Loomade hingeelu. Peter Wohlleben

oma valguvajadust kapsausside söömisega, siis oleksime vaimustuses. Siis peaksime oravaid maailma parimateks loomadeks, sest need tülikad röövikud häirivad meie juurviljakasvatust. Kuid kapsaussid on samuti pojad, nimelt liblikapojad. Ja ainult seepärast, et nad armastavad juhtumisi sama taime, mida meie toiduks tarvitame, ei ole liblikabeebide tapmine loodusele veel kaugeltki heategu.

      Oravaid ei huvita selline lahterdamine vähimalgi määral. Neil on piisavalt tegemist, et ennast ja oma sugu looduses säilitada ja eeskätt tunda seejuures elust rõõmu. Aga kui naasta punase eluka emaarmastuse juurde: kas ta tõesti tunneb midagi sellist? Nii tugevat armastust, et seab enese elu järeltulijate elu ees tagaplaanile? Kas pole need lihtsalt hormoonid, mis viivad etteprogrammeeritud hoolitsuseni? Teadus kaldub selliseid bioloogilisi protsesse degradeerima paratamatuteks mehhanismideks. Aga enne kui pakime orava ja teised loomaliigid sellesse üsna asjalikku pakendisse, heitkem pilk inimese emaarmastusele. Mis toimub ema organismis, kui ta imikut süles hoiab? Kas emaarmastus on kaasasündinud? Teaduse vastus on: jah ja ei. Kaasa sündinud ei ole mitte armastus, vaid eeldused selle tekkeks. Pisut enne sünnitust vabaneb kehas hormoon nimega oksütoksiin, mis võimaldab tugevat sidet lapsega. Lisaks vabaneb suur hulk endorfiine, mis mõjuvad valuvaigistavalt ja hirme leevendavalt. Selline hormoonide segu on veres ka pärast sünnitust – nii tervitab beebit lõdvestunud ja heatujuline ema. Imetamine suurendab oksütoksiini eritust veelgi ning ema ja lapse side saab muutuda tugevamaks. Samamoodi toimub see paljudel loomaliikidel, ka näiteks kitsedel, keda mu pere metsnikumajas peab. Nemad toodavad samuti oksütoksiini. Kitsedel algab tallede tundmaõppimine nende puhtaks lakkumisest. See protseduur tugevdab ema ja poegade vahelist sidet, lisaks mökitab ema õrnalt ja saab oma lastelt peenehäälse vastuse, nii et neile jäävad üksteise hääled meelde.

      Aga hoidku, kui poegimislima lakkumisega midagi viltu läheb! Mõned meie väikese kitsekarja loomad saavad rahus poegimiseks eraldi latri. Latri uks on alt lahtine ning sellest praost libises poegimise ajal välja üks eriti pisike kitsetall. Enne kui me äpardust märkasime, oli möödunud hulk väärtuslikku aega ja lima juba kuivanud. Tagajärjeks oli, et kitseema ei võtnud kõigist katsetest hoolimata enam tallekest omaks ja emaarmastust ei tekkinud. Inimestega on sageli samamoodi: kui imik on pärast sündi haiglas pikemat aega emast lahus, siis suureneb tõenäosus, et emaarmastust ei tekigi. Muidugi pole see nii lõplik nagu kitsede puhul, sest inimesed suudavad emaarmastust õppida ega sõltu ainult hormoonidest. Muidu poleks üldse võimalik adopteerimine, mille puhul kohtuvad lapsed oma kasuvanematega alles mitme aasta vanuselt.

      Adopteerimine on seepärast parim meetod veendumaks, et emaarmastus on õpitav ega ole vaid instinktiivne refleks. Aga enne kui me seda küsimust lahkama asume, tutvustaksin teile meelsasti instinktide väärtust.

      Kas instinktid on alaväärtuslikud tunded?

      Sageli kuulen, et loomade tunded ei ole sihipärased nagu inimestel, sest loomad tegutsevad ja tunnevad ju instinktiivselt, meie aga teadlikult. Enne kui pühendume küsimusele, kas instinktiivne on kuidagi vähem väärtuslik, uurime, mis üleüldse on instinktid. Selle mõiste alla kogub teadus toimingud, mis kulgevad teadvustamatult ega allu mõtlemisprotsessile. Need võivad olla geneetiliselt tingitud või elu jooksul õpitud; nende ühisjoon on, et nad kulgevad väga kiiresti, sest lähevad mööda kognitiivsetest protsessidest ajus. Sageli on tegemist hormoonidega, mis teatud juhtudel (nt viha korral) vallanduvad ja juhivad siis kehalisi reaktsioone. Kas loomad ongi täisautomaatsed biorobotid? Enne liigrutaka otsuse langetamist peaksime vaatama omaenda liiki. Ka meie pole instinktiivsest käitumisest priid, otse vastupidi. Mõelge näiteks kuumale pliidiplaadile. Kui kogemata käe sinna peale panete, siis tõmbate selle välkkiirelt jälle tagasi. Sellele ei eelne mingit arutlust stiilis: „Siin on imelikku grill-liha lõhna tunda ja mu käsi hakkas järsku väga valutama. Peaksin selle parem pliidilt ära võtma.“ Ei, kõik toimub automaatselt ja ilma teadliku otsuseta. Instinktid on niisiis olemas ka inimestel, küsimus on vaid selles, kuivõrd määravad need meie igapäevaelu.

      Et küsimusse pisut valgust tuua, peaksime vaatlema uuemaid aju-uuringuid. Max Plancki instituut Leipzigis avaldas oma 2008. aasta uurimuses hämmastava fakti. Magnetresonantstomograafide abil, mis suudavad näidata ajutegevust arvutis, jälgiti otsustusülesannet täitvaid katsealuseid (nad pidid vajutama nuppu kas parema või vasaku käega). Kuni seitse sekundit enne, kui katsealused teadliku otsuse tegid, oli ajutegevusest selgesti näha, millisele otsusele nad jõuavad. Järelikult oli valikuprotsess juba alanud, sellal kui katsealused alles mõtlesid, mida valida. Käitumisimpulsi vallandas niisiis alateadvus, mitte teadvus. Teadvus andis mõni sekund hiljem lihtsalt nii-öelda selgituse.

      Kuna seesuguste protsesside uurimine on alles algjärgus, ei osata veel öelda, kui palju ja mis laadi otsuseid sel moel langetatakse ja kas me suudame end alateadvuse määratud protsesside eest ka kaitsta. Siiski on piisavalt hämmastav, et niinimetatud vaba tahe sörgib tegelikkusel sageli sabas. Siinkohal pakub ta kõigest vabandust meie kergelt solvatavale egole, mis saab tunda end olukorra täieliku peremehena.1

      Paljudel juhtudel jääb niisiis valitsejaks opositsioon, meie alateadvus. Kui paljut meie mõistus teadlikult korraldab, on tegelikult ükskõik, sest instinktiivsete reaktsioonide võib-olla üllatavalt suur osakaal näitab ju ainult seda, et hirmu ja kurbuse, õnne ja rõõmu kogemine ei muutu instinktiivse vallandumise tõttu mitte ähmasemaks, vaid neid ei saa lihtsalt aktiivselt käivitada. Tunnete tugevust see ei muuda.

      On selge, et emotsioonid on alateadvuse keel, mis aitab meil igapäevases infotulvas pinnal püsida. Kui käsi saab kuumal pliidiplaadil haiget, sunnib see silmapilk reageerima. Õnnetunne tugevdab positiivset käitumist. Hirm kaitseb inimest selle eest, et ta ei langetaks ohtlikku otsust. Meie teadvusse jõuavad rahulikuks analüüsimiseks ainult need vähesed probleemid, mida tõepoolest saab ja peab mõtlemise abil lahendama.

      Tunded on niisiis põhimõtteliselt seotud alateadvuse, mitte teadvusega. Kui loomadel ei oleks teadvust, siis tähendaks see vaid seda, et nad ei suuda järele mõelda. Alateadvus seevastu on olemas igal liigil ja kuna see suunab ja sekkub, siis on loomadel kindlasti ka tunded. Instinktiivne emaarmastus ei saa sel juhul olla kuidagi vähem väärtuslik, kuna teistsugust emaarmastust ei olegi. Ainus erinevus loomade ja inimeste vahel on see, et meie suudame emaarmastust (ja teisi tundeid) teadlikult aktiveerida – näiteks lapsendamise korral. Siin ei saa tegu olla sünnil automaatselt tekkinud sidemega ema ja lapse vahel, sest esimene kontakt toimub sageli ju tunduvalt hiljem. Sellest hoolimata tekib adopteerival emal aja jooksul emaarmastus koos selle juurde kuuluva hormoonide kokteiliga veres.

      Järelikult oleme viimaks leidnud inimestele emotsionaalse enklaavi, milleni loomad ei küündi? Vaadelgem veel kord meie oravat. Kanada teadlased on üle kahekümne aasta jälginud tema suguvendi Yukonis. Uurimuses osales umbkaudu seitse tuhat looma ja ehkki oravad liiguvad üksinda, toimus nende hulgas viis lapsendamisjuhtumit. Adopteeritud oravalapsed olid aga võõrastele emadele siiski veresugulased. Lapsendati ainult õevõi vennalapsi ja lapselapsi, nii et oravate altruismil on selged piirid. Puht evolutsiooniliselt annab see eelise, sest sel juhul säilib ja antakse edasi väga sarnane geneetiline pärand.2 Lisaks ei ole viis juhtumit kahekümne aasta kohta just kuigi veenev tõestus lapsendamissõbraliku hoiaku kohta. Otsigem niisiis teisi liike.

      Kuidas oleks koertega? Aastal 2012 tegi ilma Prantsuse buldog Baby. Ta elas ühes Brandenburgi varjupaigas, kuhu ühel päeval toodi kuus metsseapõrsast. Nende ema olid jahimehed ilmselt maha lasknud ning üksinda ei oleks väikesed triibikud ellu jäänud. Varjupaigas said nad rasvast piima – ja armastust. Piim pärines talitajate pudelist, armastus ja soojus aga Babylt. Buldog lapsendas kogu pesakonna silmapilk ja lasi neil oma külje all magada. Ka päeval hoidis ta rüblikutel silma peal.3 Kas see on tõeline lapsendamine? Ta ju ei imetanud metsseapõrsaid, aga seda ei tee ka inimlaste kasuemad. Kuid näiteks Kuuba koeraema Yeti isegi imetas oma kasulapsi. Kõik tema kutsikad peale ühe anti ära, nii et tal oli väga palju piima üle. Kuna samal ajal poegisid talus ka mõned sead, siis lapsendas Yeti endale kohe 14 põrsast, ehkki nende emad olid veel elus. Põrsad käisid koeral mööda hoovi sabas ja mis kõige olulisem, said temalt piima.

1

Simon, N.: Freier Wille – eine Illusion?; stern.de, 14.04.2008, http://www.stern.de/wissenschaft/mensch/617174.html, avaldatud 29.10.2015

2

https://www.mcgill.ca/newsroom/channels/news/squirrels- show-softer-side-adopting-orphans-163790, avaldatud 29.10.2015

3

http://www.welt.de/vermischtes/kurioses/article13869594/ Bulldogge-adoptiert-sechs-Wildschwein-Frischlinge.html, avaldatud 30.10.2015