvang.

      Hugo luges kohtumäärust ja esimest korda üle aastate soovis ta nüüd, et tal oleks relv. Ta küsis: „Kas võib öelda, et praegusel hetkel te peidate end?”

      „Ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga ettevaatlik, härra Hatch. Olen kogenud laevakapten ja tunnen merd, hoovuseid, saari ja laide, üksildasi randu ja peidupaiku paremini kui see, kes mind otsima tuleb, kui kedagi sellist tegelikult üldse leidub.”

      Lacy ütles: „Noh, kõlab küll sedamoodi, et te olete peidus.”

      Myers noogutas otsekui nõustumise märgiks. Kõik kolm rüüpasid oma jooke. Lõpuks ometi tõusis pisuke tuul ja leevendas lämbet ilma. Lacy sirvis õhukest toimikut ja lausus: „Üks küsimus. Kas teie vastuolud seadusega olid mingil moel seotud kohtuliku väärtegevusega, millest te kõnelda tahate?”

      Noogutus katkes ja ta mõtles küsimuse üle järele. „Ei.”

      Hugo sõnas: „Tuleme tagasi teie salapärase kliendi juurde. Kas teil on temaga otsest kontakti olnud?”

      „Mitte mingisugust. Ta ei kasuta elektronposti, tavalist posti, faksi ega mitte mingit tuvastatavat telefoninumbrit. Ta räägib vahemehega ja vahemees tuleb minu juurde kohale või helistab mulle ajutiselt mobiililt, mis kohe minema visatakse. See on ebamugav ja aeganõudev, aga üsna turvaline. Ei mingeid jälgi, dokumente, mitte midagi ei jää maha.”

      „Ja kui teil oleks praegu vaja temaga otsekohe ühendust võtta, siis kuidas te seda teeksite?”

      „Seda pole juhtunud. Küllap helistaksin vahemehele ja ootaksin tunnikese või sedasi.”

      „Kus see klient elab?”

      „Ei tea täpselt. Kusagil Florida loodeosas.”

      Lacy tõmbas sügavalt hinge ja vahetas Hugoga pilke. Siis lausus ta: „Hea küll, mis lugu see on?”

      Myersi pilk oli suunatud kaugusse, üle teispool purjekaid sinava vee. Tõstesild avanes ja ta paistis olevat sellest vaatepildist nagu kohale naelutatud. Lõpuks ta ütles: „Sellel lool on mitu peatükki ja mõnda neist alles kirjutatakse. Meie tänase kokkusaamise eesmärk on tekitada teis uudishimu ja ka niipalju hirmu, et te teaksite soovi korral taanduda. Põhiküsimus on praegu, kas te tahate ennast selle asjaga siduda?”

      „Kas kõne all on kohtu väärtegevus?” küsis Lacy.

      „„Väärtegevus” on küll ülipehmelt öeldud. Minule on teada korruptsioonijuhtumid sellisel tasemel, millist siin riigis varem pole nähtud. Vaadake, preili Stoltz ja härra Hatch, minu kuusteist kuud vanglas ei läinud täielikult raisku. Mind pandi juhtima õigusalast raamatukogu ja mul oli nina vahetpidamata raamatutes. Olen tutvunud õigusorganite iga viimase kui korruptsioonijuhtumiga, mis viiekümne osariigi peale kunagi kohtu ette on jõudnud. Mul on uurimismaterjalid, toimikud, ülestähendused, kogu kupatus. Ma olen üsna ammendav allikas, kui teil peaks kunagi ühte kõiketeadjat vaja minema. Ja loos, mida ma teile jutustama hakkan, on rohkem räpast raha kui kõigis ülejäänutes kokku. Samuti on selles loos altkäemakse, väljapressimisi, ähvardusi, kohtunike mõjutamist, vähemalt kaks mõrva ja üks alusetu süüdimõistmine. Üks süüdlaseks lavastatud inimene mädaneb siit tunnise teekonna kaugusel vangikongis ja ootab surmanuhtluse täideviimist. Kuriteo toimepanija istub tõenäoliselt praegu oma laevas, mis on palju uhkem kui minu oma.”

      Ta tegi pausi, jõi pudelist sõõmu ja vaatas rahulolevalt oma kuulajate poole, olles nüüd saanud täie tähelepanu osaliseks. „Küsimus on selles, kas te tahate ennast asjaga siduda? See võib olla ohtlik.”

      „Miks te meid kutsusite?” küsis Hugo. „Miks mitte FBI-d?”

      „Olen FBI-ga juba tegemist teinud, härra Hatch, ja asjad läksid lörri. Ma ei usalda neid ega ühtegi teist seadusesilma, eriti mitte selles osariigis.”

      Lacy ütles: „Kordan veel kord, härra Myers, me ei ole relvastatud. Me ei ole kriminaaluurijad. Kõlab sedamoodi, et teil oleks vaja suisa mitme föderaalvalitsusameti poole pöörduda.”

      „Aga teil on kohtutäituri volitused,”