Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

„Sisse,” käskis ta. „Ruttu. Siin tuleb verevalamist, kui Sir William neid ei takista.”

      „Miks nad üksteist nii väga vihkavad?” Eleyne jäi maha, tahtes võitlust pealt vaadata.

      „Nad tulevad eri maailmadest, laps, vaat mispärast.” Rhonwen surus huuled kokku. Tema oli oma meeste poolt. Kui ta oleks saanud, oleks ta nende sekka läinud ja vihatud inglastel silmad peast kratsinud.

      Suhteliselt ohutust müüriäärsest pelgupaigast vaatasid nad kaklust natuke aega pealt. Eleyne tõstis silmad Rhonweni poole. „Sa ei taha, et Dafydd võtaks Isabella naiseks, ega ju?”

      „Mul ükskõik, mida Dafydd teeb.” Rhonweni silmad tõmbusid pilukile. „Peaasi, et temast ei saa sinu isa pärijat. See on vanima poja sünniõigus, ükskõik, kas tema ema oli printsiga Inglise seaduse järgi abielus või mitte. Pärijaks peab saama Gruffydd. Ja Gruffydd on abielus Walesi naisega.”

      Eleyne ohkas. „Kui ainult Gruffydd ja Dafydd ei tülitseks alalõpmata.”

      „See on su isa süü. Ta oleks pidanud su emale vastu astuma ja selge sõnaga ütlema, et tema pärijaks jääb vanim poeg.”

      „Kui Dafydd saab Gruffyddi asemel isa pärijaks, tuleb Isabellast ühel päeval Aberffraw’ printsess,” jätkas Eleyne mõtlikult. „Loodan, et ta upsakaks ei lähe.” Ta surus reeturliku mõtte kähku alla. „Oleks tore, kui ta tuleks Aberisse elama, siis näeksin teda kogu aeg.”

      Rhonwen kortsutas kulmu. Eleyne oli justkui unustanud – nagu ikka – omaenda abielu skottide printsi Huntingdoni krahviga, Inglismaa võimsaima krahviga. Tõsiasi, et ta ei jää Aberisse alatiseks, ei tähendanud talle veel midagi, ja Rhonwen eelistas sellele mitte mõelda. Kulub veel vähemalt neli aastat, enne kui Eleyne peab oma abikaasa juurde minema. Maailmatu aeg. Nelja aastaga võib mõndagi juhtuda. Ta võttis tüdrukul käest. „Näe, mehed kaklevad nüüd talli juures. Me peame sisse minema. Kui läheme ringiga ümber ürdiaia, ei satu me nende lähedalegi. Ta vedas Eleyne’i ümber torni jalami linnuse lõunaküljele.

      Päike laskus Cadair Arthuri, Arthuri Trooni kauge tipu taha justkui suurimast suurim tuletorn, pannes müürid maapinnale pikki varje heitma. Võrdlemisi rahulikus ürdiaias oli peaaegu pime. Eleyne kummardus, noppis raske kuldse võilillepea ja keerutas seda sõrmede vahel. „Millal me koju läheme, Rhonwen?”

      „Varsti, laps. Kas sulle ei meeldi siin?” Väikeses vaikuseoaasis, mis jäi kaklusest kaugele, tabas Rhonwen end ringipiilumiselt ja hakkas värisema. Kas ta oli ka siin, see nähtamatu vari, keda Eleyne nägi täiesti selgelt, naine, kes oli selle ürdiaia palju aastaid tagasi oma kätega rajanud? Ta vaatas uurivalt tüdruku poole. Laps oli tundlik, aga kui palju ta tegelikult nägi ja kui suur osa sellest tuli kirjutada ülierksa kujutlusvõime arvele?

      Eleyne’i sünnihetkest saadik oli Rhonwen jälginud ja oodanud märki sellest, et Mõrsja käsi on seda last puudutanud. Mõnikord mõtles ta, et see on olemas, et see laps oli Nägija, teinekord kahtles.

      „Mulle meeldib koos Isabellaga siin olla,” jätkas Eleyne unistavalt, „aga ma igatsen mere järele. Pealegi on siin midagi, midagi sellist, mis ei meeldi mulle.” Ta kortsutas kulmu, surudes kahust kuldset õit põse vastu. „Mõnikord on mul imelik tunne, nagu vaataksin maailma väljastpoolt ega kuulukski ise sellesse.” Ta naeratas kohmetult. „Saad aru, mida ma öelda tahan?”

      Rhonwen silmitses teda viivu mõtlikult, kuid ütles ainult: „Mulle tundub, et sa oled õhtuti liiga kaua üleval, noor daam.”

      Eleyne naeris. Ta viskas õie minema. Kui ta oligi kavatsenud Rhonwenile veel südant puistata, siis nüüd muutis ta meelt. Kummalised tunded häirisid teda. Need eraldasid teda ümbritsevast, tekitasid äraoleva tunde, nagu ootaks ta, et midagi juhtuks – midagi, mida aga kunagi ei juhtunud. See tekitas temas rahutust ja ärevust. Ta oli sellest ääri-veeri Isabellale rääkinud, kuid sõbratar oli ainult naernud ja Eleyne polnud sellest enam kunagi juttu teinud.

      Eleyne astus müüri äärde, kus oli juba päris pime, ja vaatas läbi võlvkäigu õuele, kus päike ikka veel sillutisekividel mängles. Ta kuulis eemalt kaklevate meeste röökimist, nägi ligidal seisvat Rhonwenit, kelle kleit oli halli kivimüüri taustal erksat, väga erksat sinist värvi. Äkki oli tema kuulmine nii terav, et vähimgi heli tegi kõrvadele haiget. Linnulaul kurdistas; samuti Rhonweni jalge ette lendava punarinna sulesahin, kuivanud lehtede krabin, helin, mille vana torni vihmaveesülitist kukkunud vihmapiisk maad tabades kuuldavale tõi. Eleyne vaatas üles, et näha, kust see oli tulnud, ja tundis südant hirmust seiskuvat. Ülemise korruse aknast nilpsasid tulekeeled: sellesama toa aknast, kus tema ja Isabella olid pimedas istunud. Ta ei uskunud oma silmi. Siis nägi ta katuseta müüride vahelt välja valguvat suitsu.

      „Rhonwen! Vaata! Tuli!”

      Ta näitas hirmunult sinnapoole. Inimkogud jooksid igas suunas laiali. Leegid levisid otse tüdruku silme all. Vana torn oli juba tulest neelatud, samuti tall müüri ääres. Eleyne kuulis lõksu jäänud hobuste kisa.

      „Armas jumal!” Ta surus käed kõrvadele. „Miks nad midagi ei tee, Rhonwen? Hobused! Mõrsja nimel, päästa hobused! Invictus! Kus Sir William on?”

      Leek jooksis mööda müüriharja, kuhu puittellingud olid toetunud, ja sööstsid üle võlvkäigu peakoja ukse poole.

      Eleyne oli paigale tardunud, nuuksus vapustusest. „Rhonwen, tee midagi! Kus on Isabella ja teised? Rhonwen!”

      Tüdruk tundis, kuidas Rhonwen võttis tema ümbert kinni, et teda talitseda, ja kiskus end ägedalt lahti. Tema nina ja suu olid suitsu täis, silmad jooksid vett. „Aita neid! Me peame neid aitama!”

      „Eleyne, kuula mind!”

      Rhonwen raputas teda õlgadest.

      „Eleyne! Mingit tuld ei ole!” Rhonwen andis talle kõva kõrvakiilu.

      Tüdruk jättis rabelemise. Palavikuliselt värisedes vaatas ta ringi. Tuli oli kadunud. Kevadõhtu oli samasugune nagu enne, punarind istus ikka varemerohu peenra kõrval mullahunnikul ja hakkas laulma, saates sulneid trillereid selgesse õhku.

      „Mis juhtus?” Eleyne neelatas ägedalt. Ta vabises lakkamatult. „Igal pool möllas tuli …”

      „Sa nägid õudset und.” Rhonwen võttis nobedalt mantli seljast ja laotas selle tüdruku õlgadele. „Tukastasid viivuks ja nägid koledat unenägu, muud midagi. Nüüd on see möödas. Karta pole midagi.”

      „Ma ei maganud …”

      „Magasid küll, cariad5!” Ärevusest rääkis Rhonwen järsult. Ta võttis jälle lapse ümbert kinni. „Sa olid nii väsinud, et jäid püstijalu magama. Seda ma sulle ennist ütlesingi. Muudkui jooksed öösiti lossis ringi ega puhka end välja. Nüüd lähed voodisse. Saad aru? Toon sulle köögist puljongit ja panen palderjani hulka, et sa magama jääksid. Hommikul tunned end paremini ja homme võtan ma leedi Gwladusega jälle kojumineku jutuks.”

      Rhonwen ei andnud Eleyne’ile mahti vastu vaielda. Ta lükkas tüdruku sisse, kihutas ta keerdtrepist üles magamistuppa. Seal tõmbas ta Eleyne’il kingad jalast ja lükkas ta täies riides voodisse. Lapsele teki peale tõmmanud, istus Rhonwen viivu tema kõrval ja hoidis ta kätt peos. „Ära mõtle sellele õudsele unenäole, laps. Mõtle millelegi ilusale. Mõtle hobusele. Ta on elus ja terve ja temaga ei juhtu midagi. Võib-olla lähed homme jälle ratsutama.”

      Eleyne vaatas talle hirmunud silmadega otsa. Järeleandmine kohutas teda. „Kas see unenägu ei tule kindlasti tagasi?”

      „Täitsa kindlasti!” ütles Rhonwen rõhutatult. Lõpuks oligi see juhtunud, see, mida ta oli nii palju aastaid kartnud. Last, keda Rhonwen pidas oma tütreks, oli puudutanud jäise tuule külm hingus – Mõrsja sõrmede suudlus. Eleyne’i kätt hoides pani Rhonwen silmad kinni. Kui Einion sellest teada saab, võtab ta lapse endale, ja mida Rhonwen siis peale hakkab?

      „Rhonwen.” Eleyne’i hääl oli ikka karjumisest kähe. „Mul on külm.”

      Rhonwen laotas talle veel ühe teki peale. „Oota.

5

kallis – walesi k