Viimased tüdrukud. Riley Sager

pty-line/>

      MÄNNIMAJAKE KELL 1.00

      Metsal olid küünised ja hambad.

      Kõik need kivid, okkad ja oksad hammustasid Quincyt, kui tüdruk karjudes läbi metsa jooksis. Aga ta ei jäänud seisma. Ei siis, kui kivid ta paljastesse jalataldadesse lõikusid. Ega ka siis, kui piitspeenike oks üle ta näo sähvas ja verenire mööda ta põske alla voolas.

      Seisma jäämine ei tulnud kõne alla. Seisma jääda tähendanuks surra. Nii jooksis ta edasi, isegi kui põldmurakavars ta pahkluu ümber kooldus ja ta ihu kriipis. Põldmurakavars tõmbus pingule, võbeles, enne kui Quincy hoog jala vabaks rapsas. Kui see ka haiget tegi, ei saanud tüdruk sellest aru. Tema keha oli juba tundnud rohkem valu, kui taluda suutis.

      Vaist oli see, mis teda jooksma sundis. Alateadlik arusaam, et ta peab iga hinna eest edasi liikuma. Juba oli ta unustanud, miks. Viie, kümne, viieteistkümne minuti tagused mälestused olid ununenud. Kui ta elu oleks sõltunud meenutamisest, mis sundis teda läbi metsa põgenema, oli ta kindel, et ta oleks sealsamas metsamaastikul surnud.

      Nii ta siis jooksis. Ta karjus. Ta püüdis mitte mõelda suremisest.

      Kauguses ilmus nähtavale valge kuma, puudest lämmatatud silmapiiril nii nõrk.

      Autotuled.

      Kas ta oli maantee lähedal? Quincy lootis, et oli. Nagu mälestused oli ka igasugune suunataju ta peast pühitud.

      Ta jooksis kiiremini, karjus valjemini ja kihutas valguse poole.

      Veel üks oks lajatas talle näkku. See oli jämedam kui eelmine, umbes nagu tainarull, ning obadus lõi tüdruku uimaseks ja pimestas teda. Valu tuikas ta peas, sellal kui ta ähmastunud nägemisväljas sähvisid sinised sädemed. Kui need hajusid, nägi ta tulede kumas üht siluetti seismas.

      Keegi mees.

      Tema.

      Ei. Mitte Tema.

      Keegi teine.

      Turvalisus.

      Quincy kiirendas sammu. Ta verest nõretavad käed sirutusid ette, just nagu aitaks see võõrast kuidagimoodi lähemale tõmmata. Selle liigutuse peale sähvis valu ta õlas ägedamalt. Ja valuga ei kaasnenud mitte mälestus, vaid adumus. Selline, mis oli nii jõhkralt koletu, et pidi tõsi olema.

      Ainult Quincy oli alles jäänud.

      Kõik teised olid surnud.

      Tema oli viimane, kes veel elus oli.

      1

      Mu käed on glasuuriga koos, kui Jeff helistab. Hoolimata mu pingutustest on Prantsuse võikreem mu sõrmenukkidele ja sõrmedevahelistesse lohkudesse valgunud ja pastana sinna kleepuma jäänud. Ainult üks väike sõrm on veel puhas ja ma toksangi sellega kõlarinupule.

      „Carpenter ja Richards, eradetektiivid,” ütlen ma, matkides mõne film noir’i sekretäri õhkavat hääletooni. „Kellele võin teie kõne edasi suunata?”

      Jeff mängib kaasa, kõva kuti hääl Robert Mitchumi ja Dana Andrewsi segu. „Palun andke toru preili Carpenterile. Pean temaga otsekohe rääkima.”

      „Preili Carpenter on ühe tähtsa juhtumiga hõivatud. Kas soovite jätta teate?”

      „Jah,” kostab Jeff. „Öelge talle edasi, et mu lend Chi-linnast hilineb.”

      Mu tuju langeb nulli. „Oh, Jeff! Päriselt?”

      „Anna andeks, kallike. Tuulisest Linnast väljalendamisega kaasnev oht.”

      „Kui pikk see hilinemine on?”

      „Mida iganes alates kahest tunnist kuni selleni, et võib-olla jõuan järgmiseks nädalaks koju,” ütleb Jeff. „Vähemalt loodan, et see on niipalju pikk, et mul jääb küpsetushooaja algus vahele.”

      „Ära loodagi, sõbrake.”

      „Kuidas muidu edeneb?”

      Heidan pilgu oma kätele. „Mäkerdades.”

      Küpsetushooajaks nimetab Jeff seda väsitavat vahemikku oktoobri alguse ja detsembri lõpu vahel, kui kõik need magustoiduküllased pühad halastamatult kätte jõuavad. Ta armastab öelda seda pahaendelisel toonil, käed üles tõstetud, ise sõrmi ämblikujalgade kombel siputades.

      Iroonilisel kombel ongi see just ämblik, mille pärast mu käed võikreemiga koos on. Tumedast mõrušokolaadist tehtud, kinnitub elukas kõhtupidi muffini küljele, sellal kui tema mustad jalad sirutuvad üle koogipealse ja mööda külgi alla. Kui olen lõpetanud, sätin ma muffinid paika, teen pildid ja panen need üles oma veebilehe halloween’i-küpsetiste nimekirja. Selle aasta teema on „Elavate suhkrute öö”.

      „Kuidas lennujaamas on?” küsin ma.

      „Rahvast täis. Aga elan vist üle, kui terminalibaarist läbi astun.”

      „Helista, kui see hilinemine pikemaks venib,” ütlen ma. „Olen siin, üleni glasuuriga koos.”

      „Küpseta tuulekiirul,” vastab Jeff.

      Kõne lõppenud, võtan jälle ette võikreemiämbliku ja šokolaadi-kirsimuffini, mida see osaliselt katab. Kui olen kõik õigesti teinud, peaks punane sisu pärast esimest ampsu välja valguma. See katsetus tuleb hiljem. Praegu on mu põhimure väline külg.

      Muffinite kaunistamine on keerulisem, kui paistab. Eriti kui tulemus postitatakse netti tuhandetele vaatamiseks. Räpakus ja laialivalgumine pole lubatud. Kõrglahutuse maailmas torkavad vead suurelt silma.

      Pisiasjad loevad.

      See on üks mu veebilehe kümnest käsust, pressitud Mõõtetopsid on su sõbrad ja Ära pelga ebaõnnestumisi vahele.

      Lõpetan esimese muffini ja töötan parajasti teise kallal, kui telefon uuesti heliseb. Seekord pole minu käsutuses isegi mitte väikest sõrme ja ma olen sunnitud helistajat eirama. Telefon heliseb jätkuvalt ja suriseb tööpinnal ringi. Siis jääb see vait ja hetkeks valitseb vaikus, enne kui kõlab kõnekas piiks.

      Sõnum.

      Panen glasuurikoti uudishimulikuna käest, pühin sõrmed puhtaks ja vaatan telefoni.

      Sõnum on Coopilt.

      Me peame rääkima. Näost näkku.

      Mu sõrmed peatuvad ekraani kohal. Ehkki Coopil kulub Manhattanile sõitmiseks kolm tundi, on ta seda otsa ka varem palju kordi meelsasti ette võtnud. Kui asi on tähtis.

      Messin vastu. Millal?

      Tema vastus saabub mõne sekundiga. Kohe praegu. Tavalises kohas.

      Mure pressib täpina vastu mu selgroogu. Coop on juba siin. See saab tähendada vaid üht – midagi on valesti.

      Enne teeleasumist valmistun ma kiiruga nii, nagu tavaliselt Coopiga kohtuma minnes. Hambapesu. Huuleläige. Pisike Xanax põske. Uhan väikese sinise tableti alla veidikese viinamarjalimonaadiga, mida joon otse pudelist.

      Liftis turgatab mulle, et oleksin pidanud riideid vahetama. Kannan ikka veel oma küpsetamisrõivaid: mustad teksad, üks Jeffi vana nööpidega pluus ja punased baleriinad. Kõigil neil on jahutolmu ja luitunud toiduvärviplekke. Märkan käeseljal kuivanud glasuuritriipu ja mu nahk kumab selle sinakasmusta laigu alt läbi. Plekk meenutab sinikat. Limpsan selle ära.

      Väljas suundun ma 82. tänavalt otse Columbuse tänavasse, mis kihab juba jalakäijatest. Nii paljusid võõraid nähes tõmbun ma pingule. Seisatan ja pistan puised sõrmed käekotti, otsin pipragaasiballooni, mida alati seal hoian. Rahvasummad tähendavad turvalisust, seda küll, aga samas ka ebakindlust. Alles siis, kui olen pipragaasi leidnud, hakkan ma uuesti kõndima, näol ärge-tüüdake-mind-kulmukortsutus.

      Ehkki päike paistab, on õhus siiski käegakatsutavat jahedust. Tüüpiline New Yorgi oktoobri algus, kui ilm näib suvaliselt kuuma ja külma vahet kõikuvat. Ent ometi on sügise nobedat lähenemist selgesti tunda. Kui Theodore Roosevelti park nähtavale ilmub, on lehed seal rohelise ja kuldse vahepealset tooni.

      Läbi lehestiku on näha Ameerika Loodusloomuuseumi tagakülge, kus täna hommikul kubiseb koolilastest. Nende hääled kajavad puude vahel nagu linnud. Kui üks neist kriiskab, jäävad ülejäänud vait. Ainult silmapilguks. Mina tardun kõnniteel ja mind ei aja ärevile kriise, vaid sellele järgnenud vaikus.