Kurva poeedi naine. Lone Theils

pisar tahtis silmanurgast välja veereda. „Nora Sand. Sa pead ta üles leidma. Ma ei saa ilma temata elada. Nii see lihtsalt on.”

      Neljas peatükk

      Nora oli vaevalt jõudnud autost välja astuda, kui kotis kõmatasid Big Beni kellad.

      „Kuidas läks? Kas intervjuu on purgis ja kas me võime sellega järgmisel nädalal arvestada?” küsis Krabi kohe, kui Nora oli mobiili kõrva juurde tõstnud.

      „See asi on veidi komplitseeritud. Ma tulen pärastlõunal läbi,” lubas Nora.

      „Ah soo,” ütles Krabi ülimalt pettunud hääletoonil ja võttis end siis kokku. „Kas sa tuled enne kella kolmest suurt toimetuse koosolekut? Siis võid ise Violale selgitada, kuidas selle asjaga on. Ma tean, et ta tahab huviga kuulda, kuidas läks. Kui ta nüüd ju Victorit saata ei saanud.”

      Nora ohkas. „Jah. Selleks ajaks ma jõuan.”

      Ta viskas telefoni jälle esiistmele, võttis kursi Kopenhaageni poole ja leidis raadiokanali, kus mees- ja naissaatejuht paistsid pidavat võistlust, kes suudab keset lustlikke poplaule ja eksalteeritud tilinaid pöörasemalt kõlada. Ta keeras automaatselt kiirteele ja laskis häältel taustale vajuda, mõtiskledes samal ajal, kuidas ta asjale Suurbritannias läheneda saaks. Kuidas leida inimene, keda keegi kusagilt ei leia?

      Kell oli kümne minuti pärast kolm, kui ta lõpuks keeras Globalti kontori ette, ja nagu tavaliselt olid ainsad kolm parkimiskohta hõivatud. Ta vandus endamisi, sõidutas auto nurga taha ja toppis raha parkimisautomaati lootuses, et toimetuse koosolek kordki lühidalt kokku tõmmataks.

      Ta läks trepist hüpetega üles. Higi nirises tiivakontide vahelt alla, pärast autoistme külge kleepunult palavuses istumist.

      Anette oli vastuvõtus ja saatis talle laia naeratuse, Nora arvas vahel, et see oli varutud ainult korrespondentidele, kes vastupidi ülejäänud toimetusele ei kulutanud peaaegu kunagi ülearu ei Anette aega ega ta lõputut kannatlikkust. Lihtsalt seepärast, et nad sinna harva sattusid.

      „Nad hakkavad juba sisse minema,” sosistas Anette teatraalselt kõva häälega ja osutas pöidlaga taha, kitsa koosolekuruumi poole. „Aga heida korraks pilk peeglisse,” lisas ta.

      Nora kiirustas toimetuse väiksesse tualetti. Palmik pikkades tumedates juustes oli mitmes kohas lahti hargnenud ja ripsmetušš oli nagu hõõrdunud söekriips äpardunud krokiil. Ta parandas seda hädapärast salvrätiga ja tõmbas juuksed krunni. Silus valget särki ja pritsis veidi külma vett näkku.

      Kui ta jälle välja tuli, saatis Anette talle väikse tunnustava noogutuse. „Nüüd oled juba peaaegu ajakirjaniku moodi.”

      Viola Ponte istus juba ovaalse disainlaua ääres, mille oli ostnud üks endine peatoimetaja neil meedia kuldaegadel, kui reklaamirahad tundusid lõputud ja kõigi ettekujutuses sai lehemüük tulevikus liikuda vaid tõusvas joones.

      Käisid kuuldused, et seesama peatoimetaja oli ühel koosolekul, kus mõned ajakirjanikud olid teinud ettepaneku luua Globaltile kodulehekülg, nimetanud internetti otsesõnu „tühipaljaks jampsiks” ja ennustanud, et see totrus läheb paari aastaga üle. Ülemus oli ammugi edasi liikunud teistesse, visioonikamatesse ja raharikkamatesse valdkondadesse, ja kui Nora temast viimati midagi kuulis, oli ta läinud ühe silmapaistva panga juhatusse.

      Nora jõudis napilt kahmata laualt viimase veepudeli ja nentida pettunult, et see on soe, siis istus ta toolile, mis oli pigistatud helehalli arhiivikapi ja tumerohelise diivani vahele. Diivan oli toimetusse jõudnud pärast seda, kui üks fotomeestest oli omaenda jutu järgi pärast erakordselt inetut lahutust suutnud oma kurja naise käte vahelt päästa ainult selle üheainsa mööblitüki. Nüüd räägiti uutele praktikantidele, et just sellel diivanil oli legendaarne toimetaja Henrik Cavling kirjutanud oma tähtsamad tööd. Suurem hulk inimesi võttis lugu puhta kullana, aga Nora oli näinud täpselt samasugust mudelit tädi Elleni suvilas, täienduseks helerohelised padjad ja põhja all kleebis, mis teatas, et see mööbliese on toodud IDE mööblifirmast aastal 1983, täpselt viiskümmend aastat pärast seda, kui kuulus ajakirjanik ja kirjanik oma viimase hingetõmbe tegi.Majandustoimetaja Henry Tausen istus Viola Ponte kõrvale. Kuuma tõttu oli ta võtnud veidi vabamalt neid vorminõudeid, millest ta muidu nii rangelt kinni pidas, ja jätnud pintsaku kabinetti rippuma. Paistis, nagu võiks ta mõne sekundi päras koguni lipsusõlme lõdvaks lasta.

      Ruum täitus kiiresti toimetajaist ja ajakirjanikest, kel oli huvi koosolekust osa võtta, kas siis seepärast, et arutlusele pidi tulema nende lugu, või siis tahtsid nad ilmutada huvi lehes edasipürgimise vastu.

      Põiki kultuuritoimetaja selja taga silmas Nora Victorit. Ta püüdis mehele naeratada. Victor tegi, nagu ei näekski teda. Idioot.

      Kõige viimasena puges oma kohale laua taga Krabi, noogutas napilt Nora poole, prõntsatas siis enda ette märkmehunniku ja vaatas kohvitassi otsivalt ringi. Viimase saabujana pidi ta leppima Brøndby kruusiga ja tundma sedagi alandust, et kohvikann oli peaaegu tühi.

      Viola Ponte püüdis vapralt varjata väikest võidukat naeratust, rüübates piparmünditeed Wedgewoodi tassist, mida ta kogemusest õppinuna hoidis ülemises kirjutuslauasahtlis luku taga. Krabi köhatas ja koosolek hakkas pihta.

      „Hästi, mis meil on? Henry, kas alustad?”

      „Brian ja meie uus praktikant Alexandra on uurinud lähemalt kolme Taani investeerimisettevõtet, kel on raha USAs. Ilmneb, et on olemas suur risk raha kaotada, sest üsna ühekülgselt on panustatud Ameerika majandusele.”

      Nora muigas endamisi, kui nägi Viola Ponte pilku lae poole tõusmas. Kultuuritoimetaja ei olnud mingi majandushai.

      „Kui kaugel me sellega oleme?”

      „Puudu on paar tsitaati ja üks allikas, kes on praegu Detroidis, aga on võimalik järgmisel nädalal esilehekülje lugu teha.”

      „Hästi. Veel midagi?”

      „Mikkel ja Anton käisid mängimas kahe Moskva kõige noorema ja värskema miljonäriga. Sellest tuli … üsna huvitav reportaaž,” ütles Henry Tausen kõvera muigega.

      „Kas selle juurde on häid pilte?” küsis Krabi.

      „Seda võin ma kinnitada,” kostis vaikselt uksele kõige lähemalt toolilt, kuhu oli laagrisse jäänud fotoosakonna tuulest parkunud juht William Bruun.

      „Aah, kas me ei ole seda venelastelugu juba varemgi kuulnud?” ütles Viola Ponte tusaselt.

      William vaatas rahulikult talle otsa. „Mitte nende piltidega. Ei ole.”

      „Okeeeei,” ütles Krabi lepitavalt. „Viola. See toob meid edasi sinu juurde.”

      „Oluf Messerlin käis Bayreuthis „Tannhäuserit” vaatamas. Arvustus on ise juba omaette kunstiteos ja ma oleksin väga üllatunud, kui see tervet Kuninglikku Teatrit ei raputaks,” ütles Viola Ponte kavala muigega.

      Nüüd oli Henry Tauseni kord lasta tähelepanul mujale libiseda. Krabi noogutas ja püüdis julgustavalt naeratada.

      „Ja,” ütles Viola Ponte ja heitis pika pilgu Nora poole, „siis on meil ju eksklusiivne lugu Manash Ishmailist. Ma ei tea päriselt, kui kaugele see jõudnud on, Nora? Sa ju käisid selle mehega rääkimas? Kas intervjuu tuleb?” küsis kultuuritoimetaja häälega, mis viis mõtted sidrunikoogile. Veidi liiga lääge. Veidi liiga sünteetiline. Ja sügaval sees haput rohkem kui vaja.

      Nora niheles. Toimetuse koosolek ei olnud just õige koht, kus Manash Ishmaili isiklikud probleemid ja valu lagedale tuua. Ja hoopiski mitte enne, kui ta teadis, kas üldse teda aidata saab.

      Krabi vaatas küsivalt tema poole: „Jah, Sand. Sa olid täna tema juures, kuidas läks?”

      „Jah. Me võime selle intervjuu saada, aga …”

      „Millal?” katkestas Viola Ponte.

      „Tähendab, see ei ole nii lihtne,” püüdis Nora öelda.

      „Mismoodi ei ole lihtne? Kas sul on intervjuu või ei ole? Ma ei saa aru,