Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi

vanapoiss Šinšin, krahvinna onupoeg, terava keelega mees, nagu temast Moskva salongides räägiti. Paistis, et ta on otsustanud oma kaasvestleja suhtes armulik olla. Teine mees, värske ja roosa jumega kaardiväeohvitser, laitmatult puhtaks pestud, nööbid kinni, pea soetud, hoidis merevaigust pitsi suu keskkohal, tõmbas roosade huultega kergelt suitsu ning laskis seda oma ilusast suust väikeste rõngastena välja. See oligi porutšik Berg, Semjonovski polgu ohvitser, kellega koos Boriss pidi polku sõitma ja kellega Nataša vanemat krahvitari Veerat oli õrritanud, nimetades Bergi tema peigmeheks. Krahv istus nende vahel ja kuulas teraselt. Krahvi kõige meeldivam ajaviide peale bostonimängu, mida ta väga armastas, oli pealtkuulaja osa, kui tal oli õnnestunud kokku viia kaks jutukat inimest.

      „No muidugi, kulla mees, mon très honorable 140 Alfons Karlõtš,” ütles Šinšin muiates ja ühendades (milles seisiski ta jutu iseärasus) väga lihtsaid vene rahvalikke väljendeid väga valitud prantsuskeelsete fraasidega. „Vous comptez vous faire des rentes sur l’état 141 , te tahate roodu pealt pisikest sissetulekut saada?”

      „Ei, armuline härra Pjotr Nikolajevitš, ma soovin ainult näidata, et ratsaväes on kasud jalaväega võrreldes palju väiksemad. Ja kujutlege nüüd minu seisukorda, Pjotr Nikolajevitš.”

      Berg kõneles alati väga täpselt, rahulikult ja viisakalt. Tema jutt puudutas alati ainuüksi teda ja ta vaikis alati rahulikult, kui kõneldi millestki, mis ei puutunud otseselt temasse. Ja vaikida võis ta niiviisi mitu tundi, ilma et oleks ise vähimatki piinlikkust tundnud või seda teistes tekitanud. Ent niipea kui jutt puudutas isiklikult teda, hakkas ta rääkima pikalt-laialt ja ilmse lõbuga.

      „Te kujutlege minu seisukorda, Pjotr Nikolaitš: kui ma oleksin ratsaväes, ei saaks ma üle kahesaja rubla neljas kuus, isegi porutšiku auastmes mitte; nüüd aga saan ma kakssada kolmkümmend,” ütles ta ja naeratas rõõmsalt ning meeldivalt, silmitsedes Šinšinit ja krahvi, just nagu oleks talle selge olnud, et tema edu on alati kõigi teiste inimeste soovide peamine eesmärk.

      „Liiatigi olen ma, Pjotr Nikolaitš, kaardiväes nii-öelda nähtaval,” jätkas Berg, „ja vabu kohti on jala-kaardiväes hoopis sagedamini. Pealegi, püüdke kujutleda, kuidas ma kahesaja kolmekümne rublaga läbi saaksin. Aga ma panen veel tallele ja saadan isalegi,” jätkas ta suitsurõngast lastes.

      „La balance y est … 142 Sakslane peksab rehte kirvesilma pealgi, comme dit le proverbe 143 ,” ütles Šinšin piipu teise suunurka lükates ja pilgutas krahvile silma.

      Krahv pahvatas naerma. Nähes, et jutuots on Šinšini käes, tulid teised külalised lähemale kuulama. Berg jätkas, märkamata ei pilget ega ükskõiksust, juttu sellest, kuidas ta on kaardiväkke üleviimisega juba võitnudki ühe auastme, võrreldes oma kadetikorpuse-kaaslastega, kuidas roodukomandöri ähvardab sõja ajal surm, ja tema, kui ta on roodus kõige vanem, siis võib ta kergesti rooduülemaks saada, ja kuidas polgus kõik teda armastavad ja kui rahul ta papa temaga on. Berg mõnules nähtavasti kõige selle jutustamise juures, ja paistis, et ta ei aimagi, et ka teistel inimestel võib oma huvisid olla. Ent kõik, mis ta rääkis, oli nõnda armas ja väärikas, tema noore inimese naiivne egoism nõnda ilmne, et ta kõigil oma kuulajatel relvad käest võttis …

      „Noh, kulla mees, teie jõuate igal pool edasi, olgu see siis jalavägi või ratsavägi, seda ma teile ennustan,” ütles Šinšin talle õlale patsutades ja laskis jalad diivanilt alla.

      Berg naeratas rõõmsalt. Krahv ja tema järel ta külalised läksid võõrastetuppa.

      Oli see aeg enne pidulikku lõunasööki, mil kogunenud külalised sööma palumise ootel enam pikka juttu ei alusta, aga peavad vajalikuks end liigutada ja mitte vaikida, et näidata, et nad ei kipu sugugi kärsitult lauda istuma. Pererahvas vaatab ukse poole ja vahetab aeg-ajalt omavahel pilke. Nende pilkude järgi püüavad külalised aimata, keda või mida veel oodatakse, kas mõnd tähtsat sugulast, kes hiljaks jääb, või mõnd rooga, mis ei ole veel valmis.

      Pierre jõudis kohale otse enne lõunasööki ja istus kohmakalt esimesse ettejäänud tugitooli keset võõrastetuba, kus jäi kõigile ette. Krahvinna püüdis teda rääkima panna, kuid tema vaatas just nagu kedagi otsides naiivselt läbi prillide ringi ja vastas kõigile krahvinna küsimustele jah või ei. Ta oli tülinaks, ja ainult tema ise ei märganud seda. Enamik külalisi, kes teadsid tema karulugu, silmitsesid seda suurt tüsedat ning rahulikku meest uudishimulikult ega suutnud aru saada, kuidas võis niisugune mühakas ja nii tagasihoidlik inimene politseinikuga niisugust nalja teha.

      „Kas te jõudsite siia alles hiljuti?” küsis krahvinna.

      „Oui, madame, 144 ” vastas Pierre ringi vahtides.

      „Kas te minu meest pole veel näinud?”

      „Non, madame. 145 ” Ta naeratas täiesti tarbetult.

      „Kas polnud te hiljuti Pariisis? Küllap on seal väga huvitav?”

      „Väga huvitav.”

      Krahvinna vahetas pilgu Anna Mihhailovnaga. Anna Mihhailovna mõistis, et teda palutakse selle noormehega tegelda, istus Pierre’i kõrvale ja viis jutu tema isale; kuid Pierre vastas talle niisamuti nagu krahvinnalegi ainult jah voi ei. Kõik külalised olid omavahel vestluses.

      „Les Razoumovsky … Ça a été charmant … Vous êtes bien bonne … La comtesse Apraksine … 146 ” kostis igast küljest. Krahvinna tõusis ja läks saali.

      „Marja Dmitrijevna?” kajas saalist tema hääl.

      „Tema ise,” kõlas üks jäme naisehääl vastuseks ja seejärel astus Marja Dmitrijevna tuppa.

      Kõik preilid ja isegi prouad, välja arvatud kõige vanemad, tõusid püsti. Marja Dmitrijevna jäi uksel seisma, hallide lokkidega viiekümneaastane pea püsti, saatis oma tüseda kogu kõrgusest pilgu üle külaliste ja kohendas pikkamisi oma kleidi laiu käiseid, just nagu kääriks neid üles. Marja Dmitrijevna rääkis alati vene keelt.

      „Õnne kallile nimepäevalapsele ja tema lapsukestele,” ütles ta oma valju, jämeda, kõiki teisi hääli summutava häälega. „Kuidas läheb, vana patukott,” küsis ta tema kätt suudlevalt krahvilt, „küllap tunned Moskvas igavust? Kas pole kuskil ajujahti pidada? Mis parata, kulla mees, niipea kui need linnupojad on pisut sirgunud …” – ta osutas neidudele – „peab tahes-tahtmata hakkama neile peigmehi vaatama.”

      „Noh, kuidas sina elad, mu kasakas?” (Marja Dmitrijevna nimetas Natašat kasakaks) küsis ta ja paitas Nataša pead, kui tüdruk oli julgesti ning rõõmsalt tema juurde astunud, et tal kätt suudelda. „Ma tean, et sa oled üks pagana plika, aga armastan sind.”

      Ta võttis määratu suurest ridikülist pirnikujulised rubiinkõrvarõngad ning andis need säravale ja õhetama löönud Natašale, pööras talle sealsamas selja ning kõnetas Pierre’i.

      „Ohoo, sõbrake, tule õige lähemale!” ütles ta teeseldult vaikse ning peenikese häälega. „Tule, tule, sõbrake …”

      Ja ta kääris käised ähvardavalt veel kõrgemale.

      Pierre tuli, ise naiivselt talle läbi prillide otsa vaadates.

      „Tule aga tule lähemale, sõbrake! Mina olen ainus, kes ütles tõtt juba su isalegi, kui ta keisrinna soosik oli, sinule aga oleks lausa patt ütlemata jätta.”

      Ta pidas veidi vahet. Kõik vaikisid, oodates, mis nüüd edasi saab, sest tundsid, et see on alles sissejuhatus.

      „Tore poiss, ei ole midagi ütelda! Väga tore! … Isa lamab surivoodil, ja tema lõbutseb, tema paneb politseiniku karu selga ratsutama. Häbi, häbi, noorhärra! Oleksid võinud parem sõtta minna.”

      Ta keeras selja ning ulatas

140

väga austatud

141

Te tahate riigilt pisikest sissetulekut saada.

142

Õigus küll …

143

nagu ütleb vanasõna

144

Jah, proua.

145

Ei, proua.

146

Razumovskid … See oli väga kena … Te olete nii lahke … Krahvinna Apraksina …