Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

kabjad olid vajutanud liivasse sügavaid auke, mis hakkasid juba vett täis valguma. Meriskid ja leeterislad olid vaid korraks kohkunud, nüüd patrullisid nad jälle kalda ääres. Madala künka tagant kostis koovitaja vile.

      Tõusulainet kirjasid pikad kuldsed kiired. Kaugel ees lasus merehiiglase Pen y Gogarthi tohutu küürakas vari. Kuskil selle tuulevarjuküljes asus Degannwy, kus Gruffydd ap Llywelyn, Aberffraw printsi vanim poeg, veedab esimese öö oma isa vangina.

      Rhonwen põrnitses pahuralt, talitses hobuse sammu käima. Kui Gruffydd tahab isa juures edu saavutada, peab ta õppima oma tormakust talitsema.

      Naine laskis pilgul üle ranna käia. See oli inimtühi. Ent kabjajäljed läksid edasi. Äkki ärevile minnes kannustas Rhonwen hobust. Kajakaparv tõusis tema kõrval veest õhku, lendas sörkivast hobusest vaevata mööda, ja siis nägi ta Cadit – ratsanikuta, ohjad taga lohisemas. Poni näkitses veepiiril lühikesi rohukõrsi.

      Rhonwenit läbis hirmuvärin. „Eleyne!” Hõige hajus tühjas õhus. „Eleyne!”

      Ta tõmbas ratsmetest ja vaatas ringi. Siis nägi ta Eleyne’i. Tüdruk seisis mere ääres, aeglaselt tõusev vesi oli ta õhukesed nahktuhvlid märjaks teinud. Seelik, mis oli harilikult vöö vahele topitud, oli langenud vette ja hõljus punase keerisena tüdruku ümber. Eleyne vaatas üle väina.

      Rhonwen tuli sadulast maha. Jättes hobuse Cadi kõrvale rohtu sööma, läks ta mere poole.

      III

      Niipea, kui Eleyne oli sadamaümbruse rahvasummast ja majadest kaugemale jõudnud, tasandas ta pöörast galoppi. Imelik üksiolemise vajadus oli vallanud teda äkki nagu ikka ning ta oli sellele mõtlemata ja kõhklemata kuuletunud.

      Ta jalutas Cadit tasakesi mööda tõusuvee äärt, kuulatas koovitaja – surma käskjala, hoiatuse saadiku – hõikeid ja hakkas jälle värisema. Läks tükk aega, enne kui ta jälle paate märkas. Need olid maa varjust lähemale jõudnud ja suundusid läbi uduvine saare poole. Eleyne tõmbas lauba kipra. Udu oli tulnud äkki, märkamatult, triivis vee kohal. Paadid olid mehi täis. Nüüd nägi ta neid selgesti – üleloomulikult selgesti. Mehed kandsid rinnaplaate, kullatud turviseid ja kiivreid. Odad kiiskasid udust läbi tungiva õhtupäikese kiirtes. Paate oli nüüd veel rohkem, kümme või viisteist kõrvuti, ja nende vahel ujusid ratsanikud, sajad ratsanikud oma ratsudega kalda poole, kus seisis Eleyne. Kuskilt teiselt poolt vett kostis trummipõrin, kajavas vaikuses madal ja ähvardav.

      Äkki kartma lüües keeras Eleyne end ringi, soovides, et poleks üksinda minema ratsutanud. Ta võttis ohjad kindlamalt kätte, Cadi lidutas kõrvu ja nihkus külitsi merest eemale. Peab tagasi ratsutama. Eleyne vaatas üle õla, suu hirmust kuiv, ja nägi oma kergenduseks, et ta polnud enam üksi. Tema lähedal seisis kaks naist ja nende taga meestesalk. Nende imelikke rõivaid nähes kortsutas tüdruk kulmu. Nii mehed kui ka naised kandsid musti rüüsid ja kõigil olid pikad sassis juuksed. Naisel, kes oli Eleyne’ile lähemal, oli üks kuldvõru randmel ja teine kaelas. Käes hoidis ta mõõka. Tema taga oli murdu teisi; kallas kihas nüüd inimestest, kõik relvastatud, kõik häälutasid ähvardavalt. Nad vaatasid üle Eleyne’i merele. Trummipõrin täitis tüdruku kõrvad. Käed läksid hirmust kananahale. Ta ei märganudki, et oli sadulast maha roninud, aga äkki seisis ta veepiiril naiste kõrval, ümberringi teised naised, mehed, isegi lapsed.

      Eleyne otsis pilguga Rhonwenit, Cenyddit, oma saatjaskonda, kuid ei tundnud kedagi ära. Inimmurd kasvas ja lärm koos sellega. Sada, vahest koguni tuhat häält tõusid ähvardavalt, kui mere poolt kostis kiilude tasane sahin: paat paadi järel randus ja relvastatud mehed hakkasid vette hüppama.

      Eleyne keeras end ägedalt ringi, tahtes joosta, püüdes pakku pääseda, kuid tema ümber tunglesid sajad inimesed, viibutasid mõõku, võitlesid jubeda metallitärina saatel. Tüdruk tundis verest sooja ja libedat liiva, kuulis karjeid, haistis hirmu ja vihkamist. Ta ei saanud hingata. Neid tõrjuti tagasi, kaldast eemale. Tema taganes koos nendega, astus üle verise naiselaiba. Ta keeras end kabuhirmus ringi, taandus koos teistega mäeseljal mustendava metsa poole. Tammelehed olid vinejas päikeses ruuged ja kuldsed, inimesed pistsid puude poole jooksma ning Eleyne teadis nagu kõik teisedki, et metsas on nad väljaspool ohtu.

      Siis nägi ta suitsu.

      Merelt tulnud vallutajad süütasid puid, muutes iidsed tammed ja nende vahelt varju otsivad inimesed tuletungaldeks. Eleyne kuulis paksuks ja läbipaistmatuks muutunud õhus karjeid ja leekide praginat. Ta sirutas meeleheitlikult käed kõrval oleva naise poole. Kui ulatuks temani, kui saaks tal käest kinni võtta, viiks naine ta suitsust välja. Haledalt nuuksudes küünitas ta aina kaugemale, kuid käsi läks naise omast läbi nagu paljast õhust. Ta proovis veel kord ja saigi lõpuks käest kinni …

      „Eleyne! Eleyne! Ärka! Mis sinuga on?” Tüdruku mõlemat põske salvas laks ja külm sahmakas merevett lendas talle näkku.

      Eleyne lõi rabatult silmad lahti ja vaatas ringi. Ta oli koos Rhonweniga inimtühjal rannal. Kedagi teist polnud näha. Ei paate ega sõdureid; ei vereloikudes lamavaid surevaid mehi, naisi ega lapsi. Tüdruk vaatas pelglikult sinnapoole, kus oli seisnud tammelaas. Nüüd polnud seal midagi peale mõne kängus okaspuu.

      Eleyne märkas, et pigistab kõigest jõust Rhonweni käsivart. Ta laskis sellest vaikselt lahti. „Anna andeks, ma tegin sulle haiget.” Tema hääl värises.

      „Tegid jah.” Rhonweni hääl oli rahulik. Ta hõõrus kreemikas villases varrukas kätt. Hiljem ilmuvad nahale kümme vihast verevalumit, Eleyne’i sõrmede jäljed.

      „Räägi, mida sa nägid.” Hoidja kaisutas tüdrukut. „Räägi, mida sa nägid, cariad.”

      „Väge, mis ründas Môni; mehi ja naisi kaldal; siis tuld seal üleval …” Eleyne vehkis käega. „Tuld, igal pool.”

      „Sulle meenus tulekahju, mille ajal sa sündisid …”

      „Ei!” Eleyne raputas ägedalt pead. „Ei, see polnud koda. Põlesid puud. Seal seljandikul. Seal kasvas suur puudesalu, inimesed läksid sinna varjule, aga sõjamehed panid salule tule otsa. Nad ajasid inimesi tulle – isegi naisi, isegi minusuguseid lapsi …”

      „See oli unenägu, Eleyne.” Rhonwen tuiutas tühja merd tüdruku selja taga. Ta oli täiesti rahulik. „Unenägu, ei midagi muud.”

      „Kas ma lähen hulluks, Rhonwen?” Eleyne klammerdus tema külge.

      „Ei, ei, kus sellega.” Rhonwen surus ta kõvemini enda vastu. „Ma ei tea, miks see juhtus. Võib-olla oli tänane hommik sulle liialt erutav. Tule, püüame ponid kinni ja läheme teiste juurde tagasi. Tuul kisub viluks.”

      Nende selja taga jooksis kerge tuuleõhk mööda väina, kõrgel vinesse mattunud tippudel surev päike laskis pimedusel kuristikke vallutada.

      IV

      „Sa oled kindel, et tal on Nägemine?” Cenydd kummardus ja kallas Rhonweni veinipeekri uuesti täis. Laup kipras, vaatas ta tuld, mis põles nende vahel. Mehed-naised tegid oma tegemisi. Lapsed olid läinud magamiskambrisse, Rhonwen oli just äsja käinud vaatamas, kas Eleyne’iga on kõik hästi. Eleyne ja Luned lamasid teineteise kaisus, kogu maailmale surnud. Rhonwen oli neid tükk aega küünlavalgel silmitsenud, enne kui kotta tagasi läks.

      „Mis muud see olla võiks? Ma ei tea, mida teha, Cenydd.”

      „Miks sa üldse pead midagi tegema?”

      „Sest kui ta on saanud jumalatelt ande, tuleb teda õpetada. Pean Einionile ütlema, et tüdruk on valmis.”

      „Ei!” Cenydd lajatas peekri lauale. „Sa ei tohi teda kurjade arbujate küüsi anda. Tema isa ei lubaks seda.”

      „Tss!” vaigistas Rhonwen. „Tema isa ei saa sellest teada. Kui see on tüdruku saatus, siis mis õigust on meil seda talle keelata? Ära arva, et ma pole palvetanud, et see ei korduks.”

      „Kas seda on ka varem juhtunud?”

      „Siis, kui olime Hays. Ta nägi lossi hävingut.”

      „Kas ta mõistab